Mõnda toitumisviisi tuntakse Eestis vähem ja maailmas muutuvad trendid kiiresti. Kirjutan kahest lähenemisest, mida sageli rakendatakse koos. Need on perioodiline paastumine ja ketogeenne toitumine ehk ketodieet. Toitumisvaldkonna teadustöö areneb kiiresti, kuid keegi ei väida, et just see, mida olen enda peal katsetanud, on ainuõige.
tekst: Aet Kiisla, Tartu Ülikooli Narva Kolledži õppejõud
Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, aprill 2019.
Perioodiline paastumine pole dieet vaid söömisrütm. Enim on levinud rütm: 16 tundi (sh magamine) ei tarbita ainsatki kalorit ja 8 tunni kestel süüakse kogu ööpäevane toit. See rütm ei dikteeri, mida ja mitu korda ühes söömisaknas süüa. Arusaadav, et rämpstoitu ei soovita ükski asjatundja. Söömisakna saab paigutada päeva enda elurütmile sobivalt. Kui 16 : 8 on lihtne, võib söömisakna kestust ka lühendada. Kasvõi kuni ühe pikema toidukorrani.
Enamik kasud on seotud hormoonidega. Terve ja sportliku inimese jaoks saab välja tuua kaks meeldivat tulemust, mida on katsetega tõestatud. Kasvuhormoon toetab paastuakna jooksul märkimisväärselt lihasprotsendi kasvu või säilimist. Ühtlasem insuliinitase aitab rasvaprotsenti vähendada. Ühesuguse päevase kaloraažiga on lühema söömisakna puhul katsete tulemused paremad kui palju kordi päevas ja hommikust õhtuni süües.
Madala süsivesikutesisaldusega toitumisviisi nimetatakse ketogeenseks toitumiseks ehk ketodieediks, samuti kasutatakse ingliskeelset lühendit LCHF (low carb high fat; vähe süsivesikuid, palju rasva). Neis on rohkem sarnast kui erinevat. Lühidalt, kui süsivesikuid süüa ülivähe, siis õpib keha iseenda rasva energiaks kasutama.
Me jookseme ringi ja enamasti sõltume sissejoodavatest süsivesikutest. Endal on samal ajal kaasas tohutu energiavaru, mida kätte ei saa. Kujutage ette hübriidautot. Keha on sarnane. Ainult et peame seda õpetama, kuidas rasvu energiaallikana kasutada. Selleks ongi vaja süsivesikud energiatootmisest välja lülitada. Need on nii kergesti kättesaadavad, et keha läheb alati lihtsama vastupanu teed.
Ketodieedil süüakse normaalne kogus valku ja et mitte nälga jääda, ülejäänud kaloraaž saadakse rasvadest. Loomulikult „headest” rasvadest nagu muna, pähklid, kala, liha, seemned, avokaado, kookos jms. Kuna rasvad on energiatihedad, siis näib, et suurem osa tarvitatavast toidust on ikkagi igasugused rohelised aedviljad ja salatid. Need on äärmiselt vajalikud kiudainete tõttu. (Igasuguste toidu vahekordade puhul räägime ikka korralikust ja kvaliteetsest söögist, mitte rämpstoidust ja äärmuslikest valikutest.)
Soovitan tutvuda, mis kõik on ketodieedis keelatud. Liiga süsivesikuterohked on näiteks banaan, kaerahelbed, leib, isegi peet. See pani vähemalt mind küll mõtlema, kas tahan seda toitumisviisi pikalt kannatada. Sellegipoolest otsustasin katsetada, et selgusele jõuda. Tuleb arvestada, et harjumine võtab aega. Paari nädalaga hakkab ilmnema esmane mõju, aga püsivamate tulemusteni võib kuluda paar kuud.
Perioodiline paastumine käis mul väga lihtsalt – kaks toidukorda on enamasti kell 10–16. Ketodieedile ülemineku ajal tekkisid mõned veidrused. Ultrajooksjana harjutan mõnikord keskmiselt täis kõhuga kerges tempos. Tavaliselt pole see keeruline, aga suurema rasvakoguse puhul kõõksun ja krooksun rohkem. Vist ei seedi söök nii kiiresti kui süsivesikuterikkam toit. Igatahes on olnud lihtsam hommikuti tühja kõhuga joosta. Pikemate distantside eel olen küll söönud. Samas ei vajanud ma jooksu kestel enam midagi lisaks.
Asjatundja: ajapikku toidueelistused muutuvad
Sain juba perioodilisest paastumisest kõvasti abi. Ilmselt vanuse tõttu olin hädas, et lihasprotsent tasapisi vähenes ja rasvaprotsent ei muutunud mingis suunas. Nüüd on see teisenenud.
Siiski olen alles katsetuste algjärgus, mistõttu paaastumise mõjust ja tulemustest on veel vara rääkida. Seetõttu otsisin mõned inimesed, kelle kogemus on rikkalikum.
Siim Land pole ultrajooksja, aga ta on suure tõenäosusega kõige paremini sel teemal informeeritud eestlane. Täpsemalt, saarlane. T
