Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, oktoober 2017.
Gerd Kanter on tark ja sõbralik inimene, suure töötahtega ja andekas kettaheitja, kellel on olnud hiilgav sportlaskarjäär. Kanter tõi koju kuldmedali 2008. aasta Pekingi olümpiamängudelt ja saavutas auväärse pronksmedali 2012. aastal Londonis. Mees esines silmapaistvalt ka eelmisel aastal Rio de Janeiro olümpial, kus saavutas viienda koha. Valusad kogemused, mida ta sai esimesel olümpial 2004. aastal Ateenas, sillutasid eduteed.
Gerd, oled meheks sirgunud Vigala vallas asuvas Tiduvere külas. Kes olid su liikumisalased eeskujud kodus?
Nii mu isa kui ema on mõlemad alati tublilt sporti teinud. Isa tegeles korvpalliga, sain sellest ka ise inspiratsiooni, et sportlasena korvpalluriteed kaaluda. Käisin isegi Audentese spordigümnaasiumis katsetel, aga ei saanud sisse.
Noorena unistasin NBA-st, kuid toona oli mul pikkust vaid 179 cm ning kui mind oleks spordikooli võetud, oleks kettaheitekarjäär kindlasti olemata jäänud. Kui mulle oleks korvpallis võimalus antud, oleksin tõenäoliselt mingile tasemele jõudnud.
Peres oli väga soosiv suhtumine sporti. Ka igapäevane väljas mängimine ja maatööd – heinategu, sõnnikuvedu ja ehitamine – arendasid mind üldkehaliselt suurepäraselt ja nii mitmeidki töid tegime isaga koos.
Oled väga andekas ja suurepäraste kehaliste eeldustega sportlane. Oled tuntud ka tööka mehena. Kust sai töökus alguse?
Töökus tuli kodust. Sain juba varajases lapsepõlves aru, et töökus on väga tähtis, olin alati hästi põhjalik! Kujundlikult võib öelda, et ei piisa sadamas seisvast uhkest purjepaadist, kui tuult purjedesse ei puhu – ka spordis on töökus justkui tuul, mis paneb laeva liikuma. Töökus lihvib oskusi, teadmisi, kuidas üldse selle laeva tüürida ja toimetada, talendist üksi ei piisa.
Minu töökus jäi ka vanematele silma: kui ülesande võtsin, siis tegin selle alati ära. Mulle meeldis teha kodutöid põhjalikumalt kui oodati. Töökus on ka midagi minulikku – mul on olnud alati suurem soov tegutseda kui paljudel teistel! Põhjalikkus ja püsivus on märksõnad, mis mind kõige paremini iseloomustavad. Mul on väga suur rutiinitaluvus – see on mind sportimas hoidnud.
Mis sind ennast inspireerib?
Mind on aidanud spordis kaugele jõuda suurelt mõtlemine ja unistamine! 2001. aasta kevadest alates olin Raulilt (Raul Rebane – tiimi juht, toim) korduvalt küsinud, kes võidab Pekingi olümpial kettaheites. Analüütilise inimesena hakkas ta vaagima ja pakkus eri sportlasi. Ise olin juba siis suhteliselt veendunud, et see olen mina. Sel ajal oli mu isiklik rekord oli alles 57 meetri kandis.
Sisimas olin sihikindlalt otsuse langetanud, et nii saab see olema! Julgesin oma eesmärgist ka kõva häälega rääkida.
Samamoodi oli kettaheite tulemusega, sest üsna pea hakkasin rääkima 70 meetrist ja seejärel juba 75 meetrist! Poiss, kes polnud veel 60 meetrit heitnud, mõtles juba 70 meetrist! Ma pole kunagi kartnud, mida teised arvavad. Olen oma asja ajanud ja endasse uskunud.
Arvan, et kui suuri eesmärke seadsin, ei olnud nad toredad fantaasiad, vaid teadsin, et minus on tahe, pühendumus ja potentsiaal need eesmärgid täita.
Mis märksõnad meenuvad olümpiaga seoses? Mida seal õppisid ?
Olümpia on suurim spordipidu, tegemist on tippsündmusega, kus osalemisest paljud sportlased unistavad. Sul on võimalus kord nelja aasta jooksul võistlustulle astuda ja endast maksimum anda. Väiksemad võistlused on enesekontrolli ja seadistamise platvorm.
Tühja koha pealt olümpiavõitjaks ei tule. Ebaõnnestumine Ateena olümpial andis superõppetunni, mis sillutas edu kullavõiduks neli aastat hiljem. Kuld oli mu karjääri tipp.
Väga kõrgelt hindan ka Londoni olümpiapronksi. Eks ka Rios olid suured ootused tõusta pjedestaalile, aga kevadine ületreening jättis ettevalmistusse jälje.
Mitu treeningut on sul nädalas?
Kui 2000. aastal alustasin koostööd islandlase Vésteinn Hafsteinssoniga, siis õppisin veel ülikoolis ega saanud kohe tippsportlase treeningurežiimi järgida. Pärast ülikooli lõpetamist järgmise aasta sügisest alates on mul üldjuhul olnud kümme treeningut nädalas – neli heite- ja neli jõusaalitrenni ning kaks jooksu- ja topispallitrenni.
Üks treening kestab kaks kuni kolm tundi. See algab korraliku soojendusega, et valmistada lihased, liigesed ja kõõlused treeningu põhiosaks ette. Mul on põhjalik harjutuste kava, mida on aidanud koostada füsioterapeut Indrek Tustit. Ebapiisava soojendusega võib tugev pingutus – näiteks täisjõuga heitmine – põhjustada vigastuse.
Mis on treeningu kõrval veel oluline?
Väga tähtis on taastumine, peamine abimees on kaheksatunnine korralik öine uni. Kui harjutan kaks korda päevas, siis teen võimalusel väikese lõunauinaku, et koguda värskust päeva teiseks trenniks.
Organismi toimimises mängivad suurt rolli ka lihashooldus ja söömine. Algusaastastel pidasin palju nõu Mihkel Zilmeriga (Tartu ülikooli meditsiinilise biokeemia professor – toim) ja sain baastoitumise hästi paika. Kõik algab korralikust hommikusöögist, mis paneb päevasele energiavajadusele aluse.
Üks mu edu aluseid on olnud masseerija pidev kaasatus, mis on aidanud vigastusi ennetada või vajadusel terviseprobleemidele kiirelt reageerida. Juba 2005. aastal kasutasin masseerijat iga päev. Järgmisest aastast saadik on olnud mu kõrval Tustit. Kui vaatan sportlaste keskmist iga, siis mul on olnud pigem pikemapoolne karjäär.
Kuidas on välja kujunenud su treeningmetoodika?
Minu praegune arusaam treenimisest ja metoodikast on tekkinud pikaajalise isikliku kogemuse kaudu. Iga treener on istutanud minusse ka enda kogemuse, mida olen edasi arendanud. Olles juba karjääri lõpus, tean väga täpselt, kuidas mu organism koormust talub, mida ennast arendades järgin ja millele tähelepanu pööran.
Milliseid tarkuseteri said treeneritelt?
Minu esimene treener oli Ando Palginõmm Pärnust. Tal oli palju õpilasi, mis õpetas kindlasti iseseisvust. Ta andis juhtnöörid, lasi iseseisvalt tegutseda ja siis vaatas meid üle. Suurtel võistlustel olen heitesektoris tihti üksi, oluline on osata ennast kõrvalt vaadata ja jooksvalt analüüsida.
Lõpetasin keskkooli Pärnu-Jaagupis ja tulin Tallinna. Kui enne oli sport hobi, siis seejärel hakkasin sellega tõsisemalt tegelema. Pool aastat treenimist koos Helgi Partsiga (mitmekordne Eesti meister ja rekordiomanik – toim) andis aimu, kuidas näeb välja tõsisem sporditegemine. Tema ettevalmistus oli väga intensiivne.
Igal treeninguperioodil on oma eesmärk. Kui sügisel on laotud tugev põhi, on võimalik luua eeldused väga edukaks hooajaks. Juhul kui keha pole harjutuste sooritamiseks valmis, võivad tekkida vigastused. Pehmele alusmüürile on järgmist korrust keeruline laduda.
Aleksander Tammert seeniori kõige tugevam külg oli psühholoogia. Ta oskas eriti hästi välja tuua, et tugeva vaimu abil on endast võimalik maksimum välja pigistada ja sportlikes duellides endast kehaliselt tugevamaid mehi edestada.
Uno Ojandil oli kõlav väljaütlemine: rämps rongi ei takista. Tihti, kui oma asja teeme, on segajaid, kõrvalisi isikuid, kes ütlevad sinu kohta midagi. Kuid teades suunda, kuhu minna, siis ei tohiks teiste arvamused sind mõjutada. Teeme asju enda jaoks ja enda pärast, pole mõtet teiste arvamuste peale energiat kulutada!
Hafsteinsson on minu põhiedu meister ja dirigent, tema treeningsüsteem on aidanud mul täita eesmärke. Minu arusaamine professionaalsest spordist ja treeningmetoodikatest on aastatega oluliselt täiustunud. Noorena ei saanud ma aru, mida tähendavad treeningtsüklid ja millist eesmärki nad protsessis täidavad. Arvasin, et juba sissejuhataval etapil, kus on ülesanne suurendada lihasvastupidavust, peaks võimalikult suuri raskusi sikutama ja endast maksimumi võtma.
Ettevalmistava osa tähtsus seisneb selles, et hiljem, kui tõesti on vaja maksimaalselt pingutada, on keha selleks valmis ega anna pingutuse ajal järele. Kui töötades hoida kogu aja piltlikult öeldes seierit punases, võid läbi põleda selleks ajaks, kui on vaja täisjõuga pingutada. Ka tehases töötavad masinad 80-protsendilise võimsusega, et ennetada seisakuid, sest juhul, kui nad iga päev töötaks täisvõimsusega, siis läheksid nad lihtsalt meile sobimatul ajal katki.
Vesteinnilt õppisin, kuidas targalt treenida. Tal oli väga selge plaan, milline näeb välja järgmine aasta ja ta omas ka visiooni neljaks-viieks aastaks. Planeerisime hoolega vormi ajastamist. Pole mõtet oma energiavaru liiga tormakalt kasutada, sest see võib viia vigastusteni.
Kust pärineb su vaimu tugevus? Mis samme astusid, et saada paremaks?
Vaimu tugevus on suurelt jaolt treenitav, kuid eks pidin esialgu minagi kooliraha maksma. 2004. aasta olümpiadebüüdil esinesin alla võimete. Oli selge, et küsimus ei olnud kehalises võimekuses, vaid vaimses pooles. Hakkasin rohkem tähelepanu pöörama vaimu tugevdamisele.
Tegime ka praktilisi samme. Otsustasime simuleerida kvalifikatsioonivõistluse olukorda, et saada kolme katsega korralik tulemus. See on ebamugav, sest ooteaeg katsete vahel on väga pikk. Meie arusaam oli, et kui sama olukorda korduvalt treeningutel proovida, siis peaksid sooritused ühel hetkel muutuma võistlustel kindlaks.
Tegime igast prooviolukorrast märkmeid, mida analüüsisime. Tulemus ei olnud iga kord positiivne, olukorra parandamiseks pidime edasi töötama ja julgema tõele otsa vaadata. 2005. aasta maailmameistrivõistlustel Helsingis läbisin kvalifikatsiooni edukalt ja finaalis võitsin hõbemedali.
Kuidas suhtud probleemidesse elus?
Kui tekib probleem, siis enne selle lahendama hakkamist tuleb seda endale kõigepealt tunnistada. Esimesel pilgul probleemi emotsionaalselt suhtudes võib tunduda, et maailm kukub kohe kokku. Tuleb aga mõelda, kuidas selles olukorras rahulikult käituda. Olukorda analüüsides leian probleemi põhjused ja alles seejärel saan hakata otsima lahendusi.
Ebaõnnestumiste kaudu õpime ja eksimusi ei tasu karta. Kui teeme neist õiged järeldused, on järgmisel korral võimalus palju paremaid sooritusi teha. On valdkondi, kus teist võimalust ei anta, aga sageli on vigade parandus võimalik. Ei tasu end kammitseda ebaõnnestumise mõttega. Kunagi ei tea, miks halb asi võib hea olla.
Kuidas suhtud tagasilöökidesse spordis?
Kui probleemi põhjustab tehniline element, siis kükkide tegemine ei aita. Tuleb keskenduda veale: mõista probleemi olemust ja teha õigeid korrektiive. Võistlustel võib sageli selgelt näha, kui sportlastel tuleb närv sisse, mille tagajärg on igapäevase tasemega võrreldes oluliselt tagasihoidlikum tulemus.
Suurvõistlusel tekib sportlasel oluliselt suurem adrenaliinikogus. Kui me ei oska ennast sellises olukorras kontrollida, siis tekib kehas negatiivne stress. Lihased muutuvad kangeks ehk maakeeli tekib kramp, koordinatsioon on häiritud, vaim nõrgestatud ja sooritus jääb alla oma võimete.
Juhul kui oskame adrenaliini tekkimist ära kasutada, tekib kehas positiivne stress, mis saab anda lisakäigu võimete realiseerimisel ja parimal juhul tulemusele mõne protsendi juurde. Esimestel tiitlivõistlustel ei suutnud ma iga kord adrenaliini tekkimisel oma keha kontrollida ja sooritus jäi kehvaks. Nüüd tunnen keha niivõrd hästi, et saan juba adrenaliinilainel surfata.
Milliste põhiarusaamisteni oled jõudnud sportlaseteel?
Kui on valitud suur eesmärk, siis peab edu nimel tegema pidevalt toetavaid samme. Ka kõige lihtsamad tegevused peavad toetama peaeesmärki. Me ei saa eesmärgile lähemale, kui teeme iga päev vaid suuri sõnu, aga tegevusi ei järgne. Edukate protsesside põhialus on meie igapäevane tegevus.
Olen tegelenud visualiseerimisega. Enne tiitlivõistlusi vaatan oma parimaid sooritusi, mis tahes-tahtmata käivitavad.
Psühholoogiline treening on oluline, valmistuda tuleb võimalikult paljudeks variantideks. Kui tekib ootamatu takistus, mis ei olene endast, on vaja säilitada rahu. Kui olukorrale reageerida, siis ei suuda enam sooritusele täielikult keskenduda oma ja sel juhul oled juba kaotanud. Valmisolek mustaks stsenaariumiks annab eeliseid. Kui aga liigselt teiste tegevusele keskendud (näiteks keegi heidab enne sinu katset maailmarekordi), võid kaotada meelerahu. On hea, kui sul on kindlad rituaalid – need aitavad olulisega tegeleda, teiste jälgimine on libe tee.
Paradoksaalne on see, et pean ikkagi olema tähelepanelik. Näiteks jälgima tuule suunda. Olukorda jälgides saad plaani pidada, kuhu peaksin heitma, et saada võimalikult head tulemust. Väikestel võistlustel teisi sportlasi jälgides võid saada häid ideid, kuidas vigu vältida. Suurematel võistlustel võiks olla täiesti oma mulli sees.
Venitusharjutustel on mu treeningus varasemaga võrreldes suurem osatähtsus. Teen nädalas kaks eraldi plokki venitusharjutusi, kümmekond aastat tagasi ei pidanud seda oluliseks. Mida vanemaks saad, seda rohkem väheneb lihaste elastsus. Kettaheide on plahvatuslik ala ja venitusharjutused on väga olulised.
Su peres kasvab kolme ja poole aastane Kristjan. Mida soovitad lastes liikumisharjumuse kujundamiseks?
Selleks et lapsel tekiks liikumishuvi, on vaja temaga koos tegutseda. Vanemad peavad olema heas kehalises vormis, et nad suudaksid aktiivse lapsega sammu pidada. Võtke aeg-ajalt lapsi treeningule kaasa ja näidake neile, mis spordialadega tegelete. Perekonnas tuleb aeg-ajalt leida ühist aega tegutsemiseks. Kui huvid erinevad, siis on noortel vaja tutvuda mõlema vanema huvidega. Sellest tekib tal väike soov samastuda.
Laps peab saama liikumise alused selgeks. Teda pole mõtet väga varajases eas viia mingi spordiala treeningule. Kõige parem oleks kompleks ujumisest, võitlemisest ja mängulisest trennist, mille juurde tegeleda natuke kergejõustikuga. See annab üldkehalise vundamendi. Kui kohe tegeleda ainult jalgpalliga, siis see pärsib hilisemaid valikuid. Lapse areng peab olema võimalikult mitmekülgne!
Soovitan lastel ja noortel proovida eri treeninguid, et leida oma ala. Enne kettaheiteni jõudmist võistlesin teistel kergejõustikualadel, mängisin korvpalli ja võrkpalli. Tore oleks, kui laps teeks ise valiku. Selleks et edu saavutada, peab tahe tulema enda poolt.
Mis saab lähitulevikus?
Usun, et minus on veel midagi, mis on realiseerimata. Tahan panna ilusa punkti sporditeele. Mida vanemaks saad, seda vähem on eksimisruumi! Soovin, et ettevalmistus viimaseks võistlushooajaks läheks plaanide järgi.
Olen oma sportlasteed täielikult nautinud. Oluline on, et inimene tegeleks sellega, mis talle korda läheb ja südame põksuma paneb. Spordi võlu on see, et kindlaid tagatisi pole olemas. Ükski tulemus ei ole täiesti kindel, enne kui see on tehtud. Saame luua eeldusi, kuid teadmine, et kõik on võimalik, teebki spordile kaasaelamise atraktiivseks.
Ka harrastaja peab laduma alusmüüri
Gerd Kanter soovitas harrastajatel koguda teadmisi, kuidas treenida, vajadusel küsida asjatundjalt nõu.
„Hästi populaarne on joosta maratone ja võistelda täispikas triatlonis,” lausus ta. „Leian, et need on natuke äärmuslikud liikumise vormid. Kui inimene pole kümme–kakskümmend aastat korrapäraselt treeninud ja järsku hakkab harjutama peaaegu nagu tippsportlane, võib see anda tagasilöögi tervisele.
Harrastaja liikumine ei saa ilma vundamendita olla pikalt jätkusuutlik. Äärmuslike pingutuste järel võivad tekkida vigastused. Samuti võivad tulla tagasilöögid, kui joosta valede jalanõudega ja sooritada jõusaalis harjutusi vale tehnikaga. Kui inimene ei tea, kuidas treenida, tasub kindlasti nõu küsida asjatundjalt, kes võib vajadusel olla ka pidevalt abiks. Vahel võib inimene põhjendamatult arvata, et teab rohkem kui tegelikult.”
tekst: Regina Herodes
