Alustame Jooksjas spordiraamatute tutvustamist, mida teevad toimetajatele-kaasautoritele lisaks meie lugejad. Jaapani kirjaniku ja andunud jooksusõbra Haruki Murakami raamatust “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” saadud lugemiselamust jagas populaarse kultuuriblogi pidaja Danzumees, kes on ka ise suur jooksusõber.
Tekst: Danzumees, toimetanud Helen Sulg Foto: Internet
Tegelikult ei vaja ma jooksmiseks inspiratsiooni. Kui mõni inspiratsiooniallikas ette satub, näiteks klipp YouTube’ist, siis ega ma ka keeldu. Suureks motivaatoriks ja stiimuliks on aga raamatud nagu Murakami oma. Pikk on selle pealkiri, aga pikk on ka maratonijooks, millest see jutustab. Raamat ise on õhuke ja saab liiga kiiresti läbi – tõeline isuärataja (isegi kui see pole saadaval eesti keeles).
Murakami-sensei räägib oma jooksuharrastusest, maratonist, triatlonist, kirjutamisest, erinevatest linnadest, inimestest ning selle kõrval ka vananemisest, arenemisest ja pühendumisest. Vanaduses on tegelikult vähemalt üks hea asi – see, et lepitakse elama sellega, mis on.
Muidugi ei puudu teemad, mis puudutavad kõiki jooksjaid nagu ülitundlikkus jalanõude detailide osas. Või see, kuidas jooksjad vaatavad neid, kellest nad iga päev joostes mööduvad. Seda teen ka mina – eriti jooksjaid, kes jooksevad samal kellaajal. Nendega tekib nagu hõlmamatu sõprusside. Ja ma ei väsi kordamast, et jooksjad on “ilus” rahvas, sõna otseses mõttes!
Kirjanik alustas jooksmisega ning läbis esimese maratoni 33-aastaselt, raamatus kirjeldab ta viimast maratonikogemust 56-aastaselt (jätkab ka praegu). Ajast, mil Murakami hakkas jooksma, peab ta end ka tõeliseks kirjanikuks. Mees jookseb iga päev keskmiselt kümme kilomeetrit, kui ka mõni päev jääb vahele, siis teinekord jookseb ta topeltdistantsi. Suvesoojadega rohkem, talvel külmaga vähem. Maratoni joostes ei võistle ta teiste, vaid iseendaga. Murakamil on reegel “kui jooksed, siis tuleb joosta”. Ka mina ei suuda sammugi kõndida, isegi väga väsinuna. Nagu Murakami tabavalt ütleb – rikud üht reeglit, hakkadki reegleid rikkuma.
Sama palju kui raamat on jooksmisest, on see ka vananemisest. Lohutab teadmine, et Murakami tippvorm oli neljakümnendate teisel poolel, edasi lähevad ajad sõltumata pingutusest kehvemaks. Joostes oleks justkui võimalik vananemise eest pageda. Kui võtta “saatuseteooria” järgi, on meile määratud teatud arv südamelööke, joostes paraneb vorm ning seda aeglasemalt ka süda lööb. Ettemääratud südamelöökide arv saab hiljem täis ja elu tuleb pikem.
Murakami kirjeldab põnevalt eriti ekstreemset ettevõtmist – saja kilomeetri jooksu Jaapanis. Distantsil on silt “Kui jookseksid maratoni, siis nüüd saaks jooks läbi”. Murakami kirjeldab värvikalt selles osalenud vanemaid prouasid – seega on võimed vastupidavuses ja treenituses kinni.
Üks tavalisemaid küsimusi, mida treenijatele esitatakse on, millest jooksjad pika jooksu ajal mõtlevad. Murakami naerab selle peale: mõnikord jooksjad ei mõtlegi midagi, lihtsalt jooksevad. Ta nendib, et ka ta tuttavad profid mõtlevad iga päev, kuidas hommikul voodis põõnata, selle asemel et jooksma minna. Asi on distsipliinis, aga ka selles, kuidas prioriteedid muutuvad ajas.
Teos kulgeb mitmes ajastus, peatükkide algused annavad aimu, millal ja kus tegevustik areneb. Vahelduseks hakkab Murakami tegelema triatloniga. Üks näide, mis temaga seonduvalt meeldib on, et ta võttis abiks noore ujumistreeneri. Näidates sellega oma avatud meelt ja minu meelest kõrget IQ-d. Noored võivad olla teatud asjades ka vanadest targemad. Suurem osa inimestest on liiga uhked ja rumalad, et võtta noorema inimese nõu kuulda.
Räägitakse, et tõeline mees on see, kes on ehitanud oma kätega maja, kirjutanud raamatu ja jooksnud maratoni. Ehk on viimane kolmest kõige lihtsam? Raamatus on selgelt tunda kirjaniku põhisihina New Yorgi maratoni. Mida lähemale see tuleb, seda olulisemaks see muutub. Paarkümmend päeva enne jooksu pole enam midagi tähtsamat. Jõuda finišisse, seda kordagi kõndimata ja nautida jooksu – need kolm sellises järjekorras ongi eesmärkideks.
Huvitav Murakami tähelepanek on, et inimene on rahul, kui ta annab endast parima – isegi kui ei saavuta midagi erilist. Just see rahu iseendaga, et on omalt poolt kõik teinud. Kõrva taha tuleb panna ka riisiviina ehk sake sort, mida Murakami soovitab – Shinehari Tsuru. Raamatu järelsõna lõppu kirjutatud pühendus tekitas tunde, nagu tunneks kirjanikku isiklikult. Naljakas, lõpetasin raamatu lugemise lennukis ning mu taga istuv mees tutvustas just sama raamatut oma sõbrale. Tema kirjelduse järgi võis aimata, et ta oli samuti vaimustuses nagu minagi.
