Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, detsember 2016.
Erki Nool on Võru juurtega kange mees, kes tegi kergejõustikumaailmas ajalugu ja kinkis meie rahvale palju võistluselamusi, milles kaalukaim oli olümpiakuld 2000. aastal Sydneys. Nüüd hoolitseb ta kolme lapse isana selle eest, et 18-aastane Robin, 14-ne Oliver ja kuuene Mia kasvaksid terveks ja sportlikuks.
Kuidas võiks iseloom toetada inimest, kes valib spordi?
Igaühes on peidus võidusäde ja võidutahe, isegi ülekaaluline laps soovib kellestki parem olla. Igaühes on olemas võitja. Alguses on oluline treeneri soov, tahe ja oskus see lapses leida ja vaikselt välja tuua. Ikka teda innustades ja kiites. Paljud tippsportlased on öelnud, et ei tahtnud kohe saada olümpiavõitjaks. Võidutahe kasvab samm-sammult, alguses parandad oma tulemusi, siis hakkad kedagi võitma. Võitmisega tekib enesekindlus, enesekindlusega usaldus treeneri vastu. Tunned, et teed õiget asja. Ronid samm-sammult ülesse. Ka treener saab sinu võimete piire kompida.
Missugune on lastetreeningul treeneri osakaal?
Alguses sõltub väga palju treenerist, kas lastele meeldib trennis käia või mitte. Individuaalne töövõime peaks tulema veidi hiljem. Arvan, et treeneri osakaal eri arenguetappidel muutub. Eestis pannakse rõhku 25-aastaste ja vanemate sportlaste treenimisele. Aga kui vaatame kogu pikka ettevalmistustsüklit, siis leian, et meil peaksid olema kõige tugevamad ja parima kvalifikatsiooniga treenerid 13–18-aastastel noortel. Kui selles vanuses puudub professionaalne ja heal tasemel juhendamine, siis hiljem on sportlasel väga raske tippu jõuda.
Kuidas inspireerida lapsi rohkem liikuma?
Soovitan vanematel koos lastega rohkem liikuda, see on ülitähtis. Kui paljud emad ja isad jalutavad lapsega vanalinnas või mererannas või lähevad perega metsa? Kui laps ei jõua üldse liikuda, siis on väga keeruline teda ka trennis liikuma panna.
Tasub vaadata üleeuroopalist statistikat: mitu protsenti palgast on inimene võimeline panema laste liikumisele või treeningutele? Need, kes panustavad, kingivad oma lastele pikema elu. Eluiga on lapsepõlves liikumisega otseses seoses. Ei liiguta piisavalt ja elatakse vähem. Liikumine on elu alus.
Kuidas säilitada lastes huvi liikumise vastu?
Ma pole kohanud väikest last, kellel ei meeldiks liikuda! Probleem on selles, et kui lapsed lähevad kooli, siis mõnel juhul annavadki klassijuhatajad ise kõiki tunde, ka kehalist kasvatust. Nii kaobki lastes huvi liikumise vastu, spordi suhtes tekib isegi vastumeelsus. Ei ole mõistlik, et muusikatundi annab inimene, kes ei tunne ühtegi nooti ega oska klaverit mängida.
Tegime oma kooliga pangale projekti, et uurida, kui paljud treenerid on jõude mingil kellaajal, eriti hommikutundidel. Meie soov oli rakendada algklasside kehalise kasvatuse tundide läbiviijana elukutselisi tipptreenereid. Projekt ei läinud küll pangas läbi, aga nüüd huvitus meie ideest Tallinna linnavalitsus ja valitigi kuus kooli, kes soovisid kaasa lüüa. Linn maksab koolidele selle eest lisaraha.
Selgus, et treenerite huvi projektis osaleda oli oluliselt suurem, kui linnavõim oskas oodata. Kui projekt ulatuslikult käima läheb ja välja tulevad võimalikud kitsaskohad, saab koolikorraldust paremaks muuta. Oluline, et lapsed tegeleksid spordiga professionaalselt ja elukutseliste juhendajate käe all.
Mida võiks sport anda noorele?
Unustame väga tihti, et sport on mäng, mis peab ka lõbu pakkuma. Tennis, korvpall – need ongi ju mängud. Kõikidest lastest ei tule tippsportlasi, kuid selle pärast ei peaks isad ja emad üldse muretsema, sest sport annab hea platvormi tulevikuks, läbilöömiseks igal alal. Kui töötegemise ja pingutamise oskus on omandatud, on kõik teed lahti.
Koolis võiks kõik lapsed õppida võistlema. Kui ta läheb 100 meetri jooksu stardijoone taha, siis peab ta kogu distantsi iseseisvalt läbima. Lapsevanem ja treener ei saa aidata. Ta peab õppima ise pingutama. Ükskõik, mis tasemel ta jookseb, iseloomu kasvatamisel pole kiiremal ja aeglasemal jooksul vahet.
Su mõlemad pojad on tublid sportlased. Kui palju oled suutnud neid nõustada?
Olen oma poisse nii palju aidanud, kui olen osanud. Oliver mängib tennist, Robin tegeleb kergejõustikuga. Mõlemad on hilise arenguga nagu minagi. Kindlasti üritan nõu andes vältida neid vigu, mida ise karjääri algul tegin.
Kui vanalt võiks laps alustada treenimisega spordikoolis?
Viisteist aastat tagasi tegime (Erki Noole kergejõustikukoolis – toim) esimese rühma viieaastastele lastele. Toona tundus mulle, et võtsime liiga väikesi. Nüüd on meie koolis nelja kuni viieaastastel suur osakaal. Et lapsed liiguvad õues palju vähem kui aastaid tagasi, seetõttu korvab varasemas eas treenimine liikumisvaegust, eriti käib see linnalaste kohta.
Millele peaks lapsi treenides tähelepanu pöörama?
Kannatust peab olema. Lastele ei tohi seada kohe liiga suuri eesmärke. Kui ta mõistab, et soovitud tulemuseni jõudmiseks peab enne teatud asjad ära tegema, siis liigubki ta edasi samm-sammult. Koos rutiinitaluvuse kasvamisega treenimisel tekib ühel hetkel ka soov läbi lüüa. Väga keeruline on lapse puhul ette ennustada võimalikku läbimurret suurde sporti. Laps võib olla väga andekas, aga tal pole läbilöögivõimet, läbi seina mineku tahet. Sportlasel peab aga olema heas mõttes egoistlik paremaks saamise tahe, kui seda pole, on väga keeruline tippu jõuda.
Mida võiks soovitada lapsevanematele, et pojad ja tütred liiguksid ja spordiksid?
Lapsevanemad on väga innukad, kui viivad nelja–kuueaastased lapsed treeningule. Emad ja isad on väga aktiivsed, kuni laps saab 10–12-aastaseks. Siis aga kaob paljudel just kui huvi tema edasise käekäigu vastu. Kuid just puberteedieas tuleb olla eriti tähelepanelik, just siis on lapse arengus sageli eri põhjustel keeruline aeg ja vanemate tugi on väga oluline. Mõnikord peaksid vanemad nõudma, et lapsed korrapäraselt treeninul käiksid. Jah, hormoonid möllavad, kuid väidan, et hoolsalt harjutavate puberteediealiste laste sportlikud tulemused paranevad hüppeliselt ja ka vanematel on neid oluliselt kergem hallata. Sport kasvatab distsipliinitunnet ja noored teevad vähem pätti. Loodan väga, et vanemad hakkavad oma lapsi just puberteedieas rohkem tähele panema ja neid kontrollima. Tihti tehakse selles vanuses spordiga emotsionaalne lõpparve, mida hiljem kahetsetakse. Niikuinii elavad poisid ja tüdrukud oma energia kusagil välja ja on suurepärane, kui nad seda sportides teevad.
Kui oluline on spordis vaimne võimekus?
Hea näide on tennis – räägitakse, et see on ääretult tasavägine spordiala. Sel alal tippu jõuda on äärmiselt raske. Enamikul noormängijatel on sarnased kehalised võimed, seega sõltub tippu jõudmine vaimsest poolest. Viimase 8–10 aasta jooksul on finaalis mänginud ikka samad mehed. Nagu on võimalik füüsilist võimekust parandada, samamoodi saab arendada ka vaimset poolt.
Oluline, et inimene oleks võimeline pingutama. Sport on piiride ületamine ja etapiline protsess. Täna jooksed viis korda 200 meetrit, poole aasta pärast juba kümme korda 200, kolme–nelja aasta pärast 22 korda 200. Su vaim peab olema selleks valmis. Muutus tekib tasapisi. Kui pea pole valmis, ei tule keha järele.
Kuidas vaimu treenida?
Muidugi on olemas mustmiljon metoodikat. Närvikava on võimalik samuti mingi piirini treenida, nagu treenitakse koordinatsiooni, tasakaaluharjutusi ja lihastunnetust. Absoluutselt kõike on võimalik treenida. Kui noorkorvpallur sooritab 200–300 vabaviset päevas, siis ta teab, et iga järgnev tabav vise võib otsustada mängu saatuse. Ta teab, et kui pall läheb viimasel sekundil korvi, tuleb võit, ja kui ei lähe, siis kaotus. Sellise suhtumisega peabki treenima.
Kui tahad 400 meetrit joosta 48 sekundiga, pead jooksma kaks korda 200 meetrit 24 sekundiga ja neli korda 100 meetrit 12 sekundiga. Kui sa alguses nii ei jaksa, siis proovi joosta kümme korda 50 meetrit kuue sekundiga. Kui ehitad treeningu üles vastavalt hetkejaksule, siis selline põhimõte toimib. Olen ise nii treeninud.
Teadmine, et oled teeningul suutnud joosta häid aegu, annab enesekindlust võistluseks – olen sinust parem. Enesekindlus suureneb treenides. Nii peabki sportlane ennast psühholoogiliselt ette valmistama: ta peab kogu aeg olema valmis kellegagi võistlema, ennast proovile panema ja nii ennast tõestama. Päev-päevalt järjepidevalt iga päev inimene ennast arendabki – enesekindlust tõstes. Lõpuks läheb sportlane olümpiamängudele ja teab, et on teistest parem.
Kui oluline on spordis andekus?
Tahame või mitte – andekusest ei saa üle ega ümber. Kui loodus sulle teravat jalga ega head närvikava pole andnud, siis sa tipptasemel 100 meetrit ei jookse. Kui käsi väriseb, siis laskurit inimesest ei saa, ükskõik kui palju treenida. Igaüht on võimalik õpetada päris heal tasemel joonistama, kuid kõigist ei saa kunstnikke. Spordis on samamoodi. Sa võid omandada päris heal tasemel oskused ükskõik mis alaga tegelemiseks, aga sinust ei saa ikkagi maailmaklassi tegijat, kui talenti napib. Kuid looduslikust andest ilma töövõimeta pole spordis mingit kasu.
Kas juhul, kui sportlasel pole kirge, on treeningurutiini raske taluda?
Jah, ala peab meeldima. Samas ei ole tippsport nagu raketiteadus. See nõuab väga palju aega ja süsteemsust, samas on ka väga monotoonne. Aga monotoonne treenimine on väga keeruline. Tippsportlase üks tähtsamaid omadusi on rutiinitaluvus. Sa võid olla ükskõik kui andekas, aga kui sa ei suuda individuaalselt teha monotoonset tööd, siis ei ole võimalik ühelgi alal läbi lüüa. Piltlikult öeldes: kui lapstennisist ei suuda iga päev teha iseseisvalt kahte sadat servi, siis on väga ebatõenäoline, et ta läheb võistlustele ja lööb otsustaval momendil ässa.
Kuidas kujunes sinu rutiinitaluvus?
1978.aastal läksin seitsmeaastase tööle TPL-i (töö- ja puhkelaager – toim). Meid pandi kõplama. 300–500-meetrised vaod olid ees ja ühe vao eest maksti kuus kuni 20 kopikat. Ühest küljest oli see väga nüri töö, aga olen mõelnud, et just nende tobedate kõplamistega kujunes minu rutiinitaluvus. Tegin endale toona töö huvitavamaks: püstitasin endale kogu aeg võistlusmomente, et oleksin kogu aeg kellestki ees, või siis pingutasin suure põõsani ja siis võtsin järgmise eesmärgi.
Kuidas treenida lastes töötahet?
Kõik algab pisiasjadest. Ideaalne oleks, kui lapsed õpiksid tavalist tööd tegema: lehti riisuma, muru pügama, maad kaevama, põrandaid pühkima ja pesema, nõusid pesema, peenraid rohima. Miks peab ema ainsana koristama? Kui laps pole võimeline lihtsaid töid tegema, kuidas ta saab hakata pingutama tippsportlasena? Mõni lapsevanem vaidleks tõenäoliselt mulle vastu, ütleks, et siin pole mingisugust seost, aga tegelikult on. Kui laps pole võimeline pingutama, siis ei pinguta ta kusagil.
Ühelt poolt on oluline, et suudetakse taluda oma ala rutiini, kuid samas pead olema valmis rutiinist välja hüppama. Oletame, et tuleb uus treener, kes paneb sulle senisest kolm–neli korda suurema koormuse. Kui oled harjunud töötama, on su vaim uueks väljakutseks valmis. Tööharjumuse kujundamine lapses on äärmiselt oluline inimeseks kasvamisel. Kes on valmis tegema ükskõik mis tööd, lööb alati elus läbi.
Kuidas noori ja täiskasvanuid harrastajaid motiveerida?
Noori on lihtne motiveerida eeskujude ja ideaalidega. Lisaks tuleks aidata neil mõista, et unistusi on võimalik teoks teha. Eks inimestel on väga erinevad eesmärgid. Mõni alustab sportimist alles 40-aastasena ja harjutab innukalt. Teisel on motivatsiooni leidmine ükskõik mis vanuses raske, sest palju mugavam on mitte midagi teha. Laiskus on väga suur.
Kuid vähene liikumine võib muuta su olemise ühel hetkel väga ebamugavaks ja põhjustada terviseprobleeme. Kui treenimise kogemus on olemas, siis täidab vigastust raviv inimene ortopeedi ettekirjutusi ja leiab harjutuste tegemiseks motivatsiooni. See hoiaks kokku miljoneid. Suur osa haigekassa eelarvest kulub südameveresoonkonna haiguste ravimisele ja 80 protsenti neist oleks välditavad, sest on põhjustatud vähesest liikumisest ja rumalast toitumisest.
Mida peaks laste toitumisel jälgima?
Süüa tuleks mitmekesiselt ja korralikult: liha, pastat, omletti, salatit, putru, kartulit. Lapse organism on nagu lakmuspaber: ta sööb täpselt nii palju, kui tal vaja. Küll võiks laste toitumisel jälgida, et nad ei sööks liialt magusat.
Mida arvad toidulisanditest?
Kindlasti on toidulisandite tarbimisega üle pingutatud. Juba kümneaastaste laste puhul räägitakse, et nad ei saa toitaineid toidust kätte. Mis mõttes ei saa kätte? Kui olin teismeline, ei olnud talvisel söögilaual suurt valikut: keeduliha, koorekaste ja kartul, tervisesalat, marineeritud kurk ja peet. Tegime kuus–seitse tundi päevas trenni ega võtnud mingeid toidulisaneid.
Soovitan sportivatel lastel korraliku söögi kõrvale võtta aeg-ajalt C- ja D-vitamiini, samuti magneesiumi ja kaltsiumi. Kui teed trenni ja õpid oma keha kuulama, siis õpid ka tundma, mida organism vajab. Toidulisandite tarbimine ei aita oma organismi vajadusi tundma õppida. Alati tasub endalt küsida, milleks mulle neid üldse vaja? Ka sportlased ei tohiks toidulisandite tarbimisega liiale minna. Tuleks ju täpselt teada, mida need sisaldavad. Kui tunned tõesti pidevat väsimus, võiks nõu pidada asjatundjaga.
Mida soovid Eestimaa inimestele?
Selgust ja tarkust lõppev aasta kenasti kokku tõmmata. Ning julgust minna uude aastasse tarkade ja teadlike valikutega. Palju liikumisrõõmu kõigile ja järjepidevust valitud teel! Võitke iseennast ja maailm muutub!
Tekst: Regina Herodes
Foto: Mati Hiis
