Peter Coe, kes tegi oma pojast Sebastian Coe’st maailma viimaste kümnendite ühe võrratuima jooksja, on öelnud: «Pikad aeglased treeningud teevad sinust pikkade maade aeglase jooksja.»
Siia pole justkui midagi lisada. Sellega oleks justnagu kõik öeldud.
Ometi sellest ei piisa. Sest Eestis jumaldatakse endiselt üle kõige ja ennekõike aeglasi pikki rahulikke trenne. Kilometraaž on see, mis loeb – ja mida loetakse. Kilometraaž on saanud eesmärgiks omaette. 70 km nädalas – normaalne. 90 km nädalas – tubli. 100 km nädalas – päris hea. 120 km nädalas – nonii, nüüd on juba millestki rääkida.
Aga kui paljud neist kilomeetritest on läbitud sel moel, mis on üldse jooksmise kui liikumise mõte – kiirelt? Ilmselgelt, kui vaadata Eesti jooksutulemusi ja -taset, siis liiga vähe. Kui üldse.
Tuletame meelde papa Coe’d: «Pikad aeglased treeningud teevad sinust pikkade maade aeglase jooksja.»
Jah, just seda me näemegi. Enamik on võtnud mugava vanainimese hoiaku. Enamik loksub, pigem isegi uimerdab rahulikult metsa all või põllu serval. Tiksub ülimadala pulsiga tempos 6-7 min/km. Veendes iseennast kulunud käibefraasiga: laon põhja.
Aga seda nn põhjaladumist enamasti tegema jäädaksegi. Sügisest kevadesse ja kevadest sügisesse, aastast aastasse. Imestades, et tulemused millegipärast suurt ei parane. Joostes võistluselt võistlusele 10 km 55 minutiga või poolmaratoni napilt alla kahe tunni. Mõnikord minut-paar siia-sinna – vahet üldjoontes pole. (Riputades pärast sellegipoolest endast Facebooki naeratavad pildid, nende all tobe loosung «No pain, no gain.»)
Kes ikka veel aru ei saanud, siis noile olgu teist korda korratud: «Pikad aeglased treeningud teevad sinust pikkade maade aeglase jooksja.»
Pimestav mahutrenni usk
Enamik Eesti harrastustreenijaid on sulaselgelt jäägitut mahutrenni usku. Nad on lausa mahutrenni fundamentalistid. Igasugune fundamentalism on primitiivne. Nii on ka lõputu mahutrenn: seda on hirmus mugav ja lihtne teha.
Olete kordki seisatanud ja mõelnud, miks on igasugused poolmaratonid ja maratonid nii popiks saanud? Vaadake, kui palju on neis suurenenud osalejate arv. Jah, võib öelda, et see on välismaratonide ja jooksuharrastuse nakkav eeskuju. Aga see eeskuju ei kannaks vilja, kui pikad aeglased jooksud liiga paljudele üle jõu käiks. Just see, et poolmaratonidel ja maratonidel saab kulgeda keskpäraselt ühtlases, tuimas, igavas ja nüristavas tempos, soodustabki neist innukat osavõttu. Liiati saab pärast endale vastu rinda taguda – jooksin maratoni!
Kuid seda ei maksa siiski pidada jooksmiseks. Öelda, et näiteks maratoniaeg neli tundi tähendab jooksmist, on jooksmise kui tegevuse narrimine. See on lihtsalt maratoni läbimine. Ei enamat.
Kust algab jooksmine?
Kust siis algab jooksmine, küsite. Jooksutreener Endel Pärn pakkus mulle hiljuti, et seni, kui mees ei jookse kiiremini naiste maailmarekordist, tegeleb ta pelgalt rahvaspordiga. Teine jooksutreener Andres Nirk väitis mulle kümnend tagasi, et iga vähegi treenitud mees suudab joosta 800 meetrit alla kahe minuti. Endine Eesti tippjooksja Rein Valdmaa, kes läbinud maratoni 2:18ga, ütles mulle, et 30-aastane mees, kes tahab tulemust teha, peab suutma maratonis hoida kiirust 4 min/km (see tähendab aega 2:48), ning see mees, kes võtab jooksmist vähem pühendunult, peab jaksama säilitada tempot 4.30/km. «See, mis üle läheb, on kulgemine,» lausus ta.
Neist eelnimetatud kolme jooksumehe kriteeriumidest lähtudes viskaks ilmselt enamik jooksuharrastajaid lootusetusest ja masendusest tossud nurka. Seetõttu las seab igaüks endale ise selle piiri, millisest kiirusest alates tema hinnangul jooksmine pihta hakkab. Küll aga tasub neil, kes ihkavad tunda jooksmise tõelist ilu ja võlu, hakata mõtlema sellele, kas tasub pidevate pikkade aeglaste rutiinsete trennidega endas jooksjat tappa.
Alustage sellest, et loobute arulagedast karjaažiotaažist, mis tunnistab vaid ühtainust käibetõde, enamasti viljatut seejuures – et koguda tuleb mahtu, mahtu ja veel kord mahtu; teha pikka aega pikki ja aeglasi treeninguid; jälgida oma aeglast pulssi, et mingil juhul ei teeks ühtki kiiremat liigutust.
Maht on oluline, aga mitte peamine
Jah, mahtu tuleb koguda, ilma ei saa. Ma ei vaidle sellele põrmugi vastu. Aga häda on selles, olgu taas korratud, et enamik jääbki peamiselt mahtu koguma. Tulemuseks on tuimad lihased, mille abil te ei suuda eales lendu tõusta – ülekantud tähenduses, muidugi. Ehk jäätegi poolmaratone jooksma kahe tunniga või heal juhul veerand tundi alla selle. Jäätegi kulgema oma tuima mugavustsooni.
Aga kutsume taas appi papa Coe (kuigi ta on nüüdseks surnud), kes tegi oma pojast kõigi aegade lennukaima valge jooksumehe. Kas teate, kuidas? Ta ei kartnud minna vastuollu üldkehtiva tavaloogikaga, kui hakkas poja treenimisel kasutama rohkem kiirusliku vastupidavuse arendamist. Teisisõnu: ta keeras treeninguil tempo halastamatult kõrgeks ega lasknud suurt niisama rahulikult hingata. Selliste treeningute olulisusest ja edasiviivast jõust rääkis mulle kaks aastat tagasi Tallinnas antud usutluses Sebastian Coe isiklikult.
Kiirus on nauding
Kui teile tundub, et maratoni läbimine nelja tunniga on kõneväärne tegu, siis on mul teile muidugi raske selgitada, mis tunne on see, kui jooksete 800 meetrit kiiremini kui kahe minutiga. See on puhas, ehe, ülendav nauding. See on rõõm lennukast tempost. Jah, tõsi, see nõuab kannatamisvõimet (mida enamikul ei ole), nõuab enda sisemiste piiride ületamist (mida enamik ei suuda), nõuab sisikonna väljapingutamist (millele enamik mõeldagi ei taha). Niisiis ongi enamik taandunud oma nõrgast tahtejõust ja vähesest sundimisvõimest tulenevalt pikkadele loksuvatele kulgemisaladele, arvates, et kui nad suudavad ligi neli tundi ühte jalga teise ette asetada, on see mingi kangelastegu.
Mõelda tuleks „raamidest väljapoole“
Ei, ma ei püüa veenda, et kõik peaks hakkama nüüd keskmaajooksjaks. See tooks kaasa hävingu, sest enamiku, eriti keskealiste organism ei peaks keskmaajooksja valusatele treeningutele vastugi. Küll aga tahan panna teid mõtlema, et ütleksite lahti karjainstinktist – vaatate, kuidas kõik teevad muudkui aeglast mahutrenni, ja järeldate, et ju siis peate teie tegema samuti. Ja mida rohkem, seda parem.
Kuid karjamentaliteedi järgi treenides ei saa teist kedagi paremat, kui suure karja tavaline keskpärane liige. Saab pikkade maade aeglane jooksja.
Siiski, ei! Saab pikkade maade aeglane kulgeja.
Kui tahate, et teist saaks jooksja, astuge teiste sissetallatud karjarajalt kõrvale. Lisage kiirust – ja te veendute, kuidas peagi saate justkui uue hingamise.
Kiirus annab teile tiivad. Rahulik rutiin tapab.
Tekst: Ajakiri Jooksja |Priit Pullerits
