Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, aprill 2016.
Riina on tark ja kaunis naine, kes koolitab koostöös Eesti Olümpiakomitee ja võimlemisliiduga aeroobikatreenereid. Innustav ja särav Riina valiti 2015. aastal Sparta lemmiktreeneriks ja ta on ka varem sarnaseid tiitleid saanud. Juba siis, kui ta sprinterina silma paistis, oli ta paljude lemmik. Eestis on vähe treenereid, keda on nii palju kasutatud reklaamides, modellina ja reklaamnäona. Riina on üks väheseid naisi, kel läbi aegade niivõrd palju toetajaid, imetlejaid ja kaasaelajaid on.
Kas oskad kommenteerida, miks sa nii paljudele südamesse oled läinud? Mis on sinu fenomen?
Suur tänu, seda peaks küsima teiste käest. Loodan, et minu rõõmsameelsus ja energilisus on neid inimesi inspireerinud. Juba lapsepõlves tundsin, et mulle on antud palju energiat. Olin aktiivne, mulle meeldis joosta, ronida ja isegi poisid ei saanud mind hoovis kulli mängides kätte. Oli aja küsimus, millal trenni satun. Eks minust kumab välja ka isalt saadud slaavi temperament ja emalt Saaremaa naise kangus. Mis on kindlasti mingites olukordades positiivne, teisalt võib olla ka negatiivne. Mõnikord on mul raske oma emotsioone kontrollida ja hilisemad vabandused ei mõju alati. Kooliajal oli mulle tähtis kõigile meeldida, kuid vanemaks saades, kui olin omad vitsad kätte saanud, taipasin, et see pole võimalik ega vajalik. Sain aru, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Olen alati armastanud muinasjutte, mis lõpevad õnnelikult. See võib näida esmalt naiivne, aga mul on sellest ükskõik. Usun ka praegu, et heaga ja siirusega võidad rohkem sõpru kui vaenlasi. Usun endiselt armastusse, südame soojusesse ja väikestesse imedesse meie elus!
Oled Eesti jooksumaastikul omal ajal ajalugu teinud, olnud 100 ja 200 meetri jooksus mitmekordne Eesti meister. Mis on tagasivaates kõige eredamad hetked sportlaseteel?
Olen väga tänulik oma treenerile Epp Maasikule, kes mu 1980. a kehalise kasvatuse tunnist oma treeningrühma kutsus. Sellel ajal unistasin ka baleriiniks saamisest, sest olime emaga balletti „Luikede järv” vaatamas käinud. Moskvas olid äsja lõppenud olümpiamängud ja siis hakkasin unistama hoopis kuldmedalist. Mäletan hästi, et ütlesin treenerile, et tulen trenni, kui minust olümpiavõitja saab. Kust mul sellised ambitsioonid tulid, ei oska öelda. Mulle meeldis trenni teha ja ka võistelda. Usaldasin oma treenerit, me ei läinud kunagi tülli. Ta oli mulle laagrites ja võistlustel nagu teine ema. Läbisaamine oma treeneriga on sportlasele väga tähtis. Sellest olenevad ka tulemused, ta on sinu kõrval, kui sa võidad või kaotad. Oskab sind toetada ja motiveerida. Ülikooli ajal oli minu treeneriks Valter Espe, trennid läksid ka juba tõsisemaks, koormused kasvasid. Siis aga tuli elumuutus ja treeningud muutusid minu jaoks teisejärguliseks. Mis kohe hakkas tulemusi mõjutama. Mulle ei meeldinud kaotada ja ka hüppeliigese vigastus andis tunda. Õnneks leidsin sellel ajal enda jaoks aeroobika. Tagasivaadetes võib öelda, et sport andis oskuse seada eesmärke ja kaotustest üle saada. Kui kõik unistused ei täitu, ei ole see veel maailma lõpp. Nutad õhtul patja ja hommikul lähed uuesti trenni. Sportlik eluviis õpetas enesedistsipliini, tahtejõudu, täpsust ja julgust ning loomulikult head suhtlemisoskust ja reisil hakkamasaamist. Lapsena võivad olla motivaatorid täiskasvanutest hoopis erinevad. Minu jaoks ei olnud oluline esimese järgu saamine, vaid sellega kaasnenud uued neoonrohelised Adidase naelikud. Sellel ajal võis oletada sportlase taset varustuse järgi ehk mida parem varustus, seda kiirem jooksja. Praegu tundub see utoopiana. Minul on see kogemus olnud, kui 1986. a oma esimesel välisreisil Helsingis Eesti–Soome noorte kergejõustikuvõistlustel tundsin, et olen naelikute järgi arvestades kõige aeglasem. Lõpuks oli aga üllatus suur, kui saavutasin teise koha. Kord olin tervest veerandist ainult kaks nädalat koolis ja sain suure pingutusega kõik hinded tunnistusele. Alustasin Klaipedas kahenädalase laagriga, millele järgnes võistlus Valgevenes, kust kaks esimest pääsesid edasi Dünamo laagrisse ja sealt juba üleliidulistele võistlustele Ukrainasse, kus sain kolmanda koha. Siis lõpuks läbi Riia jõudsin väsinult ja õnnelikult koju. Vanemad koos treeneriga juba muretsesid, õnneks võtsin kaugekõne ja teatasin, et pääsesin edasi ja jõuan hiljem. Mul vedas, et vene keel oli puhtalt suus. Sealsamas võistlustel kutsus üks kuulus Venemaa treener, kellel oli mitu maailmameistrit ja andekat sportlast, mind enda treeningrühma. See oli minu jaoks ahvatlev ja raske otsus. Aga ma ei tahtnud Venemaale kolida. Olen tihti mõelnud, kuidas minu sportlaskarjäär oleks siis kulgenud ja kas oleksin Eesti rekordi 100 m jooksnud? Pärast seda reisi olin kohe iseseisvam ja sain aru, et peab ise hakkama saama. Tuleb endasse uskuda, seadma sihi ja tegutsema. Kui sul on probleem ja sa ei saa seda ise lahendada, siis palu abi. Eesti inimesed on tagasihoidlikud ja neil on häbi abi paluda. Aga nii ei teagi keegi, et sul on raske ja sa oled üksi. Minu isa on mind õpetanud, et kui antakse, siis võta vastu ja kui pekstakse, siis jookse. Minu puhul on see toiminud. Me ei saa oma vanemaid ja teisi oma ebaõnnes süüdistada, igaüks on ise oma õnne sepp! Oska olla tänulik. Kui oled avatud, siiras ja julge, tulevad elus ka uued võimalused. 1996. aastal Stockholmis peetud sise-EM oli minu jaoks üks olulisemaid ja tähtsamaid võistlusi. Olin A-normi 60 m (rahvusvaheline normi) ära teinud ja võistluste uks oli valla. Näed oma silmaga maailmameistreid, saad neid käega katsuda. Kahjuks on sprindialad mustade pärusmaa ja valge tüdrukuna finaali pääsemine on väga suur asi. See hooaeg oli olnud minu ja minu trennikaaslase Rutti Luksepa jaoks väga huvitav. Tegime mõlemad oma isikliku rekordi ja ka Eesti rekordi, olime väga tasavägised konkurendid. Pärast starti oli tunne, et jooksin uue Eesti rekordi. Olin endas väga pettunud, kui jooksin hoopis hooaja ühe nõrgema tulemuse. Tähtis ongi lisaks heale vormile tugevad närvid. Kasuks tuleb ka võistluskogemus. Aga nagu me teame, kõik päevad pole vennad. Vahest võivad takistuseks olla ka ilmaolud, nt suur vastutuul, ja rekord jääbki jooksmata. Tänu erinevatele võistlustele ja laagritele sain väga palju reisida. Kuigi mõnel korral nägin vaid hotelli ja staadioni. Meelde on jäänud laagrid Armeenias, Hispaanias, Jaltas, Sotšis, Lõuna-Aafrikas. Samas võistlused Sloveenias, Norras, Rootsis, Gruusias jne. Sealt ka minu suur reisikirg. Unistuseks on praegu Uus-Meremaa ja Brasiilia.
Mida on sinu jooksmisloost õppida tippjooksjatel ja tõsistel harrastajatel?
Sea endale reaalne eesmärk vastavalt oma kehalisele vormile, unista suurelt, pinguta ja tee trenni kirega, ära anna alla! Pea meeles, et iga inimese teel tulevad ette kaotused, kuid oluline on neist läbi minna ja edasi liikuda.
Milline näeb välja sinu päev ja kuidas sa treeningkoormusele vastu pead?
Praegune elu on jätkuvalt sarnane tippsportlase treeninglaagriga. Mulle väga meeldib aega planeerida ja endale päevakava paika panna. Kuna peres kasvab laps, siis olen õppinud ka päevakava ümber tegema, sest alati on ees „ootamatusi”. Mul on 8‒10 rühmatrenni nädalas, millele lisanduvad personaaltreeningud. Kahjuks sellise koormuse juures ei ole mul aega ega ka jõudu teistele hobidele. Kuna 16 aastat kergejõustikku tehes sai joostud ja jõusaalitreeningut tehtud, siis vabal päeval spordiklubisse ei kipu. Et koormusele vastu pidada, on uni mulle väga tähtis. Noorest peast vajasin 8‒10 tundi und. Kahjuks viimased aastad tänu pojale on minu uni hakitud ja sellega on mul kõige raskem hakkama saada. Kui võimalik, üritan teha lõunauinakut. See on minu aeg akude laadimiseks ja puhkamiseks. Uni on hea tervise alus. Et kiiresti taastuda, on kindlasti oluline tervislik toitumine. Söön kolm korda päevas ja mulle ei meeldi vahepeal näksida. Söön kõike, mulle meeldib, kui toit on värske ja maitsev. Kaloreid ei ole ma pidanud kunagi lugema. Jälgin, et ma ei söö kaks tundi enne trenni, muidu on magu täis ja mul on raske tunne. Kui on raskem periood, siis võtan lisaks hommikuti D- ja B-vitamiini, oomega kalaõlikapsleid ja õhtuti magneesiumi. Taastumiseks käin ka regulaarselt massaažis. Tänu kogemustele tunnen ja kuulan oma keha. Kui olen väsinud ja elurõõm hakkab kaduma, võtan aja maha, ja kui võimalik, sõidan perega nädalaks soojale maale. Kuhu ma trenniriideid kaasa ei võta.
Oled öelnud, et elul peab olema eesmärk, kogu aeg peab olema huvitav? Kuidas sa oma elu huvitavaks teed?
Eesmärk võib olla ka unistus, kuid eesmärk on midagi, mis on reaalne ja unistus ongi vahel ulmeline, kuid kui julged unistada, siis (näiteks teha oma aeroobikavideo) samm-sammult liigud selle poole ja äkki avastad, et tegingi selle ära. Esmalt mõtled, kas ma saan hakkama, on hirm ennast lolliks teha, kardad negatiivset tagasisidet. Õnneks olen leidnud julguse oma unistusi teostada ja see on super. Miks ma enam ei taha 20-aastane olla, sest praegune elukogemus on niivõrd suur, et palju ägedam ja värvikam on elada. Ka treeneritöös on kogemused ja praktika väga tähtsad. Olen eluteel erinevate kogemuste eest väga tänulik. Kuid üks mis kindel, väike rahulolematus iseendaga paneb sind rohkem pingutama ja viib elus edasi. Mulle tegelikult ei meeldi kaamera ja suure auditooriumi ees esineda, aga see on mulle alati suur väljakutse, hiljem olen enda üle uhke, kui hakkama saan. Olen enda vastu väga kriitiline ja tavaliselt polnud kunagi oma välimusega rahul. Õnneks vanemaks saades mõistad, kes sa oled ja hakkad ennast võtma sellisena nagu oled.
Mis on elus tähtis?
Mulle on tähsad inimesed ja lihtsad asjad. Armastan oma väikest pere, meest Alarit ja poeg Kristjanit, nende kõrval proovin ka ennast mitte unustada. Kui olen üksi kodus, siis mulle meeldib rahus lugeda või ristsõnu lahendada. Kuna ma räägin väga palju, siis see on minu hetk, kus puhata. Mulle on oluline kord ja puhtus. Õnneks minu mees on Neitsi tähtkujust, nii et meile mõlemale see meeldib, kui kodu on ilus ja korras. Kodu on nagu kindlus, kus sa tunned ennast turvaliselt ja tahad sinna alati tulla. Isegi minu kliendid teavad, et mulle meeldib, kui saal on korras, peeglid läigivad ja inventar on õiges kohas. Harjutusi tehes peavad ka matid olema asetatud kas horisontaalselt või vertikaalselt. Siis mulle tundub, et meil on trennis nagu üks hingamine, kõik teevad harjutusi õigesti ja naudivad liikumist. Oluline on lähedaste inimeste toetus ja mõistmine. Suhtes on tähtis enda ja partneri lugupidamine ja austus. Mul on vedanud, et minu mees peab alati oma lubadusi ja tänu tema toele saan lubada endale olla lihtsalt naine oma puuduste ja nõrkustega. Mulle meeldib vahest olla natuke vallatu, sest ei jõua ju kogu aeg korralik olla. Siis saan kokku oma sõbrannadega, et lihtsalt naerda ja lobiseda maast ja ilmast.
Minu jaoks on elementaarne, et naised hoolitsevad enda eest. Ennast käest lasta on kerge, tagasi vormi jõuda aga poole raskem. Minu koduses kasvatuses oli oluline, et riided on puhtad ja juuksed kammitud. Isegi trenni minnes teen kerge meigi ja vaatan, kas riided mulle sobivad. Sest treener peab minu meelest olema heas kehalises vormis, korrektne ja teistele eeskujuks. Mulle on oluline, et minu sisemine ja välimine ilu on tasakaalus. Enda juures panin tähele, et pärast poja sündi tahan veelgi ilusam ja naiselikum olla. Ma panen alati tähele oma kliente, kellel on uus varustus või tossud, isegi kõrvarõngad ja mõni lisakilo ei jää märkamata. Proovin anda alati positiivset tagasisidet. Ka töö on minu elus väga tähtis ja ma ei oskaks elu ilma selleta ette kujutada. Mulle meeldib, et töö annab mulle enesekindlust ja iseseisvust. Töö paneb mind pingutama, püsima vormis ja mulle meeldib suhelda oma klientidega. Nii mõnestki on saanud minu hea sõber. Olen saanud tuttavaks väga paljude huvitavate inimestega, kes on mind inspireerinud ja õpetanud. See on pidev eneseareng, sest terve elu me õpime midagi ja see on huvitav. Olen tõesti väga õnnelik, et leidsin enda jaoks aeroobika. Olen treenerina töötanud juba üle kahekümne aasta ja kui tervis lubab, siis teen seda nii kaua kui võimalik, sest ka minu kliendid vananevad koos minuga. Arvan, kui sa armastad seda, mida teed, pühendud, siis on seda ka teistele näha.
Sportlasetee lõpeb varem või hiljem ja edasi?
Paljudel sportlastel on väga raske moment see, et mis saab pärast edukat sportlasetee lõppu, eriti meestel. Naistel on see sageli veidi kergem. Sest pere luues ja emaks saades võid ka koju jääda ja ei pea mõtlema karjäärile. Meestelt nõuab ühiskond rohkem. Kuid enamik sportlasi saab väga hästi hakkama ja nad on tegijad mis iganes alal edaspidi. Olen tähele pannud, et sportlastel on tahtejõudu ja eesmärgipärasust; sportlasena oled harjunud sellega, et pead edasi minema ega saa kõike pooleli jätta. Kui ka elus on kaotusi, siis saad sellest üle omaenda ressurssidega. Kasvõi kui inimene läheb kellestki lahku, siis vahel tundub see maailma lõpp, kuid tegelikult läheb elu edasi, kui see raske moment üle elada. Mina näiteks ei saa aru, miks võtta antidepressante kergekäeliselt, esmalt võiks püüda leida jõudu ja vastuseid enda sisemusest.
Millised inimesed sulle meeldivad?
Mulle meeldivad energilised inimesed, kellel põleb sees kirg ja silmad säravad. Vägev on, kui inimene pürgib oma unistuste ja ideaalide poole ja tahab midagi hästi teha. Kui tahab joonistada, siis tahab joonistada hästi ja kui tahab laulda, siis laulda hästi. Mulle meeldivad lihtsad, siirad ja sõbralikud inimesed, kes näevad teistes positiivset ja on iseendaga rahul. Mulle ei meeldi inimesed, kes sõidavad teistest teerulliga üle, ei arvesta teistega ja on ebaviisakad. Mulle meeldivad need, kes julgevad olla nemad ise ega kanne maske. Endaga võiks aus olla, olles just see unikaalne sina oma plusside ja miinustega, kellegi jaoks oled sa uskumatult ideaalne kogu oma täiuslikus ebatäiuslikkuses.
Kas sul on mõni eeskuju, kust ammutasid ja ammutad ise inspiratsiooni? Kuidas sinu unistused teoks saavad?
Kunagi oli mul jooksumaailmas suureks lemmikuks mustanahaline 100 m rekordiomanik Griffit Joner, kelle rekord 10,49 on siiani ületamata. Ta tõi jooksumaailma palju naiselikkust ja mõjutas paljude jooksjate riietust. Kergejõustikus ei olnud selliseid stiile, spordikontekstis uudne naiselik julgus ning ülim maitsekus ja väljapeetus väga meeldisid mulle. Griffit Joner tegi oma aeroobikavideo ja eks minagi unistasin tegelikult sellest, kuigi see näis algul väga ebareaalne. Kuid minu puhul on unistuste teostumisega nii: mõtled ja lased mõttel minna ja siis üks päev, kui seda kõige vähem ootad, see juhtubki. Nii tegin oma esimese aeroobikavideo 1996. aastal. Praegu annab mulle innustust minu kuueaastane poeg, tänu kellele püsin kogu aeg liikumises ja pean enda tunded mõnikord tagaplaanile jätma. Innustavad ka kliendid, kelle positiivne tagasiside annab mulle inspiratsiooni, et veelgi paremaks saada ‒ ei saa loorberitele puhkama jääda. Pead vooluga kaasa minema, elu on pidevas muutumises ja tahaks ajaga kaasas käia.
Autor: Regina Herodes
Fotod: erakogu
