Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, september 2018.
Howard Frier on endine elukutseline korvpallur ja populaarne korvpallitreener, ameeriklane, kes räägib soravalt eesti keelt. Ta on võitnud BC Kalev/Cramo meeskonnas Eesti meistri tiitli.
Frieri peres kasvab 10-aastane tütar Kayla, kellega ta alustas treeninguid, kui tütar oli viieaastane ja nii sündis Audenteses aastaste mudilaste rühm. Howard viib läbi mitmekülgseid arendavaid treeninguid ning ta tütar unistab saada paremaks mängijaks kui ta isa!
Howard, mis sulle meenub lapsepõlvest?
Olen pärit Virginiast, kasvasin vanemate ja kahe õega, üks on noorem ja teine vanem. Mu esimene spordiala oli isa eeskujul ameerika jalgpall. Kui hakkasin korvpalli mängima, selgus, et see meeldib mulle rohkem. Kartsin, et isa on veidi pettunud, kuid ta ei olnud! Isa soovis, et otsustaksin ise, mida tahan, ja oma tee leiaksin. Ta sai aru, et korvpall pakub mulle rohkem rõõmu.
Mu eesmärk oli saada paremaks kui mu sõbrad. Isa andis mulle sportlasteel palju nõu. Ta riputas meile maja taha korvirõnga ja ütles: „Kui sa tahad paremaks saada, siis korv on siin ja pall on siin. Harjuta!”
Alguses käisin igal pool mängimas. Pärast seda, kui isa korvirõnga üles pani, hakkasid sõbrad meie juures käima. Tegelikult alustasin teistega võrreldes korvpalliga hilja, olin juba 12–13-aastane. Näiteks mu tütar Kayla alustas juba viieaastasena. Hilisest algusest hoolimata arenesin kiiresti. Korvpall oli minu jaoks lihtsalt lõbus. Me tahtsime kogu aeg mängida ja olime õues. Mängisime, läksime koju, sõime ja kiirustasime jälle väljakule. Selline trenn oli väga mõnus!
Milline oli sinu edasine areng?
Edasi tulime gümnaasiumisse, kus sain esimese võistkonnas mängimise kogemuse. Sinna pääsemiseks tuli läbida tihe kadalipp: võistkonda pürgis 50–60 poissi ja katsete põhjal võeti vastu vaid 15. Esimesel aastal ei pääsenud ma koondisesse. Olin väga pettunud ja nutsin. Sel raskel hetkel tuli jälle appi isa. Ta ütles: „Saan aru, et oled pettunud, kuid see ei ole maailma lõpp. Nüüd harjutame ja proovime uuesti järgmisel aastal.”
Harjutasin edasi ja tundsin, et sain palju paremaks. Järgmisel aastal pääsesin koondisse ja mind võeti kohe ka esiviisikusse! Olin põhimängijate hulgas ning hästi motiveeritud. Kayla on samasuguse suure sisemise motivatsiooni ja tööeetikaga. Tütar on aga minust andekam, ta saab ruttu aru ja kõik tuleb lihtsalt. Ma olin töökas, kuid ka tema peab edasi töötama! Andekus töökuseta on tühine.
Millise kogemuse said oma esimesest meeskonnast ja sellele järgnenud gümnaasiumi koondisest?
Alustasin gümnaasiumi duubelrivistuses, hiljem jõudsin põhivõistkonda ja sain sealgi kohe esiviisikusse. Õppisin varakult, et vastupidiselt mõnede inimeste arvamustele on võimalik saada heaks mängijaks ka juhul, kui alguses kõik ei õnnestu. Sain aru, et tuleb treenida ja oskusi lihvida. Ka teiste spordialadega tegelemine annab kasu, mitmekülgsus on võti.
Millest oma võistkonnaga unistasite?
Vaatasime NCAA (üliõpilasliiga – toim), mitte NBA mänge. Meie eesmärk oli jõuda ülikoolikorvpalli, mille tase oli väga hea. Meie võistkonnast jõudsin mina kõige kõrgemale ja sain pakkumise Colorado ülikoolilt. Otsustasin sinna minna, sest tahtsin kodust eemale saada. Mängisin seal mitu aastat, muud eesmärki mul toona veel polnud.
Ülikooli viimasel aastal elasime kümnekesi suures majas ja olin ainuke, kes tegeles spordiga. Nägin ka teistmoodi elu. Mõistsin, et elu on suurem kui sport. Tegelikult sul ei olegi oma elu, kui oled tippsportlane. Sain aru, mida tähendab olla üliõpilane. See oli mõnus aasta mõnusa eluga, kuid otsustasin siiski jätkata korvpalliga.
Pärast ülikooli läksin Liibanoni. Reisimine ja uued kohad on mulle alati seikluslikud. Liibanonis oli äge – inimesed olid väga sõbralikud ja toit hea. Eks seal oli ka veidi ohtlik, kuid minul ei tekkinud ühtegi ohtlikku olukorda. Siis läksin tagasi Ameerikasse ja mängisin paar aastat Virginias.
Miks tulid Euroopasse?
Tahtsin olla elukutseline korvpallur. Paar aastat mängisin Austrias ja sealt tulin esimest korda Eestisse, kus mängisin paar hooaega. Edasi läksin Rootsi ja Poolasse, kuni jõudsin teist korda Eestisse. Järgnesid hooajad Hispaanias ja jälle Rootsis. Elukutselise korvpalluritee lõpetasin Eestis.
Austria on väga hea riik, kuid küllap olin liiga noor, et seda hinnata. Rootsis oli väga hea elu, valitsus teeb kõik inimeste heaks. Kuigi Rootsi võistkonnad ei saanud Cramo vastu, oli hea, et meeskonnad olid enam-vähem võrdsed ja kõigil oli võimalus võita. Hispaanias oli uskumatult kõrge tase, isegi teises liigas oli superhea! Tõeline korvpalliriik.
Poolas oli huvitav. Seal tundsin, et korvpall on raske töö, kuigi palka maksti hästi. Harjutasime kaks korda päevas kolm tundi. Raske, aga mulle meeldis, sest Kreeka treener oli superhea. Kahjuks ei pidanud keha suurele koormusele vastu ja sain põlvevigastuse.
Kui tulin esimest korda Eestisse, siis tõdesin, et keegi ei näe välja nagu mina ja esimesel aastal oli natuke raske. Ilm oli külm ja inimesed olid toona veel külmad, aga nüüd on siin juba palju parem. Raske oli kellegagi sõbraks saada, sest ma ei osanud veel piisavalt eesti keelt. Nüüd on mul Eestis mõnus, tekkinud on lai sõpruskond. Paljud sõbrad ei mängi üldse korvpalli. Eestlase avanemine võtab aega, kuid kui oled juba oma, siis oled oma!
Mis on sinu kõige olulisemad võidud?
Kui mängisin Cramos ja tabasin 2005. aasta Eesti meistrivõistluste finaalseeria otsustava mängu viimasel sekundil võiduviske, siis see oli väga äge hetk! Minu tugevus korvpallis oli see, et olin väljakul liider, mitte hea viskaja. See roll sobis mulle. Kui oled õiges rollis õiges võistkonnas, siis tuleb eredaid hetki palju.
Milline on professionaalse korvpalluri elu?
Kui mängid NBA-s ja teenid väga head palka, siis on väga hea. Kui sa pole NBA-s, on elukutselise korvpalluri töö nagu tavaline töö, kuid tavalist tööd saad teha kogu elu, korvpalli aga ei saa mängida elu lõpuni. Kui jalad on väsinud ja keha hakkab katki minema, siis pead korvpallist loobuma. Mu elu muutus keeruliseks, kui sain põlvevigastuse. Poola klubis kehtis kord: kui sa ei mängi, siis ei saa ka palka!
Mängisin edasi, et palka saada, sest siis ootas Kayla ema last. Tagantjärele mõeldes ei olnud vigastatuna mängimine hea otsus. Siiski oli see väga ilus ja põnev aeg.
Sporti tuleb teha arukalt, kahetsen väga, et sain mõned traumad. Julgustan inimesi targalt treenima. Liikuda on oluline, kuid seda tuleb teha nii, et hoida oma keha. Inimesed hoiavad oma autot paremini kui keha. Nad käivad kaks-kolm korda nädalas autopesulas, et see oleks puhas, kuid söövad rämpstoitu ega tee trenni! Autot saab vahetada, aga keha on inimesel vaid üks ja ainus, nii et hoidkem seda hellalt ja hästi.
Mida soovitad tavalisele inimesele?
Unista suurelt, tööta kõvasti ja tunne lõbu! Ei tohi karta unistada! Pead töötama tugevasti, et su unistused täituksid, ja seda osatakse rohkem. Samas puudub paljudel nautimise ja lõbu pool.
Minu treeningutel on äge, et ühest küljest saadakse paremaks, kuid lastel meeldib siin, sest on ka lõbus. Ka suured inimesed ei tohiks lõbu kunagi unustada. Ka tavaline inimene võiks seada sportlikke eesmärke ja kui nendeni ei jõuta, tuleb edasi töötada. Näiteks kui keegi käib kord kord nädalas korvpalli mängimas, võiks võtta veel kaks treeningut. Ühel päeval treenida keha, teisel korral mängida korvpalli, ujuda või teha joogat. Elu ja töö võivad olla stressirohked, kuid mis tahes probleemide korral võib poolteist tundi trenni pakkuda suurt abi.
Meil on ka toredad peretrennid, kus teeme harjutusi laste, emade ja isadega. See on midagi teistmoodi, kuid samas väga oluline. Kui vanemad peavad midagi kaasa tegema, siis saavad nad paremini aru, et kõik ei ole nii lihtne, kui vaadates tundub. Vaadates näib kõik lihtsam.
Kui elus tekib raske hetk, kuidas sellest üle saada?
Raskel perioodil ütlen endale, et ka see aeg saab ükskord otsa. Tuleb lihtsalt eluga edasi minna. Kui lähed edasi, siis jõuad ka lahenduseni ja saadki hakkama!
Kuidas saada vaimselt tugevaks?
Nooruses lugesin hästi palju raamatuid, näiteks „Succesful people”. Lugesin korvpallurite elulugusid, mis andsid tuge ja panid mõtlema meeskonnatööle. Loen siiani palju. Kord keegi ütles mulle: „Vahel pead sa midagi käsile võtma. Muidu sa ei jõua sinna, kus tahad olla!” See õpetas mulle, et kui tahad saada paremaks, siis pead vahel tegema asju, mis sulle ei meeldi.
Kunagi oli meil ülikoolis karatetreener, kes õpetas, et enamasti tuntakse valu vaimselt. Tuleb treenida meeli, mitte kohe valule alla anda! Paljud tippkorvpallurid harjutavad tähelepanu keskendamist ja joogat. On väga oluline hoida vaimset poolt korras ja tasakaalus.
Kuidas näeb välja su treeningnädal ja kui palju ise ennast liigutad?
Ma ei ole treener, kes istub ja vilistab, teen harjutusi kaasa. Tavaliselt näitan alati midagi ette. Treenin suure entusiasmiga. Nooremana meeldis mulle väga joosta, kuid pärast põlvetraumat sõidan pigem rattaga.
Mulle meeldib hüppenööriga hüpata. Eesmärk on teha 1500 hüpet päevas kolmes osas. Kui 500 hüpet on tehtud, teen näiteks kõhulihase harjutusi. Samuti meeldib teha harjutusi oma keha raskusega: 100 kätekõverdust ja 200 kõhulihast, siis 25 kätekõverdust ja 50 kõhulihast, kokku neli neli ringi. Ka lõuatõmbamine kangil meeldib, kunagi tõmbasin kergelt 20 korda. Enne treeningut tuleb kindlasti teha soojendus. Väga olulised on ka venitus- ja joogaharjutused.
Kas konkureerimine on vajalik või saab ka selleta läbi lüüa?
Võistlemine on hea, see viib edasi ja motiveerib paremaks saama. See ei anna midagi, kui oled kogu aeg kõige parim mängija, on isegi hea, kui keegi on mõni päev sinust parem.
Mul oleks hea meel, kui mu laps Ameerikasse läheks ja mängiks seal eri laagrites, siis saaks ta end proovile panna ja näha, mida on vaja teha unistuse täitumiseks. Konkureerimine on enamasti tervislik ja tore. Vahel võib see olla ka mittetervislik – hea on, kui mõistad, et sport on sport. Ka kaotada pead oskama.
Kuidas osata kaotada?
Sa pead aru saama, et see on ajutine tagasilöök ja analüüsima, mida peaks paremini tegema, et järgmisel korral oleks võimalik võita. Kaotus ei tähenda maailma lõppu. Suurim kunst on pärast kaotust edasi minna ja positiivselt suhtuda.
Mis on sinu soovitused peredele ja paaridele?
On tähtis, et igaühel oleks hobi, on vaja tegeleda alaga, mis su südame põksuma paneb. Samas võiks paar proovida ka teineteise huvialasid, hea on jagada kalli inimesega oma maailma ja koostegemise rõõmu!Armastatud inimese toetus on väga tähtis!
Mis on elus kõige olulisem?
Kõige olulisem on leida üles rõõm, teha asju, mis rõõmustavad, ja elada nii, et seda rõõmu tuleks veelgi juurde. Minule on pere väga oluline, pere toetus on imeline. Väga tähtis on ka side lapsega.
Maailma parim paps ja supertreener!
Kayla: „Minu suur unistus on saada ühel päeval isast paremaks. Tean, et tal oleks selle üle hea meel. Unistan kord jõuda naiste NBA-sse.
Mu isa on väga hea treener. Mõned treenerid on väga ranged, tema aga ütleb, et pole midagi, proovi uuesti. Vahel hakkab trennis tantsima ja laulma, temaga on väga lõbus. Ta on kogu aeg hästi energiline ja näitab kõike ise ette. Mõnikord pärast trenni mängib ta minuga üks ühe vastu.
Isa on mu suurim inspireerija ja eeskuju, olen väga uhke tema üle! Maailma parim paps ja supertreener ühes isikus!”
Isa tunneb tütre üle uhkust
Howard Frier: „Olen isana väga uhke, et Kayla tahab elada sportlikku ja tervislikku elu. Aga tunnen veel suuremat uhkust selle üle, milliseks ta on kasvanud. Meil on alati olnud eriline side, mõlema korvpallihuvi tugevdab seda sidet veelgi. Minu ülesanne on anda talle head eeskuju, julgustada suurelt unistama ja järgima oma unistusi!
See oli esimene kord tänasel intervjuul, kui kuulsin tütre suust: „Tahan saada sama heaks kui sina või isegi paremaks!” See oli liigutav.”
tekst: Regina Herodes
fotod: Mati Hiis
