fbpx

TÄHELEPANU!Telli digiajakiri ainult 0,99€ eest.

JooksmineÜritusedVärske number

Munamäe tipust Pirita TOP-ini joosti tänavu lõõskava päikese all

7 minutit lugemist

Juunikuu kolmandal nädalavahetusel kogunes üle 600 jooksja Munamäe tippu, et alustada sealt teekonda Pirita velodroomile loomulikult joostes. Nimelt toimus viiendat korda teatejooks Tipust Topini, kus kümneliikmeliste tiimidega võeti ette 337 kilomeetri pikkune katsumus läbi kauni Eestimaa.

Üks Tipust Topini korraldajatest, Nike’i ametliku esinduse AS Jalajälg juhatuse liige Rainer Tops on ka ise kõik viis aastat rajal olnud, kuid uusi emotsioone jätkub endiselt. „Me ise kolleeg Erik Aibastiga selle trassi kunagi välja mõtlesime ja kuigi iga etapp on tuttav, siis tüdimust pole tekkinud. Iga jooks on omamoodi uus ja huvitav,” ütleb Rainer, kelle kõik kolm jooksul osalenud Nike’i tiimi koosnevad tema töökaaslastest. Üheskoos võetakse üritust justkui kollektiivi sportlike suvepäevadena. Kui soovid teada saada ka teiste spordiürituste kohta, külasta lehekülge Bet365 boonuskood.

Korraldajad Erik Aibast, Sten-Eric Uibo ja Rainer Tops pärast jooksu lõpetamist juba järgmise aasta plaane arutamas.
Foto: Rasmus Kooskora

Hoogne spordimelu

Lõbusat spordipidu peavad kõik osalejad, kelle kümneliikmelised tiimid tulevad kokku nii sõpradest, kolleegidest kui ka juhututtavatest, kes katsumuse lõpuks sõpradeks saavad. Nii on näiteks teist aastat osalenud tiimi Hoogustuma sõpruskond, kellel tuli sel korral leida paar uut osalejat. Oma uute tiimikaaslastega kohtusid nad esimest korda paar tundi enne jooksu algust, kuid Piritale jõudes oli juba tunne, nagu oleksid nad ammu tuttavad. Seevastu tiim NRC koosnes Nike Running Clubi treeneritest ja püsivalt trenniskäijatest, tiim Anu Jooksutrennid aga trennikaaslastest, kes kaks korda nädalas koos jooksevad. Siresääred jällegi oli pelgalt naiste tiim. Variante on mitmeid ja piiranguid pole selles osas seadnud.

Suur sagimine Munamäel

Laupäeva hommikul kogunesid sajad jooksjad ühispildi tegemiseks Munamäe tippu. NRC tiimi osaleja Stanislav Štõkovi jaoks oli sealne sagimine üks ürituse meeldejäävamaid hetki. „Vaatasin ringi ja mõtlesin endamisi, et nii suur grupp heas mõttes jooksuhulle võtsid väljakutse vastu. Ja see on täiega lahe,” meenutab Stanislav. Peagi said rajale ka esimesed jooksjad.

Starte anti iga 15 minuti järel korraga 4-5 tiimi esimesele jooksjale. Järjekorra olid korraldajad seadnud aegade põhjal, mis paluti meeskondadel eelnevalt edastada. Niisiis startisid rahulikumad tiimid esimesena ja kiiremad viimaste seas. Sellise korralduse eesmärk oli tagada, et jooksjate vahe ei veniks enne Piritat tundide pikkuseks ning reguleerida vahetuspunktide lahtiolekuaegu.

NRC tiimi jooksjad Maali Pruul ja Raili Laan teavad,
kui tähtis on tiimi toetus rajal olevale jooksjale.
Foto: Rasmus Kooskora

Palavus ja magamatus panid proovile

Tänavuse Tipust Topini võtab kokku märksõna „palavus”. Tiimi Hoogustuma autos oli tipphetkel välistemperatuuri näit 37 kraadi. Lõõskava päikese all jooksmine sai suurimaks väljakutseks kõikidele tiimidele. Ka korraldajate suurim mure oli, et keegi endale liiga ei teeks ja kõik osalejad palavuses oma piire tajuda suudaks. Paar juhtu oli, kus jooksjat tuli turgutada, kuid üldiselt läks kõik hästi. Vett kulus suures koguses nii jooksjate kastmiseks kui ka janu kustutamiseks. Jääst osteti ilmselt tühjaks kõik rajaäärsed poed.

NRC tiimi jooksja Maali Pruul tõdeb, et nende tiimi suurim eksimus oli turgutuspunkti valesti arvestamine. „Alahindasime meie jooksja kiirust ning planeeritud joogipunkt oli mõni kilomeeter planeeritust hiljem. Õnneks aitas Nike Training Clubi tiim hädast välja ja andis ka meie jooksjale juua. Selles Tipust Topini võlu seisnebki, et kõik tiimid aitavad ja toetavad üksteist.”

Maali usub, et enamikule on jooksu kõige suurem eneseületus väsinuna kolmanda vahetuse läbimine. Kui aga valida endale jõukohane jooksutempo ning piisavalt valmistuda, siis on tegemist kõigile jõukohase jooksuga.

Tiimikaaslane Eliis meenutab: „Ereda mälestuse tekitas mulle varahommikune jooks, mis lõppes Väike-Maarjas. Harva tuleb ette seda, et jooksed hommikul kell neli päikesetõusu saatel täiesti inimtühjal maanteel. Täielik idüll.” Jooksjatele on loodud võimalus pikali visata Tartu Ülikooli spordihoones, Tamsalu spordikompleksis ja Aegviidu spordihoones. Nii kogunes spordisaalide põrandale mõneks ajaks puhkama hulgaliselt väsinud sportlasi, et siis varsti jälle oma vahetuse ülevõtmiseks magamiskott kokku pakkida ja saateautosse sammuda.

Sõbralikud võistlusmomendid

Tipust Topini ei ole võistlus. Aega ei võeta ning protokolli ei koostata. Eesmärk on nautida jooksmist, sellega kaasnevat melu ja näha Eestimaa kauneid paiku. NRC tiimi jooksja Eliis Härma leiab, et distantsid tuleb läbida nii, et jooksmine oleks nauditav ning igaühel on soovi korral võimalik seada endale isiklikud eesmärgid. Siiski tekib rajal olukordi, kus tuleb sõbralikku võistlemist ette. Ka Stanislav tunnistas, et kui ikka nägi enda ees jooksjat, siis motiveeris see rohkem pingutama, et kaasteeline kätte saada.

Tipust Topini pakub maalilisi vaateid. Fotol tiimi Hoogustuma jooksja Tanel Laumets. Foto: Aldis Toome

Tundub, et mida eespool GPS-kaardil ja mida lähemal Piritale, seda rohkem on ka võistlemist. Tiimi Anu Jooksutrennid liikmed olid rõõmsad ja uhked, et esimestena Piritale jõudsid. Kõige põnevamaks kujunes neile viimane etapp. Eelviimaselt stardikohalt oldi iga etapiga ettepoole liigutud ning viimase etapi alguses avastati end teiselt kohalt. Tekkis hasart ka eesolevast tiimist mööda saada ning see õnnestuski. Tiim Anu Jooksutrennid jõudis teist aastat järjest esimesena Munamäelt Piritale. Nagu juba mainitud, ei ole see fakt siiski oluline ja samasugused medalid said kaela ka viimaste seas finišisse jõudnud Siresääred, kes Ugala teatriga mõnusalt kulgesid. Saab ju tegelikult kauem rajal olles veelgi rohkem emotsioone, mis ongi selle jooksu põhiauhinnaks. Soe supp ja pirukad pärast lõpetamist veel boonuseks. 

Hoogustuma tiim enne starti. Foto: Aldis Toome

Õigel ajal leevenenud piirangud

Teatavasti paneb jooksuürituste korraldajaid kätt pulsil hoidma praegu reegleid dikteeriv koroonakriis. Hirm, et ööpäev läbi joosta ei lubatagi, oli ka Tipust Topini korraldajatel. „Koroonaga seotud probleem tuli täiesti ootamatust kohast. Nimelt veel paar nädalat enne meie üritust kehtis endiselt suhteliselt mõistmatu reegel, mis keelas öösel spordivõistlusi korraldada. Piirang oli kindlasti asjakohane pidude puhul, kus rahvast palju koos on, aga keeldu jooksjatel öösel ihuüksi Rakke metsas joosta oli keeruline mõista. Õnneks tegi valitsus viimasel hetkel igati õige otsuse see reegel tühistada ja saime ürituse planeeritud moel läbi viia,” lausus Rainer.

Viie aasta jooksul, mil Munamäelt Piritale on joostud, on tiimide hulk kasvanud. Tänavu lisati viis kohta ehk rajale pääses 50 osalejat rohkem. Jooks on korraldajate sõnul piisavalt komplitseeritud ja kontrollitud kasv on vajalik, et tehnilise korraldamisega järele jõuda. Tipust Topini on kogunud palju populaarsust ning osa tiime on pidanud jääma ukse taha. Loodetavasti on edaspidi võimalik veel järk-järgult tiime lisada ning jooksusõpradele kustumatuid emotsioone pakkuda. Raineri sõnul on tulevikus loodetavasti võimalik osalema lubada sadakond kümneliikmelist tiimi.

Elu parim jooksukogemus

Tipust Topini on niivõrd omanäoline jooksupidu, et emotsioone jagub veel pikaks ajaks. Tiim Siresääred ütleb tagasisideks: „Peab ikka olema natuke sõge inimene, et sellele üritusele tulla, ent kui tiim on suurepärane ja vorm vastupidav, siis on see aasta suursündmus, millest jäävad parimad mälestused kogu eluks. See on üritus, millest peaks iga harrastusjooksja vähemalt korra osa võtma!”

Tiim Anu Jooksutrennid nõustub: „Ilmselt ei ole saladus, et kes kord on sellele jooksule sattunud, see ei kahetse ja soovib tagasi tulla. Kaks ööd ja päeva koos olla ning ühise eesmärgi nimel joosta loob ägeda tiimitunde, mida ei anna argiste koostegemistega võrrelda.”

Nii jooksu ajal kui ka mitme päeva jooksul pärast selle lõppemist kihavad Instagram ja Facebook emotsioonidest ja kogemuslugudest. Sel aastal kuulutati välja ka videokonkurss, mis pani osalejaid veelgi enam toimunut jäädvustama. „Jooksjate emotsioone sotsiaalmeedias jälgides tundus, et taas oli tegu ägeda kogemusega. Kohati oli isegi heas mõttes imelik lugeda, kuidas osalejad peavad seda oma elu parimaks jooksukogemuseks,” sõnab Rainer Tops.

Meenutusi osalejatelt

Maali Pruul, tiim NRC: „Tipust Topini pakub erakordselt palju emotsioone ja võimalusi eneseületamiseks. Tavaliselt ei lähe ju jooksma südaöösel või varahommikul. Jooksurada läbib nii palju ilusaid Eestimaa paiku, kus nii mõnigi meist pole varem jooksnud. Maru äge tiimitunne tekib oma tiimiga autos reisides ja rajal olevat jooksjat toetades. Lisaks, kuna tegu pole võistlusega, siis on teiste tiimidega sõbralik läbisaamine ning elatakse kõigile kaasa.”

Eva-Maria Vaher, tiim Hoogustuma: „Mulle jäi eredaima mälestusena meelde öine Jõgeva. Jooks oli jõudnud täpselt poole peale ja enamik tiime oli sinna kogunenud. Muusika mängis, kõigil olid helkurvestid seljas ja ülev meeleolu. See nägi nii sürreaalne välja, kuidas uinunud linnakeses kostüümipidu peeti. Juhuslikele möödakäijatele võis see tunduda hoopis teetööliste üritus.”

Anu Jooksutrennid: „Tabavalt võtsid Tipust Topini jooksu kokku juhuslikud pealtvaatajad Tartus. Kuuldes, et me jookseme Munamäelt Piritale, ei osanud nad muud öelda, et oleme ikka täitsa segased. Tuleb nõustuda, et eks see üks parajalt hullumeelne ettevõtmine on, aga hea tuju ja ühtehoidva tiimiga on Tipust Topini aasta kõige ägedam jooksuelamus! Aasta pärast ühel suvisel varahommikul näeme jälle – Munamäe tipus, jooksutossud jalas.”

Vesi oli selle aastase Tipust Topini jooksu eluliselt oluline element. Fotol korraldaja Rainer Tops. Foto: Aldis Toome
Peakorraldaja Sten-Eric Uibo ja Rainer Topsi meelespead:
  • Tipust Topini on üritus, kus kõik toimub avatud liiklusega trassil. Hajutatult liiguvad sajad jooksjad ja suur kogus saateautosid. Korraldajate kõige suurem ülesanne on tagada maksimaalne võimalik turvalisus. Üldiselt on kõik hästi sujunud, kuid on ka murekohti. Senised aastad on näidanud, et suurim risk pole mitte teised liiklejad, vaid hoopis jooksul osalejate käitumine. Saateautod pargitakse suvalistesse kohtadesse, jooksjaid abistatakse otse autodest ja trassil liigutakse helkurvestideta. Kuigi reeglite tähtsust rõhutatakse infotunnis ja -kirjades, siis paraku rikkumisi ikkagi esineb. Õnneks mitte liiga palju, aga kuna eesmärgiks on sellised asjad miinimumini viia, tulevad järgmisel aastal ilmselt mõned muudatused parkimise ja jootmisalade osas.
  • Tipust Topini ei ole võistlus! Siiski leidub veel osalejaid, kes ei mõista selle ürituse olemust. Eesmärk on nautida oma tiimiga jooksmist läbi kauni Eestimaa. Lähenemine, kus vahetatakse suvaliselt jooksjaid (sh etapisiseselt), et sättida tugevamad jooksjad rohkematele etappidele kui ette nähtud, on jooksupeo mõttega vastuolus. Selle suve palavust arvestades (kus oli asendamine kohati ehk isegi põhjendatud) ei hakatud loomulikult kedagi rajalt maha võtma, aga loodetavasti tulevikus olukord paraneb. Kellelgi pole midagi selle vastu, kui tiimid proovivad kiiresti joosta, aga seda tuleb teha reeglite piires. Aja peale jooksmise jaoks on Eestis sadu jooksuüritusi, kus saab lõpuaja ja nime protokolli. Tipust Topini ei saa kunagi selliseks jooksuks.
  • Kohati ei mõtle tiimid lõpuni läbi oma osalejate jooksukiirust ja korraldajatele edastatakse ajad, mis ei ole vastavuses tiimi tegeliku kiirusega. Mingit survet kiiremini joosta kui mugav jooksutempo ei ole, aga see põhjustab segadust stardilainetega ja korraldajatel on keeruline planeerida vahetuspunktide lahtiolekuaegu. Ürituse paremaks õnnestumiseks tuleb kasuks veidi suurem süvenemine ja eeltöö. Korraldustiim lubab omalt poolt lisada tulevikus rohkem abimaterjale aegade planeerimiseks.
Tekst: Eva-Maria Vaher

Värske Jooksja nüüd väljas

Ajakirja saate koju või kontorisse tellida: tellimine.ee

Ajakirja digitellimuse saate tellida: spordime.ee