Eesti pakub erakordselt rikkalikke võimalusi vee peal liikuda. Erineva iseloomuga jõed, suuremad ja väiksemad järved ning mitu tuhat kilomeetrit rannajoont, kui arvestada sisse ka ümber saarte sõitmise võimalused.
Selle kõige nautimiseks tuleb valida veesõiduk, mis on turvaline nii mäsleval merel, Peipsi teravas laines kui kurvide võtmisel käänulistel ja mahalangenud puudega jõgedel. Kajak, tuntud ka süsta nime all, on neisse oludesse justkui loodud.
Veematkamine on eriti tore kahekesi, sest pärast matka tahaks ju kaaslasega emotsioone jagada. Ehkki üksildasel vee peal uitamisel on ka oma võlud, tasub ühiste elamuste nimel vaadata kaheste sõiduvahendite poole.
Matkade kõige meeldejäävamad osad on need, kui elatakse läbi midagi rasket või keerulist. Näiteks jäädakse vihma kätte, mis äikesetormiks pöörab. Kui siis taevataat raudkepiga vee käima põrutab, hakkab kajak hüplema kui pähklikooreke. Kajakiga saab avastada kohti, kuhu muidu ei pääse, näiteks kesksuvine Emajõe Suursoo. Meenuvad sealsed pöidlasuurused herilased ning kuidas tagumine aeruga neid kajakis eesistuva inimese selja pealt ära ajab.
Kajak on suurepärane ka siis, kui tuleb mõte minna suvel enne kukekoitu hommikukohvile keset Tallinna lahte. Sõit, mida jääb alatiseks meenutama peegelsile ja suurte laevade poolt sõitmata veepind, värsked saiakesed, termosest kuum kohv ja muidugi varajane päikesetõus. Kõike seda ja palju enamatki saab nautida, kui kajak, millega sõidetakse on mugav ning turvaline.
Leivo Sepa kirjutatud lugu ilmus 2020. aasta aprilli Jooksjas (nr 2,66).
Loe täispikka lugu Jooksja diginumbrist, mida saab tellida SIIT.