Endine pealtvaataja võistlustules ehk muljeid 18. Võhandu maratonilt
Igal aastal osaleb Võhandu maratonil kokku enam kui tuhat paatkonda ning nii mõnedki pealtvaatajad saavad sealt kaasa seiklusliku pisiku ning ei suuda järgmisel korral jääda enam ainult pealtvaatajaks. Nii juhtus ka minuga.
Võhandu aerutamismaraton on oma teada-tuntud headuses spordisõprade hulgas igakevadine oodatud üritus. See toob kokku nii endisi kui praeguseid sportlasi ja ka lihtsalt asjaarmastajaid nii kodusest Eestist kui piiri tagant. Kui mul avanes võimalus osaleda Võhandu maratonil, ei tekkinud mingit kahtlust, kas seda ikka teha. Sündis kiire otsus: jah, loomulikult osalen! Mind kutsus maratonile osalema minu seiklusspordivõistluste tiimikaaslane Jarkko Ainsoo. Jarkko otsis endale asendusliiget ja andsin kõhklusteta oma jah-sõna.
Kutse sain nädal enne maratoni. Seega mingist korralikust ettevalmistusest ei saanud enam juttugi olla. Püüdsin enda spetsiaalse ettevalmistuse puudumisest tingitud ärevust korvata mõttega, et kui hull see ikka olla saab, kui oled kunagi juba maratoni läbinud ja ettekujutus eesootavast ikka olemas. Aga võta näpust, ise võid ju endale igasugu asju sisendada, aga tulemused räägivad enda eest. Kindlust lisas mulle kindlasti see, et minu paadikaaslane oli aerutamisspetsialist Jarkko, kes lubas ka täieliku aerutamisvõhiku Võhandu maratonil finišisse viia. Nii ma siis heas usus võistlusvalmis olingi.
Ettevalmistused stardiks
Maratoni eelõhtul sai testitud paati ning tegin käesoleva aasta esimese aerutamise Tamula järvel. Ei mälus ega liigutustes polnud ainsatki märki sellest, et kunagi olen paadis istunud ja veel vähem tundus olevat reaalne, et kunagi olen Võhandu maratonil osalenud. Nii jäigi mul üle olla Jarkko usin õpilane ning panna kõrva taha ja püüda praktikas kasutada tema jagatud tehnilisi nippe. Kuuleka õpilasena panin kõik kõrva taha ja teoreetiliselt sai küll kõik selgeks, kuid praktikas õpitu rakendamisega tuleb ikka kõvasti vaeva näha. See aga ei kahandanud minu tahet vägevalt finišisse aerutada.
Laupäevasel stardihommikul ei tundnud ma ei suurt hirmu ega ärevust eesootava teekonna ees Võhandu jõel. Elevus oli küll suur, kuid enesetunne hea ja meel rõõmus, et saan olla osaline niivõrd meeleolukal ja põnevust täis üritusel. Ettevalmistus stardiks kulges ilma takistusteta ja väga rahulikus meeleolus. Oluliseks faktoriks on alati ka ilm, mis lubas tulla seekord soe ja päikesepaisteline. See võttis ära liigsed pinged ja mõtted sellest, kuidas peaks parimal moel hakkama külmaga võitlema ning mida oleks otstarbekas selga panna, et võitluses külmaga peale jääda.
Täispika artikli lugemiseks telli ajakiri: https://spordime.ee/toode/jooksja-suur-kevadnumber-2023/
