Jooksja kolumnist, innukas harrastussportlane Priit Pullerits räägib enda jooksuhuvist ja keskmaajooksuandest, ajakirjandusõpingutest Tartu Ülikoolis ja Ameerika Ühendriikides, parematest kirjatöödest, vastuoludest Mati Alaveri ja Evelin Ilvesega.
Priit Pullerits on Postimehe vanemtoimetaja aastast 1998, Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud aastast 1991.
Priit, kui pikk on sinu staaž ajakirjanikuna, millistes väljaannetes oled töötanud ja kas omad antud alal ka eriharidust ning millistel täiendkoolitustel oled käinud seoses oma erialaga?
Alustasin juba koolipoisina, kui tõlkisin tšehhikeelsest spordiajakirjast Stadion Spordilehele välismaa sportlastest rääkivaid lugusid. Tšehhi-eesti sõnastik oli abiks. Lõpuks sain tšehhi keele nii selgeks, et suutsin Stadioni päris vabalt lugeda, ning enamgi veel: kuna tšehhi keel on sarnane slovaki keelega, hakkasin selle keeleoskuse baasil tõlkima Spordilehele lugusid ka slovakikeelsest spordiajakirjast Štart.
Mu lemmiksportlane oli tollal Suurbritannia keskmaajooksja Sebastian Coe. Kui olin lõpuklassi poiss, tõi isa 1982. aastal turismireisilt Soomest soome keelde tõlgitud Coe’ elulooraamatu. Lõuna-Eesti poisina ma soome keelt sõnagi ei osanud. Võtsin appi soome-eesti sõnaraamatu ning tõlkisin Coe’ raamatu eesti keelde. See ilmus Spordilehes nn joonealuse järjeloona. Liiati oli see oluline nn kaasavara, mille esitasin Tartu Ülikoolis, kui kandideerisin õppima ajakirjandust, kuhu võeti karmi sõelumise järel vastu vaid 15 tudengit.
Mu ülikooli lõputunnistusel olid ainult viied. Ilmselt seepärast saatis Marju Lauristin oma tutvusi ja sidemeid kasutades just minu õppima 1990. aastal New Yorki Columbia ülikooli ajakirjanduskooli, mis on väidetavalt maailma parim. Ai, see oli raske ja stressirohke, aga millise karastuse see andis! Kui tulin tagasi, sai mu ülesandeks kaasajastada Tartu Ülikoolis ajakirjandusžanride õpetus.
1993. aastal käivitasin koos Kalle Mülleriga Ameerika ajakirjandusest innustatuna üldhuviajakirja Favoriit. Seejärel käisin kahel korral pooleks aastaks taas USA-s. Töötasin pealinnas Washingtonis mitmemiljonilise trükiarvuga uudisteajakirjas Newsweek ja olin Marylandi ülikooli ajakirjanduskolledžis Fulbrighti teadusstipendiaat. Ameerikast saadud kogemustel on ääretult tähtis roll mu ajakirjanikuteel. 1998. aastast olen töötanud Postimehes.
Kuidas üldse sattusid ajakirjanduse maailma? Kes või mis on olnud peamised mõjutajad, õpetajad? Kas sul on ka mõni eeskuju, kelle kirjutisi jälgid pidevalt ja kellest saad inspiratsiooni?
Mulle on väiksest peale meeldinud sport ja kirjutamine. Need kaks saidki määravaks, et keskkooli lõpus tekkis soov saada spordiajakirjanikuks. Käisin tudengina suviti Spordilehes praktikal. Aga kui ülikooli lõpus pakkus Lauristin võimalust sõita õppima Ameerikasse, et valmistaksin seal end ette ajakirjandusõppe edasiviimiseks Tartu Ülikoolis, jäi sport tagaplaanile. Selleks ajaks lõpetasin ka oma lühikese, ülikooliõpingute ajal kestnud jooksjakarjääri, mille parimaks tulemuseks jäi 800 meetri jooksus aeg 1.55,9.
Väärt õpetajad on olnud kõik, kes on mind harinud ja juhendanud, sh karm füüsikaõpetaja keskkoolis: füüsika pidi mul ükskord tunnistusele äärepealt kaks tulema, aga võtsin end kätte, hakkasin iseseisvalt tööd tegema, ülesandeid lahendama, ja lõpuks olin füüsikas peaaegu viieline. See näitas mulle, et kui pühendud ja pingutad, pole peaaegu miski võimatu.
Lugu Priit Pulleritsust ilmus 2021. aasta veebruar-märtsi Jooksjas (nr 1,71).
Loe täispikka lugu Jooksja diginumbrist, mida saab tellida SIIT.
