Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, detsember 2015.
Maris Mägi on suurepärane sprinter ja tõkkejooksja, kes on suure osa oma elust ja ajast teadlikult pühendanud spordile. Marisele kuulub 400 m tõkkejooksu Eesti rekord 56,56 ja sisetingimustes joostud 400 m tippmark 52,98. Välitingimustes on tema 400 m isiklik rekord 52,21. Mis saab tema tegemistest edasi, võib vaid oletada, kuid kindlasti on ta veel võimeline oma rekordeid nihutama.
Ta on sügav ja särav naine – justkui sütitav päikesekiir, ajatu mõistatuslik valguseläte, lummav inspiratsiooniallikas. Inimene, kes muudab maailma, inimesi ja elulugusid lihtsalt oma olemasoluga positiivsemaks. Ta lugu justkui nihutab piire võimalikkusest ja võimatusest ning inspireerib mugavustsoonist välja tulema, elama, töötama, vaikust kuulama ning oma sihtide ning iseenda poole liikuma.
Ta on sündinud endiste kergejõustiklaste perekonda, tänu millele on ta saanud vanematelt suurepärased „jooksugeenid”. Nii ta ema Anne kui ka isa Taivo on praegugi tegevad hinnatud treenerid. Marisest viis aastat noorem vend Rasmus on samuti silmapaistev kergejõustiklane, kellele õde alati soojalt kaasa elab.
Marise ere elutark persoon jääb pidulikult justkui 2015 jooksuaastat kokku võtma. Suuname koos temaga lootusrikkalt pilgu uue aasta poole. Olgu 2016. aasta justkui uus algus, ilus teekonna jätkumine, saagu teoks tema, paljude jooksjate ning jooksusõprade mõni väike või suur unistus. Nii on see müstiline tüdruk ning tema tahe ja tahtejõud, teekond ja unistused justkui majakaks ja kompassiks meile kõikidele, kelle hinges on veel mõni unistus.
Sageli märgatakse inimest, kui ta juba on midagi korda saatnud, näiteks niivõrd kiirelt jookseb kui Maris, hüppab hästi kaugust või on mõnel muul alal tegija. Kuid põnev on ka kiigata, kuidas inimene sellesse punkti jõudis, mis teda toetas ja mõjutas, et see persoon oma anded oma maksimaalse potentsiaalilähedaselt realiseeris. Selleski loos vaatame ka Marise taustsüsteeme, kujunemislugu, teekonda, unistusi ja avame selle põneva naise loo veidi teise nurga alt. Marise oskust aega planeerida ja teisi andeid tõestab ilmekalt ka see, et ta on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise filoloogina, et ta on läbi löönud rahvusvahelisel areenil. Tema elutarkust ja vaimsust avab hästi aga see, et hoolimata edust on ta jäänud väga soojaks, sõbralikuks ja südamlikuks inimeseks. Ta on tõeline „täht”, kes pole muutunud täheks.
Mis on sind kõige rohkem mõjutanud ja vorminud selleks, kes sa täna oled?
Kogu teekond läbi elu on mind mõjutanud ja seega polegi üks asi olulisem kui teine. Mõni asi lihtsalt on olnud sügavam ja liigutavam ning mõne hetkega on kaasnenud suuremad emotsioonid.
Kas ise tead, mis su sisemise päikese allikas on?
Arvan, et mingi osa mu rõõmsameelsest loomusest on lihtsalt kaasa sündinud. See on miski, mis on alati olnud. Olen sündinud Lõvi tähtkujus ja Lõvi märgi kohta tekste lugedes tunnen ennast alati ära. Kuid mõjutanud on kindlasti see, et oleme saanud vennaga „iseendaks kujuneda” – vanemad pole meile rangeid keelde ja piiranguid pannud ega „vormi surunud”. Oli toetav kasvatusstiil, kus lasti meil enda natuurile loomupäraseks kujuneda.
Millest unistasid, kui olid väikene tüdruk?
Olin väga suur muinasjutuinimene ja võisin oma loodud maailmades elada. Olin ja olen siiani hästi suure kujutlusvõimega. Ma ei unistanud lapsena kunagi konkreetsest ametist – kõik stsenaariumid olen eri vanuses läbi käinud.
Millest unistad nüüd?
Tahaks, et inimesed oleksid veidi rõõmsamad. Kui saaksin selles mingit rolli mängida, et teiste elus oleks rohkem rõõmu, siis olekski mu üks väga suur unistus täitunud. Unistan sellest, et saaksin näidata inimestele teed iseenda poole. Mu enda kontekstis on mul sama unistus – soovin, et suudaksin ennast paremini tundma õppida ja enda kohta rohkem teada saada. Ükskõik, mis mulle päeval ette tuleb, on see alati nagu teeviit. Kõik on justkui vahend teel iseendani, sest kõik ümbritsev – inimesed, olukorrad, sündmused – on justkui peegel.
Oled öelnud, et spordis saab sageli vaimne kindlus määravaks, kust ammutad iseenda hingejõudu?
Ideaalis võiks inimene kõike seda leida iseenda seest! Mu ümber on väga head inimesed, kes aitavad mul iseennast paremini mõista. Nende osa ei ole täita mu tühjust, kuivõrd seda pimedust valgustada. Kui tunnen, et mu elus on hetk, kus midagi on puudu, siis kuulan iseennast ja otsin vastust enda seest. Vaikuses on nii palju peidus. Tänapäeval on vaikust niivõrd vähe ja infotulv on nii metsik ning paraku leiab „selle” seest kõike muud kui tõelist. Enamasti on kõikjal hästi palju lärmi ja müra, seetõttu püüan leida vaikust ja kuulata, mis elul on öelda.
Kui meenutad oma spordiarsti juures käimisi, siis milliseid numbreid soovid jagada?
Mul on hästi erinevad tulemused olnud. Keskmiselt on mu hapnikutarbimine kuskil 60 ringis. Kuid Austraalias oli mu hapnikutarbimine 48, samas on olnud ka 68. Kuid huvitav on see, et mõlemal juhul olen ma sama aja 400-s meetris välja jooksnud. Et need numbrid on minu jaoks väga suhtelised ja määravaks saab sageli miski muu.”
Heaks sprinteriks saamiseks peavad olema looduse poolt antud kiired lihaskiud. Kuid andekusest ei piisa, peab ka töökas olema! Oled nii andekas kui ka töökas, kas tundsid juba varajases lapsepõlves enda tee ära?
Eeldustest on üks osa füüsilised, kuid veelgi olulisem on vaimne valmisolek. Eestlased on väga töökad. See taipamine on tulnud nendes kohtades, kus olen treeninud. Näiteks austraallastel on väga suur enesekindlus ja see on neile justkui lapsest saadik sisse kodeeritud. Eestlaste relv on sageli töökus. Kuid tore on see, et elu ja asjad liiguvad ka Eestis sinnapoole, et hirmud hakkavad kaduma ja hakkab tekkima suurem sisemine kindlus. Võiks ju jõuda tagasi selle algse ürgse elujõuni, mis sisaldab kõiki omavahel harmoonias olevaid elemente.
„Sündiski” justkui treeningute keskele, palun ava oma perekonna lugu? Mida sulle su vanemad kinkinud ja õpetanud on?
Järjest rohkem mõistan, kui äge perekond mul on! Kõrvalt vaadates näen, kui töökalt ja pühendunult mu vanemad toimetavad. Oleme kõik hästi lähedased, meie peres ei ole miski saladuseks jäänud. Esimeses klassis võtsid vanemad mu klassikaaslastest väikse pundi treeningrühma, trennid oli väga mängulised ja lõbusad. Mu ema ja isa võtavad iga indiviidi eraldi – nad lähenevad igale inimesele personaalselt. Üks asi on see, kui sportlane on hea tunnetusega ja tunneb iseennast, kuid see annab lisaväärtuse, et ka nemad omalt poolt oskavad tunnetada õiget koormust. Nende treeningplaan põhineb iga isiku puhul värskel informatsioonil, nad ei võta arvesse ainuüksi füüsilist poolt, vaid püüavad arvestada ka meeleseisundit. Vanematel on super intuitsioon – nad lihtsalt tabavad ära õige hetke, kui on vaja midagi muuta.
Su pooleõde Kadri Jukk on võimleja, kuidas on sul suhe võimlemise ja tantsuga?
Kui ma väike olin ja spordihallis aega veetsin, siis käisin võimlemis- ja tantsusaalides ka. Seal oli tollal palju sädelust ja sulgi. Aga vaatamise juurde see jäigi, jooks oli südamelähedasem. Võimlemist käin siiani vaatamas – mitmed sõbrannad on võimlemistreenerid, elan ka neile rõõmsalt kaasa.
Milline roll on sinu elus muusikal?
Hea muusika võib palju mõjutada ning liigutada, varem kuulasin ka trennis väga palju muusikat. Kuid praegu on mu elus periood, kus ma enam kõrvaklappidega ei jookse. Ma soovin treeningus oma kehas tervenisti kohal olla ega otsi muusikast peidupaika. Tahan jõu enda seest leida, mitte välisest.
Palun meenuta perioodi, mil püstitasid 2010 aasta jaanuaris Viinis peetud rahvusvahelisel kergejõustikuvõistlusel uue Eesti siserekordi 400 meetri jooksus. See aeg 52,98 sekundit on ka seni su enda tippmark.
Olin tulnud laagrist, sain enne võistlusi jõulud ja aastavahetuse kodus veeta ja end korralikult laadida saanud. Viinis on väga hea sisehall. Tulemus oli mulle ootuspärane.
Palun meenuta päeva, mil 2010. aastal püstitasid kergejõustiku Bigbank Kuldliiga etapil Kohilas 300 meetri jooksus uue Eesti tippmargi. Mis aitas kaasa taaskord niivõrd hea tulemuse tegemiseks?
Tollel perioodil olin suutnud kaks erinevat asja omavahel ühendada – Austraalia ja Eesti trenni. Melbourne’is oli mu jõusaali juhendajaks endine eriüksuslaste treener, kasvasime kui väikesed sõdurid. Kedagi ei huvitanud, kuidas end mõni päev tundsime – tegime rangelt ära, mis ette oli antud. Võttes arvesse mu toonaseid väheseid kogemusi, kohusetundlikku natuuri ja taustsüsteemi, kust olin tulnud, oli kontrast väga suur. Nüüd näen, et tookord aitas mind suvel vanemate silme all treenimine palju. Olen siinse treeningsüsteemi pooldaja, kuna teisel pool maakera nähtu oli minu hinnangul üleliigne forsseerimine ja praktika näitas, et selle treeningugrupi jätkusuutlikus ei olnud pikk.
2011 püstitasid Austraalias Sydneys peetud võistlustel 400 meetri jooksus uue isikliku rekordi 52,21 (senine rekord oli 52,68). Palun jaga selle perioodi taustalugu ja teekonda, mil nii kõrge tulemuseni jõudsid.
Sel perioodil sain kinnitust, kuivõrd palju loeb tahe. Nägin selgelt, et inimesed on palju enamaks võimelised, kui nad ise arvavad. Igasugustest oludest on võimalik maksimum välja võtta. Minu jaoks oli see tähtis kasvamise aeg isiksusena, kus ma ka esimest korda teadlikult lõhkusin ego. Olenemata vanemate ja Eesti toetajate panusest, oli mul vaja teisel aastal Austraalias seoses elukalliduse vahega treeningute kõrvalt tööle minna. Mu sealne treener seadis kriteeriumid, et ma ei tohi seista palju jalgadel, seega oli välistatud töö klienditeenindajana. Ta välistas ka töö lastega. Treener otsis mulle töö ühes šampoonivabrikus. Keerasin pudelitele korke peale, pakendasin ja tõstsin kaste. Tol perioodil ärkasin neljal päeval nädalas 4.45 ja töölt vabaks sain 17.30. Treenisin õhtuti pärast tööd. Hiljem, kui lisandusid võistlusreisidega seotud hotellide ja lennupiletite kulud, otsis treener mulle nädalavahetusteks juurde ka lisatöö ühes kanarestoranis. Võistluspäevast mäletan selgelt suurt võitlushimu ja „võidunälga”. Konkurents oli tugev ja nägin seal suurt võimalust oma pingutused tulemuseks realiseerida. Jooksin sõna otseses mõttes hambad ristis lõpuni, vajasin seda võitu väga. Pingelangus oli nii suur, et järgmisteks jooksudeks olin tühi.
2013 püstitasid Eesti meistrivõistlustel 400 meetri tõkkejooksus Eesti rekordi ajaga 56.56. Palun meenuta selleks võistluseks ettevalmistusi ja seda päeva?
Ma ei olnud veel sel hooajal tõket eriti jooksnud. Pinge oli suur ja jäin enne võistlusi alles enne hommikut magama. Mul oli üks viimaseid võimalusi MM normi täita, võib öelda, et „selg oli vastu seina” . Aga sageli sellistes olukordades me loomegi jälle midagi uut. Tegin suure rekordi, normist jäi puudu sajandik. Kolm päeva pärast võistlusi murdsin Achilleuse kõõluse. Need hetked olid väga jõulised õpetajad.
Mõnikord on vigastus ja tagasilöök hoopis taipamiste allikas ja tulevaste triumfide alus. Käisid kannakõõluse vigastuse tõttu operatsioonil, kuidas see su isiksust ja teekonda mõjutas, mida õppisid?
Õppisin palju, nägin, kuidas kõik meie teod on omavahel suures seoses. Mõistsin, et selleks, et end tugevana tunda, ei ole tingimata vaja valu kannatada. Lasin palju vabaks. See oli raske ja valus aasta, aga praegu saan aru, et see oligi see mõistmist ümbritseva koore katkimurdmise valu.
Oled vend Rasmusega väga lähedane, kas treenite koos? Jaga palun mõni vahva seik?
Jah, treenime koos. Mäletan üht korda noorena, kui Rasmuse kiirused hakkasid minu omadele järele jõudma. Tundus igati loogiline kõrvuti lõike joosta. Kuna aga oleme mõlemad väga võitluslikud, tahtsime kumbki teisest sammukese ees joosta, nii et kruttisime tempo juba esimese lõiguga väga kiireks ning ettenähtud treeningu iseloomust ei tulnud midagi välja. Seega lahutasid vanemad meid lõigutreeningutes kõrvuti jooksmisest.
Tänavu esines su vend Rasmus suurepäraselt Pekingi MM-il, saades 400 meetri tõkkejooksus ajaks 49,18. Kuidas sina venna tulemusi hindad ning tema teekonda näed? Mis tunne on koos võistlustel olla?
Venna head tulemused räägivad mõneti enda eest. Mina lihtsalt näen, millise töö tulemusena nad sünnivad. Rasmus on väga kõrge töö eetikaga. Ta püüab oma tegevusi igati mõtestada, vaadata asju ebatraditsioonilisemate nurkade alt, luues seega uusi tasandeid treeningutele. Koos võistelda on vägagi toetav, ajame küll igaüks oma asja, olemata seejuures isekad.
Kuidas sinu organism raskemate lõigutreeningutega ja muude treeningutega harjunud on, kuidas taastud?
Suurendame koguseid järk-järgult mõistlikkuse piires, suurde šokki me keha esialgu korraga ei vii. Nii on tugevad trennid pigem produktiivselt rasked, kui liigne lõhkumine. Taastumiseks sobivad mulle saun, ujumine, tervislik söök, aeg iseendale või hea seltskond. Vaimseks vahelduseks tegeleme võimalusel ka muude spordialadega.
Ilma treeningute ja distsipliinita spordimaailmas kaugele ei jõua, kuidas sina end motiveerid?
Kui teame, mis on vaja ära teha, saab see meie prioriteediks. Kui töö käib teadliku enesearendamise nimel, ei olegi laiskusel ruumi. Pigem ajendab see loomingulisusele. Olen loomult piisavalt motiveeritud, jooksmine on mulle niivõrd südamelähedane, et teen seda rõõmuga ning lisamotivatsiooni ei vaja. Kui tegevus mõtestada, mitte vaid liigutust lihasesse suruda, muutub tegevus loomulikuks.
Palun ava, milline näeb välja su käesoleva perioodi treeningnädal?
Igal treeningutsüklil on veidi erinev iseloom. Praegu on mul neljal päeval nädalas kaks trenni päevas, ülejäänud päevadel on üks trenn, pühapäev on puhkepäev. Sellele lisandub kord nädalas ujumine ja üks kord poksitrenn. Ühe trenni kestus on 1,5 kuni 2 tundi. Tänu selle aasta pikale sügisele ja soojale talvele oleme saanud palju treeninguid välitingimustes erinevatel maastikel teha.
Kas oled kunagi istunud ka mugavustsoonis või see on sulle võõras ala?
Mugavustsoon on selline kummaline nähtus, mis ei majuta kedagi kaua. Kui ise sealt välja ei astu, annab elu mingil viisil alati märku, et paigalseis on pikaks veninud. Iseasi, mis kujul. Vahel on kasulik end objektiivse pilguga jälgida ja oma harjumusi jälgida. Nendesse võibki sageli märkamatult kinni jääda ning seeläbi arengut pidurdada.
Oled kuuldavasti suur lugeja, palun kingi meile kolm raamatusoovitust?
Raimond Kaugveri „Meie pole süüdi”, Thornton Wilderi „Märtsi iidid”, K. Rowlingu „Harry Potter”.
Mida soovitad jooksusõpradele-harrastussportlastele? Mis on sinu uue aasta soovid ajakiri Jooksja lugejatele?
Soovitan kõigil enesetunnet kuulata. Kui mõistusega töötamise tööpäev on selja taga, olekski paras treeningul mõistusele puhkust anda ja end sisetundel juhtida lasta. Mõistusega saab üle pingutada, oma keha meid aga ei peta. Tahe saab meid kaugele liigutada, kuid üle piiri minnes on omal kohal tõdemus, et ainuke kivi, mida tahe ei veereta, on tahe tahta tagasi. Harrastussportlane võiks treenida eelkõige selleks, et keha terve hoida.
Kommentaarid
Vanemad kergejõustiku treenerid Anne ja Taivo Mägi: Maris on Maris. Kange iseloomuga juba lapsepõlvest, tugeva võitlejahingega. Mis kõige tähtsam, rõõmsameelne ja positiivse energiaga soe inimene. Unistaja. Meie sportliku perekonna teerajaja sportlasena tippspordis. Suur eeskuju ja toetaja vend Rasmusele.
Kergejõustiklasest vend Rasmus Mägi: Maris on minu jaoks alati olnud üks suurimaid suunanäitajaid, kas õe või sportlasena. Rajad, mille oleme eraldiseisvalt enese jaoks juba nooruses valinud, on suures osas ühtinud. Tänu Marisele on minul aga olnud võimalus valida juba sissetallatud radade vahel. Marise järeleandmatus näitab tihti uksi kohtades, kus neid muidu raske märgata on. Samuti on tema pidevalt uuenev võitlusvaim, kuid seejuures tugevalt algtõdedest lähtuvad väärtushinnagud minu jaoks tõeliselt kohaletoov jõud. Lisaks olen tänu Marise ja Griti omavahelisele oskusele mind sütitada, suutnud end paremini realiseerida nii mõneski keerulises võistlussituatsioonis.
