Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate “Staadionijutud” 28. osas on külalise rollis endine Eesti teivashüppe rekordimees Rein Sokk, keda spordisõbrad teavad hästi ka kui Erki Noole pikaaegset treenerit ja spordikommentaatorit.
Homme 62. sünnipäeva tähistav Sokk, kes valiti 1995., 1996. ja 1997. aastal Eesti parimaks treeneriks, töötas pikki aastaid Nike spordipoe juhatajana ja jagas jooksusõpradele jalatsite osas väärt infot, ent nimetatud kauplus pandi kinni ja tänaseks on spordipedagoogi paberitega mees jõudnud viimaks erialasele tööle.
“Poisid, kellele Vanalinna Hariduskolleegiumis tunde annan, on väga toredad. See on ka minu jaoks suur kogemus, sest kuigi ma olen õppinud õpetajaks, siis hakkasin koolis õpetajana tööle alles kolm aastat tagasi,” ütleb Sokk, kes näeb pedagoogina töötades ka omajagu imelikuna tuntduvaid asju. “Käin oma õpilastega vahel jõusaalis üldfüüsist tegemas. Näen seal vahel inimesi, kes tulevad ilusa ilmaga jõusaali, mobiil käes, jalutama. Ma ei saa neist hästi aru. Jalutada võiks väljas – teha oma tunnine ring. See on kõige odavam, lisaks saab nautida päikest ja loodust. Aga olla umbses jõusaalis, käes mobiil, mille võiks korra päevas tunniks ajaks käest ära panna – seda on kurb vaadata.”
Soku tippmargiks jäi teivashüppes 5.33, millega ta hoiab täna Eesti kõigi aegade väliedetabelis seitsmendat kohta. “Sporditee lõpetamise otsus tuli mul päris kiiresti. See oli vist 1986. aastal. Tegelesin spordikoolis Erki ja teiste poiste treenimisega. Kui poiste trenn sai läbi ja nad siirdusid kooli, võtsin koti ja läksin kilehalli teivast hüppama. Ühtegi inimest kilehallis peale minu polnud. Tegin soojenduse ära ja võtsin teiba välja, kui üks hetk küsis miski minus – miks ma seda teen? Panin teiba tagasi ja läksin oma ühikasse. Võtsin treeningpäeviku, mida olin 17 aastat pidanud, ja kirjutasin: tänasest päevast lõpetan aktiivse sporditegemise – oli tore, aitäh! Kergendus tuli peale pärast seda otsust.”
Koostöö Erki Noolega sai alguse siis, kui tulevane olümpiavõitja pidi minema keskkooli. Nool oli ise öelnud, et sooviks treenida Soku käe all, kuid tema TSIK-is jätkamine rippus tagasihoidlike tulemuste tõttu juukseharva otsas.
“Ma ütleksin, et Tiiu Jurkatamm tegi Erki Noolest olümpiavõitja. Tiiu, kes oli TSIK-is noorteprogrammi juht, tuli minu juurde ja ütles, et kaks 15-aastast poissi ehk Erki ja Meelis tahavad minu juurde tulla. Ma vastasin talle, et need on kaks kõige õnnetumat poissi, pealegi on mu grupp täis. Seepeale hakkas Tiiu nutma, et kui mina neid ei võta, siis saadetakse poisid koju (Nool oli selleks ajaks juba mitu aastat TSIK-is õppinud – toim.). Poleks tema seal nutnud ja mina tema pisarate pärast Erkit oma punti võtnud, poleks Erkist ilmselt olümpiavõitjat saanud,” meenutab Sokk värvikat seika.
“Erki juures oli märgata tol hetkel vaid seda, et tema silmad särasid. Kui käisime suvel laagrites, siis ei tehtud seal ainult sporti, vaid oli vaja ka rohida staadionit, teha küttepuid ja muud. Heitjad, suured mehed, püüdsid kogu aeg viilida, et selg on haige ja ei saa palki tõsta. Aga Erki, väike mees, jõudis kõike teha. Ma nägin, et ka sportlikud harjutused, mis ma andsin – tema oli üks väheseid, kes need alati ära tegi. Näiteks köie peal tuli 50 korda päevas kõhtu tõmmata. Ja kui ma vaatasin, et kes see köie peal on – ahah, jälle Erki,” jätkab Sokk.
Soku ja Noole pikka aega kestnud koostöö lõppes paar aastat enne Sydney olümpiamänge, kus võrukas kuldmedali võitis. Olgugi et treeneri ja sportlase lahkuminek polnud kerge, elas Sokk Tallinnast ETV stuudiost Tiit Rääguga koos võistlust jälgides Noolele kõvasti kaasa.
“Tõkkejooks oli ära. Pakkusin, et kui tuleb aeg 14,50, siis on hästi – Erki jooksis 14,49. Ütlesin, et kui ta heidab nüüd ketast veel 41-42 meetrit, siis on (olümpiavõidu osas) asi lahendatud. Aga kui tuli kettaheide ja esialgu otsus, et ka kolmas katse ei lähe mõõtmisele, siis ma võtsin klapid peast ära ja ütlesin, et mulle aitab küll. Sõitsin autoga kodu poole – meeletu udu oli -, kui mulle helistas Jüri Tiitus Erki fännklubist. Ta ütles, et “me võitleme veel”. Protest oli sisse antud. Sain vist kodus tund aega magada, kui tuli uus kõne, et Erki tulemus pandi ikkagi kirja ja võistlus jätkub,” meenutab Sokk. Millise meeldiva üllatusega Soku jaoks kogu lugu lõppes, seda saab kuulata juba saatest.
Kahetunnises vestluses räägib Sokk veel palju huvitavat Noolest, ent peatub ka oma teivashüppekarjääril, Sergei Bubka alistamisel, teivashüppe õpetamisel, jooksupoe pidamisel, telekommentaatori tööl ja muul.
“Staadionijutud”, 28. osa: Soundcloud ⎮ Spotify ⎮iTunes
Saate lõpus kuuleb eelmises osas esitatud küsimuse õiget vastust ning selgub seekordne võitja. Saadet juhib Karl Rinaldo.
Fotol: Rein Sokk ja Karl Rinaldo Manta Maja stuudios
