Moodsa Eesti aja jooksjad, isegi kõige tavalisemad harrastajad, lööks pahviks kõik halli nõukaaja väledaimad tipud. Paraku, nagu näitavad tulemused – ja need on ainsad näitajad, mis spordis maksavad –, panustavad nüüdisaja sportlased liiga palju tühistele, olgugi pealtnäha paljulubavaile asjadele.
Kolmkümmend kaks aastat tagasi ehk ajal, mil ükski mehepoeg, kes kuulub tänavu 800 meetri jooksus Eesti edetabeli esikümnesse, polnud veel sündinudki, käisin sügisel Viljandis noorte jooksjate treeningulaagris. Olin siis 18. Ühel õhtupoolikul, kui väljas juba pimenes, tegin endast kolm aastat vanemale Raivo Raspelile, kogu grupi vanimale ettepaneku, et teeme järve ääres väikse jooksuotsa. Raspel heitis korraks pilgu minu jalatseile ning ütles: «Ei tea, kas tasub sinuga koos minna – sul ju isejooksjad jalas.»
Suursugused nimega jalatsid ei taga tulemust
Jah, mul olid tuliuued heledad nahast botased (just nii neid toona kutsuti). Vaat et lumivalged. Ei, mitte nn firmakaup. Täiesti tundmatu tootja toodang. Aga mis kõige tähtsam: need olid hästi paksu tallaga, et jalgu ei põrutaks. Mu isa oli käinud Tšehhis teaduskomandeeringus ja sealt, välismaalt, ta need tõigi. Need olid tollal n-ö kõva sõna. Vähestel noortel jooksumeestel – ja sinna laagrisse oli omaaegne 1.49,8-mees Raimond Luts kutsunud ikkagi Eesti lootustandvaimad ja parimad – oli trenniks midagi võrdväärset jala otsa tõmmata.
Aga sellest polnud lugu. Nigelast varustustest hoolimata jooksid toonased noored mehed – näiteks Valdek Apivala ja Tiit Paalberg, Heiki Sarapuu ja Margus Kirt – mõne aja pärast tulemusi, milleni nüüdisajal küünivad väga vähesed. Kui üldse. Vaatamata sellele, et niisuguste omaaegsete haruldaste «tipp»jooksujalatsitega, nagu olid mul, ei nõustuks tänapäeval keegi isegi pilkases pimeduses trenni minema. Kui üldse. Sest need oleks moodsate Asics Gel-Kayano 21 Lite-Show või Nike LunarGlide 7 Flash iD ning teiste udupeente nimetusega tossude kõrval nagu pastlad või kalossid.
Raivo Raspel, kes Viljandis mulle õhtupoolikul siiski kaaslaseks tuli, jooksis lõpuks 800 meetri distantsil Eesti kõigi aegade kaheksanda aja 1.48,96. Kui õigesti mäletan, olid tal trennis jalas sinakad päevinäinud nn vene adidased. Tema tippajast on käesoleval kümnendil suutnud Eestis kiiremini joosta vaid Nikolai Vedehin (1.48,48), kes, küllap mäletate, sai tänavu kevadel dopingu kasutamise eest nelja-aastase võistluskeelu.
Videomakk kui imeasi
Nüüdisaja noored ei kujuta ettegi, kuidas nõukaaja lõpus jooksjaks saadi. Viljandi laagris oli suursündmuseks, kui sinna ilmus tollal NSV Liidu keskmaajooksjate eksperimentaalrühma treenerina tegutsenud Andres Nirk. Tal oli kaasas videomakk, millelt näitas suviste Helsingi MM-võistluste 800 meetri jookse. Kõik õgisid pilguga ekraanilt, kuidas maailma ässad omavahel võitlevad. Need olid tol ajal unikaalsed kaadrid. Ent veel suurem ilmaime oli Nirgi õlale seatav videokaamera, millega ta metsavahel igaühe jooksustiili jäädvustas, et seda hiljem lahata. See, mida Nirk oma tehnikaga tegi ja pakkus, oli kõigile seninägematu. See oli otse öeldes täielik kosmos.
Otse loomulikult polnud tollal mitte kellelgi sellist riistapuud nagu pulsikell, ilma milleta tunneb nüüdisajal enamik keskpäraseidki harrastajaid, kohalikest tippudest rääkimata, end sama hästi kui jalutuna. Ei mäleta, et keegi oleks mingitest pulsitsoonidest rääkinud. Samuti ei mäleta, et kui Apivala ja Sarapuuga Venemaal Sotšis laagris mäkkejooksu tegin, oleks keegi meist randmelt pulsisagedust lugenud. Või kui, siis ehk mõnel üksikul korral pelgalt huvi pärast. Teadmata tegelikult, mida selle näitajaga peale hakata.
Pulsist sai täpsemalt aimu vaid kahel korral aastas, kui Tartu Ülikooli õppejõud Ants Nurmekivi, endine tippstaier, noored jooksumehed rattasadulasse pani ning siis järjest raskema koormusega vändata lasi. Lõpus tuli teha pooleminutiline spurt, kus keegi pidi tulema Nurmekivile appi vändapöördeid lugema. Mäletan, et kuulusin nii pöörete arvult kui ka pulsi taastumise kiiruselt absoluutsesse tippu, mille üle vist sisimas väikest uhkustki tundsin. Kuid mida see mõõtmine näitas ja andis? Mitte tuhkagi. Kui naelikuis jalad tuli joonele panna, kadusid nii Raspel kui ka Aivar Ojastu, kes oma näitajailt mulle alla jäid, minu ees püüdmatult kaugusse.
Varustus paremat tulemust ei too
Kui ikka veel kellelegi kohale ei jõua, siis olgu otse öeldud: esiteks, elu näitab – edetabelite kujul –, et tehnilise varustuse paranemine ja täiustumine ei aita jooksutulemuste paranemisele kaasa; ja teiseks, mis asja ainult hullemaks teeb – isegi kui moodsate abivahenditega fikseeritud andmed räägivad paljulubavast vormist, ei tähenda see mitte üks põrm, et sportlik vorm ongi hea ning seda õnnestub realiseerida. Puust ja punaseks, et kõik aru saaks: mis tähtsus on näiteks pulsi erakordsel taastumisel, kui teiste meeste samm on 400 meetri jooksus pikem, liigutused kiiremad ning võimsust lihastes rohkem.
Paraku näeme harrastusspordis viimastel aastatel üha suuremat varustuse ja abivahendite tähtsustamist. Õigemini ületähtsustamist. Kui mitte koguni jumaldamist. Näiteks jooksutossude tootmine on muudetud vaat et raketiteaduseks – mida rõhutavad tossude ekstravagantsed nimed, mis on sageli isegi pikemad ja uhkemad kui luksusautode nimed – ning inimesed usuvadki, et võidavad järjekordse 170-eurose uudismudeliga 10 km kohta kohe kümme sekundit. Pulsikellad, rattakompuutrid ja nutitelefonid pakuvad harjutajale nii palju andmeid, et nonde hulga kõrval kahvatuvad isegi vereanalüüsi vastused, mis on arusaadavad üksnes eriharitud asjatundjaile. Aga mida rohkem andmeid, seda rohkem peaks olema neist kasu, ütleb ahvatlev, ent pealiskaudne tavaloogika. Tagatipuks konkureerivad omavahel kümned toitumisprogrammid, millest igaüks esineb mitmeid kordi kõlavamate lubadustega kui ükski Eesti tippsportlane enne elutähtsalt tiitlivõistlusele siirdumist.
Teadagi, millest selline hullus tuleb. Inimesed loodavad – kui mitte suisa pimesi, siis igal juhul alateadlikult –, et kui ostavad eelmisest palju erilisema pulsikella või tõmbavad nutitelefoni värskeima rakenduse või paigaldavad rattale elektroonilise käiguvahetaja või soetavad suusatootja uusima mudeli, aitab see neil tulemusi paremaks saada. Justkui võiks kõiksugu tehnoloogia ja vidinad kompenseerida seda, et enam ei jõua, ei saa või ei viitsi nii palju trenni teha, nagu varem.
Aga noist ei ole kasu, vähemalt enamasti. Või on see kasu nii minimaalne, et ei ole kõneväärne. Toon lihtsa näite. Kujutame ette, et kogute treeningul oma mõõtevahendiga suure hulga andmeid, millest võite lasta arvutil koostada kõikmõeldavaid diagramme. Muidugi on neid ilus vaadata. Silm lausa puhkab peal. Aga edasi? Mida te nende kaunite piltidega peale hakkate? Vaadake endale ausalt otsa: mida te oskate saadud andmetest järeldada ja mis veelgi tähtsam, mida te oskate nende põhjal edasiseks kavandada? Liiati, olgu meelde tuletatud (enda näite varal): ega pulsi kiire taastumine, mille pulsikell välja toob, taga kaugeltki seda, et te aeglasema taastumisega rivaalile kandu näitate.
Tulemusteni viib vaid treeningule pühendumine
Küll on aga väga lihtne ja ilmselge selle kirjutise järeldus: see, kes tahab tulemusi parandada, pühendugu ja keskendugu trenni tegemisele, mitte varustuse ja abivahendite viimse vindini timmimisele. Too timmimine ei ole ainult lapsik, vaid on ka tulutu.
Kahtlejail soovitan soojalt vaadata dokumentaalfilmi «Born to Run» («Sündinud jooksma») Inglise 1980. aastate jooksuimest Sebastian Coe’st. See on YouTube’is üleval. Filmis näeb rohkelt kaadreid, kuidas Coe teeb trenni. Aga kuskil ei näe te pulsikella, rääkimata muudest erilistest abivahenditest. Kõige kõnekamad on kaadrid, kuidas autoga sõitev papa Coe teatab pojale sõiduteel tehtava intervalltrenni lõikude aega lihtlabaselt stopperilt. (Noorem põlvkond vist ei teagi, mis on stopper?) «That’s your time» – «See on sinu aeg» – ütleb isa pojale pöidlaga plõksitavat seieritega kella näidates. Ei mingit juttu südamelöögisagedusest.
Muidugi võib siin protestida, et pulsikellad olid tollal haruldane uudiskaup ning nutiseadmeist ei osanud keegi undki näha. Aga mis siis? Oluline on see, et Coe, nagu ka tema põlvkonnakaaslased Steve Ovett, Steve Cram, Peter Elliott jpt, saavutasid tänu tugevaile ja pühendunud treeninguile jooksurajal ajad, milleni lääne ultramoodsa varustuse ja muinasjutuliste abivahenditega nüüdisaja jooksjad kuidagi küündida ei suuda.
Nagu ei ole Eesti selle sajandi jooksumehed suutnud küündida Raivo Raspeli ega ka Raivo ja Taivo Mägi, Sergei Sokolovi ja Rein Tölbi halli nõukaaja trööstitul foonil joostud 800 meetri tulemusteni. Mis siis, et praegusaja jooksumehed, nagu juba eemalt vaadates silma paistab, trumpavad omaaegseid jooksumehi üle absoluutselt kõiges. Kõiges, peale ühe – tulemustes.
Artikkel on ilmunud ajakirjas JOOKSJA Detsember 2015
Tekst: Priit Pullerits
Foto: Mallor Malmre
