Urmas Peiker. Foto: Krissi Kõrv, sportfoto.com
„Olen põnevuse otsija, tahan end kogu aeg mitmekesiselt proovile panna ja ennast eri valdkondades arendada,” ütles ettevõtja Urmas Peiker, kelle sportlik elulugu on kirev.
Nooruses unistas ta jõuda moodsas viievõistluses olümpiamängudele, tudengina rassis maadlusmatil ja seejärel tõusis kahele 7000 meetri kõrgusele mäetipule. Praegu paeluvad 43-aastast harrastussportlast täispikk triatlon ja maratonijooks.
„Kehaehituselt ma ei sobi jooksjaks. Olen üsna tugeva kondiga,” lausus Peiker, kui kerisin jutu tema tänavusele kahele isikliku rekordi uuendamisele maratonijooksus. Siis tutvustas vestluskaaslane antropomeetrilisi näite: tema pikkus on 169 sentimeetrit ja kehakaal praegu 68 kilo.
Kilosid on mehe arvates vastupidavusspordiga tegelemiseks veidi liiast. „Ka Tallinna Maratoni ajal kaalusin pisut palju – 66 kilo. Mu võistluskaal on ajalooliselt olnud 63–64, vahel ka 61–62 kilo,” ütles ta.
Aasta alguses võttis Peiker sihikule Bostoni maratoni. Nii jaanuaris kui ka veebruaris viibis ta tööasjus Brasiilias, mitmekuine põhjalik ettevalmistus jäi kõrvale. Viimased poolteist–kaks kuud enne maratoni täitis ta hoolsalt Marko Alberti koostatud treeningukava.
„Olen kava tehes pidanud silmas Urmase töögraafikut ja reise ning arvesse võtnud, mida ta saab üldse teha. Vaatan, et ei paneks olulisi treeninguid sinna, kui ta võib olla tööga väga hõivatud,” rääkis Albert.
Teravust andsid märtsikuised lõigutreeningud noorte triatleetidega.
„Jooksen nädalas kolm–neli, harva ka viis korda, et säästa jalgu. Marko on soovitanud treenida pehmel pinnasel, sest liigesed on aastatega paratamatult kulunud. Just sel aastal olen saanud rohkem joosta, sest rattasõit ja ujumine on jäänud tagaplaanile,” selgitas ta arengu allikaid jooksus.
„Vanamehed, teie hoidke tagasi!”
Bostonis suures rahvahulgas startinud eestlane esimesel paaril–kolmel kilomeetril jõukohast tempot arendada ei saanud ja kalleid minuteid läks kaduma. Siis kruttis ta julgelt tempot ja püstitas maailma vanimal maratonil isikliku rekordi 2:39.48, kärpides seitse aastat varem Tallinnas joostud ajast ligi seitse ja pool minutit.
„Paaril–kolmel korral olen tundnud, mis tähendab hea jooksuvorm – hapnikku tuleb peale, peab end ainult tagasi hoidma ja mitte emotsiooniga kaasa minna. Bostonis on raske kupliline rada, jõudsin tõuse hästi võtta. Väga hea on joosta, kui tead, et täna on see õige päev,” rääkis Urmas ja lisas, et täpne tippvormi ajastus on üks saavustusspordi keerulisemaid ülesandeid – selleks et olla võistluspäeval võimeline parimaks soorituseks, üksnes soovist või tahtejõust ei piisa.
Albert järgis treeningukava koostades põhimõtet, et saavutada võimalikult vähese harjutamise ja ajakuluga maksimaalselt hea tulemus.
„Tean, et treeningukava, mille olen Urmasele teinud, saab täielikult täidetud. Meil on täielik omavaheline usaldus,” sõnas ülemöödunud suvel tipptriatlonist loobunud Albert. Tundub, et ta võtab dividende pikaajalisest edukast koostööst treener Jüri Käeniga. Marko õppis oma kehalist seisundit väga hästi tunnetama, andis juhendajale täpset tagasisidet, kuidas treening mõjus. Vajadusel tegid nad kohe muudatusi.
„Neil oli peaaegu telepaatiline suhe,” lausus Peiker. „Tundub, et Markol on sarnane lähenemine, nagu on olnud Jüril. Ta suudab välja lugeda, mis seisundis on sportlane. Vajadusel võtame varuplaani ja proovime seda. Tekitame lühikese ajaga võistlusvormi.”
Nii talitati ka Tallinna Maratoniks valmistudes. Isiklik rekord 2:35.08 andis Peikerile Eesti meistrivõistlustel viienda koha ja vanuseklassis M40 võidu.
Vanuse lisandudes on üks võtmeküsimusi, kuidas hoida kiirust. „Kord Tallinna spordihallis noorte triatleetidega harjutades hoiatas Marko soojenduse ajal: „Vanamehed, teie hoidke tagasi!” Siis tõmbasingi veidi reie kakspealihase ära, sest vanemaks saades ei suuda enam hästi sprintida, kui kiirustreeningud on unarusse jäänud. Ettevalmistus tuleb paratamatult nii üles ehitada, et samm-sammult soovitud tasemele jõuda,” selgitas harrastussportlane.
Kui Peiker läks 2006. aasta aprillis sõbraga Hamburgi oma esimest maratoni jooksma, elas ta Londonis ja töötas juristina Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengupangas (EBRD).
„Sõber võttis ajakirjast Runners World treeningukava, mis nägi ette jooksmist kolm korda nädalas. Need on 400–800 meetrised lõigud, tempojooks ja pikk jooks – see ongi olnud mu baas. Teistel päevadel ujun, sõidan rattaga, teen crosstrainingut või harjutan jõusaalis. Mulle sellest piisab,” lausus Urmas, kes debüteeris maratonil ajaga 3:07.29, ent juba sügisel jooksis Amsterdamis kümme minutit kiiremini.
„Urmas oli kõva trennipoiss”
Peikeril aitab lühikese ajaga head treenitust saavutada pikaajaline mitmekesine sportlik pagas.
„Mu maksimaalne hapnikutarbimisvõime on siiani hea, kell näitas pärast maratoni selle näiduks 74 (milliliitrit kehakilogrammi kohta minutis, toim),” ütles ta. „Aastaid tagasi doktor Virve Vase juures koormustestil käies oli see täpselt sama. Spordiarst kirjutas protokolli – test lõppes enne, kui lõppes sportlase jaks. Ta andis mulle korvpallurite testi, aga ilmselt oleksin pidanud tegema suusatajate oma, siis saanuksin rohkem pingutada.”
Teismeeas kannustas Urmast suur soov olla kiireim, tugevaim ja parim. Nad korraldasid koolivendadega ka veidraid võistlusi, näiteks – kes seisab kauem kandade peal.
„Paar poissi seisis väga hästi, mõtlesin, kuidas see on võimalik,” meenutas ta. „Siis nägin nende kingi, mille otsad olid teistmoodi ära lõigatud. Olin harjutanud hoolega ja püüdnud tavaliste kingadega nendega võistelda. Kui kasutasin nende jalatseid, siis loomulikult keegi mulle enam vastu ei saanud.”
Tartu 12. keskkooli teise klassi poisina tegeles Urmas võistlustantsuga. Kuulnud sugulaselt, et moodsas viievõistluses saab harrastada nii eripalgelisi alasid, tärkas temas suur soov samuti neid proovida.
„Olime vaimustunult vaadanud musketäride filme. Ratsutamine, vehklemine ja laskmine olid ägedad alad. Alguses küll ainult ujusime ja jooksime, hiljem algasid teiste alade treeningud,” lausus ta.
Peiker pälvis esikolmikukohti, aga selleks et pjededestaalile tõusta, pidid tal keskpärase ujumiskiiruse tõttu teised alad väga hästi õnnestuma.
„Harjutasin ujumist meeletult, aga oluliselt kiiremaks ja piisavalt heaks ei saanud kunagi. Võib-olla metoodika, mille järgi treenisin, ei soosinud hea tehnika omandamist,” arutles ta.
Moodsa viievõistluse treeninguid juhendas Enn Jaigma. „Ta oli mulle nagu isa eest, iidol,” ütles Peiker.
Jaigma tõdes, et hoolealuse lühike kasv ja lihastüüp ei tulnud ujumises kasuks. „Ka vehklemises on pikematel eelis, ometi oskas Urmas oma hetke oodata ja kiirelt tegutseda. Pikematel poistel oli hirm naha veel, kui temaga kokku läksid. Ta ei andnud ainsatki punkti kellelegi kergelt,” ütles treener.
Peikeri vehklemisstiil oli väga jõuline ja agressiivne. „Pidin kasvu tõttu vastasele lähedale saama, lähivõitluses olin tugev,” meenutas ta.
15-eluaastani pidas Urmas sporti väga tähtsaks. „Unistasin olümpiamängudele jõudmisest ja suurtest võitudest,” sõnas ta.
Saavutusvajadusest tulvil nooruk püüdis vajakajäämisi kehalistes eeldustes korvata tohutu hasardi ja tahtmisega treeningutel. „Urmas oli kõva trennipoiss. Kõik, mida ette andsin, tegi ära,” meenutas Jaigma.
Arstide juures käimisest sai villand
Kasvueas keha ei jõudnud üha uute pingutustega kohaneda ja piisavalt taastuda. Kõigepealt tekkis ülekoormus tema paremas küünarliigeses, kus diagnoositi epikondüliit.
„Siis hakkasin laskmises kasutama vasakut kätt ja proovisin ka vehelda vasaku käega, aga see ei tulnud üldse välja,” meenutas Peiker. „Siis pandi ka vasak küünarnukk lahasesse. Iga päev sain süsti. Põlved valutasid ja selgroo alumine disk läks katki. Enam ei saanud valuta kõndida ja magasin põrandal teki peal, pehmel alusel oli võimatu lamada.”
Nooruk küsis endalt: kas tõesti tahan sellist elu? „Mõistagi sai arstide juures käimisest villand. Uurisin raamatukogus – internetti ju polnud! –, mida süüa, et keha saaks rohkem kaltsiumit, näiteks sõin munakoori. Küünarliigese põletikust sain jagu ja põlved kontrolli alla. Siis mõistsin, et pean võtma hoo maha, tippsportlast minust ei saa,” kirjeldas Urmas katsumusi.
Abituriendina tegi ta kaasa täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel, tasuks pronksmedal.
Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õppides soovis Peiker kehakultuuri ainepunkti saavutamiseks poksida. Alma materis treeningurühma polnud, seetõttu läks ta Eesti Põllumajandusakadeemia võimlasse maadlema. Lakke oli riputatud köis ja treener ütles uustulnukale: „Roni üles.”
„Olin kerge ja jaksasin hästi lõuga tõmmata, ronisin käte abil mööda köit lae alla ja tagasi ka,” meenutas Urmas. Treener õhutas sitket noormeest tagant: „Kolme aasta pärast võidad Eesti meistrivõistlustel medali.”
Kahe kuu pärast pälvis Peiker Georg Hackenschmidti mälestusvõistlustel teise koha. Täitus ka treeneri ennustus: 1997. aasta Kreeka-Rooma maadluse Eesti meistrivõistlustel sai ta kehakaalus kuni 58 kilo kolmanda koha. „Hakkasin tegelema jõutreeninguga ja paari aastaga tuli kümme kilo juurde,” lausus Urmas.
Ometi sundis vigastus tulihingeline spordimehe ka maadlemisest loobuma. Pärast treeningupartneri heidet kukkudes vajus kogu tema keha raskus põlvele ja liiges nihkus paigast.
„Olin oma kehakaalu kohta tugev, aga ma ei saanud kunagi tehniliselt sama heaks, kui nooruses treenimist alustanud maadlejad. Kaotasin matše, kus olin juba vastasest üle, aga jäin võtete sooritamise või nende eest hoidumisega jänni,” ütles Peiker.
„Kukkusin tippvormist piltlikult öeldes kuristiku põhja”
Maailmas palju reisununa ja eri taustaga inimestega kokku puutununa võib Peiker teha järelduse, et spordistipendiumiga ülikooli lõpetanud noortest on tihti saanud edukad ettevõtjad.
„Probleemidele lähenemise, raskes olukorras kannatamise ja vastupidamise, eesmärkide seadmise ja nende sihipärase täitmise võime võtavad spordiga tegelenud muudesse tegevustesse kaasa. See võime avaldub sageli siis, kui kõrvalseisjad ei usu, et ta suudab hakkama saada,” lausus ta.
Kahtlejaid leidus ka siis, kui Urmas otsustas tegeleda triatloniga. Kas triatlon tema kehaehitusele tõesti ei sobi? Ta tahtis tõestada vastupidist.
„See õhutas otsima lisaresurssi, mida ma polnud veel endast kätte saanud. Lähen kõigis tegevustes süvitsi, tahan tegutseda maksimaalselt hästi, võtta oma võimetest ja eeldustest nii palju kui võimalik,” rääkis ta.
Peikeri sõber Jaanus Juss oli ühtlasi Alberti lapsepõlvesõber, kes oli juba Ironmani lõpetanud. Ta innustas ka Urmast täispikaks triatloniks valmistuma. „Kui sa saad Marko nõusse, et ta hakkab mu treeneriks, siis tulen,” reageeris loo peategelane. Albert soostus juba järgmisel päeval.
2013.aastal siirdus Peiker treeningukaaslase Jaanus Jussiga Floridasse, kus kavas oli Alberti näpunäidete järgi harjutada ja osaleda aasta hiljem esimesel täispikal triatlonil. Ettevalmistus sujus hästi, kuid võistluspäeval 1. novembril puhkes Panama City Beachis torm, õhutemperatuur langes nelja–viie kraadini ja ujumine jäeti viimasel hetkel ära.
„Isegi päästepaadid ei saanud merele minna, sest laine oli nii kõrge, rääkimata sportlaste ohutuse tagamisest,” rääkis ta.
180-kilomeetrises rattasõidus edenes Peiker enda sõnul päris hästi, maratonijooks õnnestus aga suurepäraselt – 2:54.50 oli vanuseklassi M35 parim tulemus, mis tõstis ta eakaaslaste seas kokkuvõttes neljandaks ja tagas pääsme järgmise aasta Hawaii Ironmanile.
2015.aasta oktoobri alguses võistluse-eelsel viimasel nädalal Konas vormi timmides keeras Urmas aga vinti üle. Samal ajal neelasid energiat ka tööülesanded.
„Lülitasin majaomanike soovitusel toas õhukonditsioneeri välja, et keha palavusega paremini kohaneks. Uni oli ebakvaliteetne ja keha toimis kogu aeg energiavõlas. Kukkusin kaua lihvitud tippvormist piltlikult öeldes kuristiku põhja ja tekkis üleväsimus,” tõdes ta.
Enam ei suutnud ta rattatreeningul vajalikku võimsust välja vändata ja joostes võimetekohase pulsisageduseni pingutada.
„Kuumus oli meeletu ja tundus kohati talumatu, jõin sageli ja kallasin vett pähe. Keha oli raske, tundus, nagu midagi oli jalge külge seotud. Aeg 3:12 oli sealsetes oludes üsna hea, aga eelneva vormi põhjal teadsin, et võisin anda ära vähemalt kümmekond minutit, rääkimata rattasõidus loovutatud ajast,” rääkis Peiker, kes kaotas rajal olles (9:51.19) kehakaalust kaheksa kilo.
Ka 2017. aasta kevadine Lanzarote Ironman polnud meelakkumine. „Kvalifitseerusin Hawaiile, aga nii raske oli pingutada, et esimene mõte oli – ma ei lähe enam kuskile,” meenutas Urmas piitsutamist. „Ma polnud ettevalmistuses teinud piisavalt pikki rattatreeninguid ja vastupidavusbaas oli puudulik, aga Lanzarotel on väga raske rattarada. Läksin hea alguse järel eufooriasse, aga kui sain juba enne poolt rattadistantsi „haamri”, siis oli ainus soov visata kraaviservale pikali, silmad sulgeda ja oodata, kuni võistlus lõppeb.”
Urmas jooksis maratoni ajaga 3:02.37 ja sai kokkuvõttes vanuseklassis M40 kolmanda koha. „Ma ei tea, kust võtsin varu, et suutsin ettepoole tõusta,” nentis ta.
Vanemale vennale Lanzarotel kaasa elanud Meelis Peiker ütles, et ainult väga mõjuv põhjus või rattarike võib sundida Urmase katkestama. „Ta suudab kogu jõu rajale jätta ja kukub finišis surmväsinult pikali,” ütles ta.
„Olin teinud Markoga fantastilise ettevalmistuse”
Ettevalmistuse lõpuetapi 2017. aasta Hawaii Ironmaniks tegid Peiker ja Albert keskmäestikus USA-s Arizonas. Töökohustuste tõttu Funderbeami kasuasutajana pidi Urmas sealt vahepeal lendama mõneks päevaks Jaapanisse. Nädal enne võistlust tundis ta end kehvalt. Tippvormis organism on nagu pingule tõmmatud pillikeel, mis võib kergesti katkeda.
„Puhkeoleku pulsisagedus oli erandlikult suur. Jälgin pulssi pidevalt ja tunnen oma keha hästi. Kaks päeva liigutasin kergelt,” sõnas harrastaja.
3,8 km ujumisele kulus Peikeril soovitust rohkem aega (1:09). Rattatreeningutel oli ta suutnud enda kohta päris suure võimsusega pedaalida ja mõnel lühikesel kiirendusel isegi Albertiga võrdselt sõita. Ta teadis, et kõige raskem rattasõidus oli saada võimetele vastavat pulsisagedust, üldjuhul keeldusid jalad juba varem tugevasti pedaalimast. Ometi tõusis ta tagasihoidlikust rattasõidust (5:12) hoolimata ujumise 173. kohalt 96-ndaks.
„Kuumus ja õhuniiskus ei häirinud joostes nii nagu kaks aastat varem, Marko valitud treeningumudel toimis suurepäraselt,” lausus Peiker, kes jahutas end teeninduspunktides jääkuubikute ja märja käsnaga. Teda ergutas raja ääres noorem vend Meelis: „Oled juba oma grupi kiireim!”
Rühkinud tasapisi, ent järjepidevalt ettepoole, sai Urmas kokkuvõttes vanuseklassis M40 13. koha. Tema jooksuaeg 3:04.12 oli eakaaslaste seas parim. Lõpuajaga 9:33.06 kaotas ta M40 tšempionile 33 minutit.
„Kindlasti ei realiseerunud ma oma võimeid maksimaalselt, aga lõpptulemust võis pidada heaks Olin teinud Markoga fantastilise ettevalmistuse – juba see oli suurepärane tasu,” sedastas ta.
Urmase kümnest varbaküünest kaheksa olid katki ja jalad veritsesid. Viimastel kilomeetritel oli raske tõugata ja lõpulaskumisel tekkis isegi mõte, kas jalad peavad finišini vastu. Ta teadis, et suudab valu lõpuni kannatada.
Paslik on meenutada 2014. aasta 23 pikkust Tartu jooksumaratoni. Albert soovitas hoolealusel läbida teekond Otepäält Elvasse põllu- ja metsaradadel treeninguna, ent Urmas ei oska võisteldes pidurile vajutada.
„Jooksin kogu distantsi anaeroobses režiimis, mistõttu algusest saadik oli väga ebameeldiv. Keskmine pulss oli 168, maksimumist vaid neli lööki vähem. Kannatasin lõpuni ja energiapuuduse tõttu tekkisid külmavärinad. Sain sõbra autoga Tartusse, kus magasin poolteist tundi, siis hakkas keha šokist toibuma,” meenutas Urmas enda kompromissitust (23 km aeg 1:23.08).
„Ma ei tahtnud mägedes näpuotsagi kaotada”
Mägironimise juurde viis Peikeri juhus. Ta sörkis kolleegiga Astangul, kus rühm inimesi ronis mööda kaljuseina ja neid juhendas üks kuulsamaid Eesti alpiniste, Lumeleopardi aunimetuse pälvinud Jaan Künnap. Urmas ühines Künnapi alpinismikooliga, et õppida tundma, kuidas keha kohaneb hõredas mäestikuõhus.
Esimene ekspeditsioon Kaukasuses Elbruse mäele kujunes Peikeri jaoks väga ohtlikuks.
„Läksime tippu sõbraga kahekesi ilma toetuseta, ma ei tea, kuidas Jaan meid lubas,” meenutas ta. „Jäime läänepoolses tipus 5642 meetri kõrgusel tormi kätte. Kukkusin kaks korda kaljuprakku, sain kätega ääre pealt kinni. Olime seal kuus tundi. Ajutegevus hõredas õhus aeglustub, sõber oli juba veendunud, et sinna me jääme.”
Pärast tormi vaibumist laskusid nad jõuvaru kokku võttes Elbruselt alla, kus paistis ere päike. Hoolimata äärmuslikust esmakogemusest võlusid mäed seiklushimulist meest. Eriti meeldis talle mägedes oleku meditatiivne mõju.
„Tol ajal ma meditatsiooniga ei tegelenud, aga mingil põhjusel tajusin, mis on oluline ja mis mitte. Mägedest tagasi tulles olin paar–kolm nädalat nagu transiseisundis. See aitas elutegevust mõtestada. Kui taas igapäevarütmiga kohanesin, siis see tunne kadus. Läksin taas mägedesse seda tunnet otsima,” lausus Urmas.
2001. aastal jõudis Peiker koos Hannes Ojaga Pamiirides 7134 meetri kõrguse Lenini mäe tippu. „Selgus, et liigun mägedes päris kiiresti, see suurendas indu saada teada, kui kõrgele suudan tõusta,” ütles ta.
2002. aasta suvel osales Urmas Künnapi juhtimisel toimunud ekspeditsioonil Han-Tengrile, mis asub Kasahstani, ja Hiina piiril. 5. augustil tekkinud maavärin põhjustas jää- ja lumelaviini, milles hukkus üle kümne mägironija. „Jäime laviini alumise osa mõju alla, pääsesime õnnelikult ja aitasime inimesi päästa,” rääkis ta. Eesti mägironijate tiim sel korral tippu minekust loobus.
Neli aastat hiljem sama mäe all olles tundis Peiker hädavajadust halb mälestus kustutada. Ta ronis üksinda Han-Tengrile (koos liustikuga 7010 m).
„Olin seljavaevuse tõttu mitu päeva baaslaagris, teised üritasid samal ajal tõusta Pobedale,” rääkis Urmas. „Siis vaatasin – mul on kaks päeva aega, proovin tõusta tippu. Läksin baaslaagrist otse kolmandasse laagrisse, üldjuhul minnakse kõrgemale üks laager korraga. Tegin ainult söömispeatusi, ei võtnud isegi telki kaasa. Mõtlesin: kui jääkoobas on hõivatud, kaevan end ööseks lumme ja püüan järgmisel päeval tippu minna. Jääkoopas ootasid ka teised inimesed võimalust. Järgmisel päeval Han-Tengrile jõudes olin üsna kurnatud, sest olin kõrguste vahet läbinud liiga kiiresti.”
Kolm ööpäeva baaslaagris telgis tormi vaibumist ja kõrgemale tõusmist oodates oli Urmasel aega mõelda olulistele küsimustele.
„Siis tundsin, et ei saa enam mägedest seda, mida olin kogenud varem,” lausus ta. „Everestile ronijate kohta võib lugeda, et ollakse valmis tippu jõudma ükskõik mis hinnaga. Mõnelgi on tulnud sinna jätta oma elu. Ma ei tahtnud näpuotsagi kaotada. Risk on mägedes alati, aga püüdsin seda maandada nii palju kui võimalik.”
Praegu on Peikeril töistes ettevõtmistes rahulikum etapp. Ka järgmist suurt sportlikku eesmärki pole ta seadnud. Pärast moodsa viievõistlusega lõpparve tegemist ei tahtnud ta kaua võistelda. Meeles olid noorteklassi pingutused kahe ja kolme kilomeetri jooksus, mille finišis tundis ta end väga halvasti.
„Maksimaalne pingutus ei nõua väga palju ainult kehalt, vaid paneb ka vaimujõu proovile. Sa juba tead valu, mis ees ootab,” põhjendas ta harva võistlemist.
tekst: Andrus Nilk
Lugu ilmus ajakirjas Jooksja nr 6(64).
