Liiga paljud harrastajad kujutavad ette, et treenides sama läbimõeldult ja süsteemselt nagu profisportlased, jõuavad nemadki suurte tulemuste ja võitudeni. Oh ei! Nad teevad endale hoopis karuteene. Üht tüüpi tegelasi on Eesti harrastusspordis tekkinud liiga palju. Need on wannabed. Wannabe, kui keegi äkki ei tea, on poosetaja ja jäljendaja, kes püüab oma eeskujust või iidolist malli võtta ja teda koguni kopeerida.
Selle asemel, et leida oma tee. Kusjuures, vähemasti spordis, ei pea too eeskuju või iidol olema konkreetselt Mo Farah või Rein Taaramäe või Petter Northug. Selleks, kelle järgi oma tegevust seatakse, on pigem koondportree tipptasemel jooksjatest, ratturitest, suusatajatest.
Aga kas teate, miks spordi-wannabed sedasi toimivad? Sellepärast, et neil jääb vajaka eneseusaldusest ja enesekindlusest. See sunnibki neid teiste, endast paremate järgi käituma. Justkui lootes, et kui nad treenivad samamoodi, nagu suured sportlased – mitte küll samasuguste mahtudega, vaid sama süsteemi ja põhimõtete järgi –, saab ka neist palju parem sportlane.
Võib-olla saabki. Aga ei pruugi. Ei seda ette tea. Küll on aga raudkindel see, et teistelt malli võttes, neid kopeerides, kaob spordiharrastusest mängulisus, rõõm ja enese avastamine. Lühidalt: teiste järgi juhindumine on vääramatuim tee selleni, et sinust saab su spordiharrastuse ori.
Orjastumine algab tegelikult juba sellest, kui lasta kellelgi koostada endale treeninguplaan ning siis seda punktuaalselt järgida. Algab samuti sellest, kui liituda mõne treeningurühmaga ning käia siis teistega kindlaks lepitud ajal kindlaks lepitud kohas ettemääratud treeninguid tegemas. Samas, nagu paljud orjad ei olevat väidetavalt saanud aru, et nad on orjad, sest nad olid seda võtnud elu paratamatusena, ei saa ka spordist orjastatud inimesed oma orjastatusest aru. Vastupidi: nad õpivad seda, et nende elu ja tegemisi ja eesmärke juhib keegi teine – olgu treener või treeningurühm –, lausa armastama. Ja seda armastust sugereerivad nad endale üksteise väsimatu utsitamisega ning joviaalse jutlustamisega neile, kes vähegi kuulata viitsivad, kui õnnelikud ja rahul on nad tänu sellele, et organiseeritult trenni teevad.
Mida nad tegelikult ihkavad ja tahavad, seda ei ole neil oma sisimast aega kuulatagi. Sest nüüd on nad lõpuks leidnud endale sportliku tegevuse ning on sellele pühendunud; sest nüüd teevad nad trenni suisa teaduslikult, kogenud ja atesteeritud juhendaja näpunäidete järgi; sest nüüd on nad allutanud ka muu elu, alates söömisest ja uinumisest ning lõpetades nädalavahetuste veetmisega, kõikevõitvale spordiharrastusele; sest nüüd on nad seadnud eesmärgid, mille poole samm-sammult, kuust kuusse ja aastast aastasse liikuda; sest edusammud tiivustavad ja toidavad uut, üha kasvavat edujanu; sest nüüd võivad nad end lugeda kuuluvaks suurte sportlaste võimekasse, töökasse, imetletud ja kadestatud vennaskonda.
Sest nüüd elavad nad elu, kus on jõudnud samale lainele – kuigi kaugeltki mitte samale tasemele – Mo Farah’, Rein Taaramäe, Petter Northugi ja teiste tuusade koondportreega.
Hüva, osa inimesi vajab eeskujusid, kelle järgi joonduda. Nagu osa vajab treeninguplaani, sest ei suuda end ilma selleta välja ajada, ja osa vajab treeningurühma, sest ei suuda end üksinda kokku võtta. Aga kui vaatate harrastajate etteasteid Eesti massivõistlustel, siis veendute, et seal annavad tooni suure spordi unelmatest pimestatud ja orjastatud osalejad.
Süsteemsus elus, sealhulgas treeningutel, on iseenesest muidugi hea. See viib kindlamini edasi kui kaootiline ja emotsionaalne sahmimine. Aga suur küsimus seisneb selles, kas too treeningusüsteem, millest üks või teine harrastaja juhindub, on talle ka sobilik. Pakun selle seletamiseks näitliku, endast lähtuva olukorra.
Olen harrastanud kõiki kolme suurt vastupidavusala – jooksmist, rattasõitu ja suusatamist. Jooksmise, oma tugevaima alaga, pidin kolm aastat tagasi põlvetrauma tõttu lõpetama. Pärast seda olen suvel tegelenud enda äranägemise järgi peamiselt rattasõiduga. Tartu rattarallil finišeerisin tänavu 219., mullu 188. kohal. Tartu suusamaratonil olen saanud parimana eelmise kümnendi lõpus 155. ja 146. koha, pärast seda on koht iga aastaga kehvemaks jäänud, kuid sõiduaeg oluliselt mitte. Arvestades vanust, 50, ja kümnendipikkust innuka harrastussportlase pagasit, on selge, et ega sportlikku arenguhüpet enam loota maksa. Ja see tähendab, et ei maksa ka treenimisega fanaatiliseks, paadunuks, sõgedaks, teaduslikuks, detailideni süsteemseks jne minna.
Sama soovitan igaühele. Ärge arvake, et kui olete ainult 40 või kõigest 30, siis treenides samade põhimõtete järgi ja sama läbimõeldult nagu Farah, Taaramäe või Northug, kaasates kogenud treenerid ja liitudes entusiastliku treeningurühmaga, olete valinud parima ja ainuõige tee. Ei, käitudes nagu wannabe-tippsportlane – selle erinevusega päristippsportlastest, et te ei jõua mitte kunagi ühelegi olulisele võistlusele (mingi veteranide EM selleks küll ei liigitu!) ega võida ühtegi kaalukat medalit (kui te ei pea ekslikult selleks Tartu rattaralli veteranide arvestuse esikohta) –, lasete, nagu öeldud, spordil end üksnes orjastada.
Alles siis, kui toimite oma tõelise sisetunde ja südametahtmiste ajel – kui te ei aja näpuga plaanist järge, et uhh, täna õhtul (kuigi tööpäev oli väsitav) on plaanis 25 km jooks keskmise pulsiga 140, vaid otsustate spontaanselt, et vau, täna on ilus ilm ja jalad tunduvad lennukad, teeks hoopis 8 km fartlekki … ei, parem teen 5 km tempokrossi (ja pulssi ei vaata!) –, alles siis hakkate aru saama, millist rõõmu ja vabadust ja tõelist joovastust pakub sport.
Ärge kujutage endale ette, et mängides harrastajana vähemalt poolproffide mängu, saab teistki spordirajal kõva tegija. Ei saa. Kellestki pole saanud.
Tekst: Priit Pullerits, Postimees | Ajakiri JOOKSJA september 2015
Foto: Mallor Malmre
