Oli aasta 2013, kui Kohila staadionijooksusarja võistlustel hakkas käima kohalik ehitusettevõtja Olev Mitt. „No ja mis siis?” küsib selle lause peale ilmselt nii mõnigi lugeja. Saate sellest aru, kui võrdleme Miti 2013. ja 2019. aasta tulemusi, vaatame tema sünniaastat (1961) ja võtame arvesse, et enne 52. eluaastat polnud ta jooksuga üldse tegelenud.
Niisiis, Miti tulemused. 2013. aastal, 52-aastasena jooksis ta Kohila staadionil 5000 m ajaga 22.56,5 ja 1000 m ajaga 3.32,3. Tänavu, 58-aastasena sai ta sama jooksusarja samadel disantsidel ajaks vastavalt 20.04,6 ja 3.12,47. Silmanähtav areng, eks ole, ja tasemini, millest enamik noorigi kiiremini ei jookse. Seda eas, kus inimeste kiirus ja võhm reeglina hoopis kahanevad ning paljud võistlemisest üldse loobuvad. Lühidalt: Mitt on ilmekas näide sellest, et jooksmisega pole kunagi liiga hilja alustada, kui endal huvi on.
Enne jooksupisikuga nakatumist sport Mitist siiski täiesti mööda ei läinud. Kooliõpilasena tegeles ta sangpommi rebimise ja tõstmisega. Sellest ajast on tema nimel mõned vana Rapla rajooni rekordid, Olustvere tehnikumis õppimise ajast aga Viljandi rajooni meistritiitel tõstmises. Kerge kondiga mehena paistis ta silma kergemas kaalukategoorias. Veel 20. eluaastate keskel võitis Mitt sangpommi rebimise võistlusi, aga peagi jäi sport tema elus mitmeks aastakümneks unustusse.
Kodu juures jalasõbralik saepururada
Käimasoleva kümnendi alguses viis elu mehe Rootsi tööle seltskonnaga, kuhu kuulusid ka Rapla ja Kohila kandi jooksuentusiastid, kes tedagi jooksma kutsusid. Sellest ajast alates on jooksmine Olevi jaoks järjest olulisem. Esialgu võistles ta aastas kümmekond korda, viimasel ajal aga juba neli korda rohkem.
Erinevalt paljudest teisest omaealistest „jooksuhulludest” ei jookse Mitt pikki maid – poolmaratone ja maratone –, vaid osaleb peamiselt kuni kümnekilomeetristel distantsidel, mis talle kõige paremini näivad sobivat.
Ka treenijana ei ole Mitt päris tavaline, vaid pigem n-ö oma teed käija. Staadionijooksja karjääri alguses tegi ta teistega võrreldes suhteliselt palju jõutrenni ja jooksis kiireid lõike tartaanil. Kohilas on ju jõusaal ja hea staadion mõnusalt kõrvuti. Enamasti jäi tema jooksude pikkus viie kilomeetri kanti.
See etapp lõppes möödunud aastal, kui Mitil tekkisid põlveprobleemid. Ta võistles tihti valuvaigistite toel, aga talvel otsustas minna meniskioperatsioonile. Vahetult pärast operatsiooni tundus mehele, et põlve olukord läks halvemaks, kuid nii siiski ei läinud ja tänavu on ta jooksnud paremini kui eales varem.
Staadionil või muul kõvemal pinnasel Mitt enam ei treeni, vaid on kodu juurde rajanud saepururaja, mis on parajalt pehme ja säästab jalgu.
Kas maskiga treenimine annab lisamõju?
Aga see pole suurim uuendus tema treeningus – ta kasutab treenides maski, mis peaks idee järgi jäljendama kõrgmäestikutingimusi. Rangelt võttes need maskid seda tegelikult ei tee, sest ei vähenda hapniku kontsentratsiooni sisse hingatavas õhus. Küll aga raskendab maski kandmine tavalise õhu sisse hingamist, mis võib tekitada kõrgmäestikus treenimisega sarnase toime.
Sporditeadlased küll kahtlevad, kas sellisest maskist ikka on kasu, kuid vähemalt Mitti on see tulemuste järgi osutades aidanud.
„Jooksed maskiga viis kilomeetrit, aga tunne on, nagu oleksid jooksnud viisteist,” räägib ta. Sellestki on suur abi veteransportlasele, kelle jalad ei pruugi kilometraaži olulist suurendamist välja kannatada.
Tänavu on Miti aktivas näiteks M55 vanuseklassi 1500 m jooksu esikoht Baltimaade veteranide meistrivõistlustelt ajaga 4.59,95. Medaleid võitis Mitt nii Balti kui ka Eesti meistrivõistlustel rohkemgi.
„Oleks mu kooli kehalise kasvatuse õpetaja märganud, et mul on jooksu peale annet…,” jäi Mitt mõtlema, kui Balti meistrivõistluste aegu temaga juttu ajasin. „Siis sa praegu enam ei jookseks,” torkas selle peale vahele teine kõva jooksuveteran, saarlane Tarmo Mändla. Võib-olla tõesti.
Kindlasti on ka veteranina võisteldes hea tunda, kuidas sa lähed aasta-aastalt paremaks.
tekst: Villu Zirnask
Lugu ilmus ajakirjas Jooksja, august 2019.
