Pulsikell on tänapäeval väga paljude harrastussportlaste abimees treeningutel, olgu harrastatavaks alaks jooksmine, suusatamine, ujumine, rattasõit või misiganes spordiala. Igaühele, kes pulsikella kasutanud, on tuttavad pulsivööd, mis kinnitatakse rinnale, et siis käekella pealt südamelöögisagedust jälgida. Selline lahendus on püsinud suures osas muutumatuna alates aastast 1982, mil Soome ettevõte Polar valmistas esimese juhtmevaba kantava pulsimõõtja.
Tehnoloogia arenedes ja hindade langedes on algsest tippsportlaste abimehest saanud masstoode, mis kättesaadav igale spordiharrastajale. Vaadates tehnoloogia, eriti kaasaskantavate nutividinate, tormilist arengut viimasel kümnendil, võib imestades tõdeda, et pulsivööde osas sarnast progressi toimunud pole – ikka kinnitame trenni minnes pulsivöö ümber rindkere. Ajastul, kus telefonides on kõikvõimalikud andurid, fotokaamerad ja palju muid lisasid ning nutikella ekraanillt võime ilmateadet vaadata, tundub veider, et trenni minnes on endiselt vaja kasutada kahte seadet (kell + vöö), et südametöö kohta infot saada.
Nii mõnegi jaoks on traditsioonilised südamelöögisageduse andurid ebameeldivad. Jah, nad annavad küll vajalikku infot, kuid olgem ausad – väljanägemiselt on nad siiski veidrad, tüütud kanda ja kasutada ning vajavad siiski mingit sorti hooldust (pesemine, patarei vahetus). Spordikellad on teinud läbi meeletu progressi, muutudes esialgsest pulssi kuvavast stopperist moodsaks vidinaks, mis ühendub arvuti ja nutitelefoniga, kuvab liikumiskiirust, tempot, läbitud vahemaad, näitab õiget suunda, õhurõhku ja kõikvõimalikku vajalikku (ja ebavajalikku) infot. Spordikella lahutamatu kaaslane – pulsivöö – võrreldavat arengut läbi teinud pole. Hoolimata sellest, et algselt võrdlemisi jäigast plastmassrõngast kere ümber on saanud mugav, elastne, pehme ja tänapäevane tekstiilrihm, millel küljes üliväike andur, on pulsivöö põhiolemus endiselt sama. Muutunud on vaid andmete edastamise täpsus ja usaldusväärsus – esialgsest analoogülekandest on saanud digitaalne ning spordivõistluse stardis ei pea keegi oma randmelt naabri pulsinäitu vaatama. Viimaselt ajal on pulsivöö vallas hakanud ilmnema teatud sorti arengud ja esimesed pulsikellad, mis loevad kasutaja pulssi randmelt, on masstootmises ning kõigile kättesaadavad.
Kuidas toimub randmelt pulsi lugemine?
Tegemist on fotopletüsmograafial põhinevate optiliste sensoritega, mis koosnevad LED-idest ja elektro-optilisest andurist. LED-id kiirgavad nahale valgust ja andurid mõõdavad tagasituleva valguse hulka, misjärel tuletatakse läbi keeruliste algoritmide südamelöökide sagedus. Traditsioonilised pulsivööd kasutavad südamelöögisageduse määramiseks südame poolt tekitatavaid bioelektrilisi impulsse, seega on mõõtmismeetod otsene.
Uued, optilise sensoriga südamelöögisagedust mõõtvad spordikellad, on kasutajale selgelt mugavamad kui senised pulsivööd vajavad seadmed. Esialgu tulid uue tehnoloogiaga varustatud mudelid nišitootjatelt ja spordikellade maastikul vähetuntud tegijatelt (kuulus navigatsiooniseadmete tootja TomTom, maailma suurim sporditarvete tootja Adidas ja vähetuntud tehnoloogiafirma Mio), kuid nüüd on ilma pulsivööta kella valmistanud maailma üks suurimaid selle ala tegijaid Garmin. Selline lüke annab tõestust, et arendustöö käib täistuuridel ning uuel tehnoloogial on suur potentsiaal saada number üks meetodiks pulsi lugemisel!
Kuidas kasutajad randmelt pulsi lugemisse suhtuvad?
Kõik tootjad ütlevad kui ühest suust, et kasutajate tagasiside on positiivne ja peamise plussina tuuakse välja kasutusmugavust – peab ju senise kahe seadme asemel ühte kaasas kandma. Lisaks jääb ära higise pulsivöö pesemine, selle pidev kaasas tassimine ja patarei vahetus. Kasutajal on võimalus igal hetkel pulssi kontrollida (näiteks puhkeolekus) ja taastumist jälgida. Väikese miinusena tuuakse välja uute seadmete mõnevõrra suuremaid mõõtmeid. Siiski pole kõik nii roosiline kui esmapilgul paistab – nagu alati millegi uue tulekuga, kiputakse uut vanaga võrdlema. Igaühele on arusaadav, et randmelt pulssi lugevat seadet on küll mugavam kasutada, kuid pulsinäidu puhul on esmatähtis kuvatava info täpsus. Erinevad huvigrupid on korraldanud teste, kus võrreldakse pulsivööd kasutava kella näitusid randmelt pulssi lugeva seadme näitudega.
Hoolimata kõikide tootjate testidest ja arvukatest täpsust lubavatest loosungitest, on sõltumatute osapoolte tootevõrdlused seni soosinud traditsioonilist pulsivööd justnimelt viimase kõrgema täpsuse tõttu. Olenevalt tootjast ja testkasutajast kõigub erinevus kuni 10% piires, mõõduka treeningpulsi (näiteks 150 lööki/min) juures teeb see aga juba 15 lööki, mis süsteemselt treenivat harrastajat mingil juhul ei rahulda.
Võttes kokku plussid ja miinused ning vaadates erinvaid tooteid on näha, et hetkel võiks soovitada randmelt pulssi lugevaid seadmeid pigem neile, kes vajavad igapäevast aktiivsusmonitori, treenivad mahult vähem ja madalama intensiivsusega või võtavad spordikella kui elustiili elementi. Infosõltlasest varustussportlastele napib uutel vidinatel funktsioone ja saadava info usaldusväärsus ei ületa traditsiooniliste spordikellade oma, seega kuulub nende poolehoid (veel) pulsivööga spordikelladele.
Mida toob tulevik?
Tehnoloogia arenedes ja hinna langedes võib oodata, et üha enam tootjaid võtavad uue tehnoloogia omaks ning lisavad oma kollektsiooni seniste mudelite kõrvale alternatiivsed mudelid. Kuna tuntumatest tootjatest on Garmin ja Timex randmelt pulssi lugevate seadmetega juba algust teinud, ootavad kasutajad kindlasti pikisilmi ka Polari ja Suunto käike. Tänapäeva moodne spordikell ei kätke endas üksnes pulssi lugevat ja salvestavad seadet – sel on arvutiühendus, GPS, kiirendusandur ja palju teisi võimalusi treeningu hilisemaks analüüsiks. Seni ilmavalgust näinud randmelt pulssi mõõtvad spordikellad on pigem lihtsamate funktsioonidega mudelid, lähitulevikus saab aga näha nende tippversioone, võites sellega kasutajaid ja poolehoidjaid juurde.
Iga algus on okkaline, mis kokkuvõttes progressi ei peata. Olid ju esimesed GPS anduriga spordikelladki kohmakad ja ei töötanud alati soovitud viisil, kuid nüüdseks on GPS iga vähegi tõsise spordikella üks alusfunktsioone, võimaldades kiirusest, tempost, läbitud vahemaast ja teekonnast ülevaadet saada. Seega võib üsna julgelt ennustada, et pulsivööde tulevik praegusel kujul on tume ja aja möödudes vajub selline lahendus ajaloo hõlma. Algus muutusteks on igatahes tehtud, jääb vaid üle oodata et „lastehaigused” läbi põetakse ja lisaks mugavusele senist tehnoloogiat ka täpsuses ja usaldusväärsuses edestatakse. Nii on võimalik võita kõige konservatiivsemate kasutajate poolehoid.
Tekst: Ajakiri Jooksja | Martin Meri
