 |
| Enn Sellik (vasakul) koos Ülo Kriisaga 1973. aastal aastajooksu autasustamisel. Foto: G. Vaidla |
Iga treener, kui ta alustab koostööd sportlasega, koostab pikemaajalise jooksuprogrammi. Selle sisu jääb ainult treeneri teada. Sportlane täidab seda programmi nädalate, kuude, aastate kaupa. Sina jooksumees, “paned nina maha ja künnad vagu”. Esimene vagu tuleb looklev, külvad, lõikad saagi. Esimene põld tuleb kesine, saak nigel. Sinu kõrval seisab treener. Järgmine künd tuleb parem. Sul on juhendaja, et künnivagu tuleks sirgem. Ainult treener oskab seda. Paljudel sportlastel jääb ainsaks rõõmuks oma mälestustest üles lugeda, mitut treenerit ta jooksjakarjääri jooksul vahetas. Ainult, et künd ei õnnestunud, vaod tulid looklevad ja saak – see kõige tähtsam – jäi lahjaks.
1973. aastaga sai minu noorteklass läbi. Kolisin Iisakust Tartusse. Kui sirged on minu küntud vaod, ma ei tea. Kas vahetada treenerit? Aprillis Elva jooksulaagris olles tuli minu juurde TRÜ (Tartu Riiklik Ülikool) treener Alfred Pisuke. Kahe kuu jooksul üritas ta selgeks teha, et minu koht on TRÜ kehakultuuriteaduskonnas. Minu vastuseks oli “ei”. See ei olnud sugugi Pisukese “idu”, vägesid juhatas Fred Kudu. Tartus kehtis aga reegel, et kui astud Kudu vastu, siis võib oodata kättemaksu. Ka mina sain tulevikus seda “karvast” kätt tunda.
1973. aasta septembris tuli minu juurde Boss (Manfred Tõnisson) ja ütles, et ma läheksin Tartusse, ise lubas paigale jääda. “Mõtlen, et sul oleks vist Tartus parem omada treenerit. Sinu olukorras oleks ladusam,” rääkis Boss. Tõstsin pilgu ja vaatasin talle otsa. Ma ei tea, milline oli minu pilk pärast sellist jutuajamist. Vastus tuli kiiremini kui snaiprilask: “Teen plaanid.” Rohkem me sel teemal ei rääkinud.
Tartusse kolides kohtusin Jaan Jürgensteiniga – Eesti absoluutselt kõigi aegade parima naisjooksja Laine Eriku treeneriga. Sportlast hinnatakse olümpiamängude järgi. Kuu aja jooksul vestles ta minuga mitu korda. Saabus päev, mil alustasin treeningutega. Sain Belgia jooksja Emiel Puttermansi (1972. a. Müncheni olümpiamängude 10 000 m hõbe) treeningplaanid. Hakkasime kiirust treenima. Juba 18-aastasena sain selgeks, et need, kes niimoodi mõtlevad, hävivad. Varem oli juttu, et kaotasin Erik Maasikule viimasel ringil. Kas mul polnud kiirust, kui läbisin 400 meetri teatejooksus oma vahetuse 49,2-ga? Mul jäi vastupidavusest puudu. Minu treeningud Bossi poolt olid üles ehitatud vastupidavuse arendamisele.
Maailmakuulsa Uus-Meremaa jooksutreeneri Artur Lidyardi VI tees:
Nad sihivad kõrgele. Nende treeningplaan on suunatud eelkõige võimalikult suure treenituse saavutamisele. Nad kasutavad vähemtähtsaid võistlusi ettevalmistusena suurteks. Nad teavad, et ei võida mitte paremad sportlased, vaid need, kes on paremini ette valmistatud.
Vastused Jooksuportaalis esitatud küsimustele:
Mihkel, minu sõnum on, et mul ei õnnestunud täielikult lahti rääkida oma treeningplaanid. Ma tahtsin väga kirjutada esimesest treeningaastast, aga materjalid on kadunud. Mäletan ainult ühte treeningut, kui treener Kuno Maior viis meid rahvamaja juurde 150 m tõusu jooksma. Mida ei mäleta, seda pole olnud.
Üllar, tõsi ta on, et maastikul on raskem joosta kui asfaldil. See vahe on umbes 10 sekundit kilomeetri kohta. Kiirus ja pulsisagedus tuleb ikka arvesse võtta raskema jooksuraja järgi. Kui jooksete kergemal rajal, siis on soovitav mitte kiiremini joosta. Las pulss langeb alla. Organism on selle eest tänulik, järgmine trenn läheb lõbusamalt. Olete 3-4 aastat treeninud, võite vabalt võistlusperioodil loobuda jälgimast jooksutempot, joostes ainult pulsi 135-140 järgi. Kõige ideaalsem on joosta krossid ühtlases tempos. On loomulik, et pulss on tõusudel kõrgem, aga lõpp tuleb Harju keskmine 135-140.
ENN SELLIK
