Poisid jooksevad võidu. Foto: ajakiri Jooksja
Missugune võiks olla ema ja isa roll, et lastes äratada huvi tegeleda spordiga? Kuidas vanemad saaksid last abistada, et tema tahe sportida ei närbuks, vaid süveneks?
Küsimustele vastab spordipsühholoog Külliki Taylor.
Milline treening lapsele sobib?
Üldjuhul väikesi lapsi treeningule viies vanemad väga sügavalt ei analüüsi, kas lapse isiksuseomadused toetavad valitud spordialaga tegelemist.
Sageli polegi sellel suurt tähtsust, sest intuitiivselt on lapsele sobilik ala valitud. Kuid teisest küljest võib just lapse isiksuseomadustele sobimatu treening tekitada lapses vastumeelsust spordi suhtes.
On lapsi, kelle jaoks positiivse emotsiooni saamiseks on vajalikud treeningu kõrge aktiivsuse tase ja põnevus, keda ei sega ümbritsev lärm ja sagimine. Nad mõtlevad kiiresti ja langetavad otsuseid käigupealt ning saavad hulgakesi koos treenimisest lisaenergiat.
Teisele lapsele on oluline vaikne omaette tegevusele keskendumine ja süvenemine. Nad vajavad aega, et otsuseid langetada, sest nad on oma mõtteprotsessi kaasanud palju informatsiooni. Neile ei valmista probleemi üksluine harjutamine, sest neil on tugev rutiinitaluvus ja keskendumisvõime.
Vanem võiks välja selgitada, kas koostöö teistega on lapse jaoks liikumapanev jõud või tema olemus grupiga ei samastu. Võib juhtuda, et korvpallitreeningutest loobuda tahtev laps ei ole mitte põhimõtteline spordivastane, vaid ta võib tunda ennast oluliselt paremini vibulaskmise areenil. Ka ise lapsevanemana täheldasin pärast tütre paar aastat kestnud iluuisutamise treeninguid, et see pole parim spordiala lapsele, kelle suurim rõõm ja rahulolu seisneb võimalikult kiires liikumises ühest punktist teise.
Kas varases eas sportimine annab eelise?
Vanemad näivad sageli uskuvat, et varajane tõsimeelne sportimisega alustamine annab lapsele nii-öelda konkurentsieelise. Tõepoolest on spordialasid, kus erialane treening algab varases eas ja eelkõige sel põhjusel, et teatud spordialadel tipnevad tulemused varajases eas – näiteks iluvõimlemine ja iluuisutamine, ujumine. Leedu ujuja Ruta Meilutyte võitis 2012. aasta Londoni olümpiamängudel kuldmedali 15-aastaselt ja Kelly Sildaru võitis Winter X Gamesi kuldmedali 13-aastaselt.
Vanuses 6–11 peaksid lapsed tegelema võimalikult mitmekülgse sportliku tegevusega, et tagada tasakaalustatud kehaline areng ning leida just endale meelepärane spordiala. Selles vanuses suureneb oluliselt füüsiline jõud ja kuna muutused on individuaalsed, siis paranevad osade laste tulemused kiiresti. Sageli paranevad tulemused eelkõige loomuliku kehalise arengu, mitte erakordse andekuse või töökuse tõttu.
“Kristina Šmigun on öelnud, et temas ei nähtud lühikeste jalgade ja väikese südame tõttu potentsiaali tippsuusatajaks saamiseks, kuid aeg näitas, et temast kujunes mitte ainult Eesti, vaid maailma parim suusataja.“
Selles vanuses on lapsele endale oluline olla „Marist kiirem” või „visata palli kaugemale kui Mart”, aja ja meetritega mõõdetavad tulemused saavad eesmärgiks hiljem. Varem või hiljem läbib kasvuetapi iga laps ning peaasi, et ei laps ega vanem laseks ennast heidutada, kui tundub, et teised teevad justkui suuremaid edusamme.
Silmaga hinnatavatest kehalistest omadustest on tähtsam järjepidevus ja mida laps ise on valmis sporti panustama. Kristina Šmigun on öelnud, et temas ei nähtud lühikeste jalgade ja väikese südame tõttu potentsiaali tippsuusatajaks saamiseks, kuid aeg näitas, et temast kujunes mitte ainult Eesti, vaid maailma parim suusataja.
Kiirustamine ei too edu
Lapsed, kes oma valitud tegevusega alustades näivad esialgu keskpärased või mahajääjad, võivad tänu visadusele ja suutlikkusele pikalt sama ülesande juures püsida mööduda eakaaslastest, kes on alustanud suure innu ja säravate tulemustega. Laps vajab tegutsemistahte arenemiseks täiskasvanute toetust ja kiitust. Olulised on eduelamus ning lapse enda tunne, et tema võimetesse usutakse.
Samas ei ole nooremas lapseeas veel täielikult välja kujunenud abstraktne mõtlemine – nt kuidas tänased otsused mõjutavad ta järgmisi võistlusi. Samuti ei oska tüdrukud ja poisid päris täpselt vahet teha, kas mingi asi läks hästi õnneliku juhuse, tema enda oskuste või pingutuse tõttu.
Konkreetsele alale spetsialiseerumist soovitatakse alates 12.–13. eluaastast. 16. eluaastast on aga juba paras aeg tõsiselt treenida, kui spordis seatakse suuremaid eesmärke. Samas peab meenutama, et olümpiavõitja Gerd Kanter alustas kettaheite treeningutega alles 17-aastasena.
Varajase spetsialiseerumise kõige tõsisemad ohud on ühekülgse treeninguga kaasnevad vigastused ja ennatlik spordist loobumine. 12-aastasena on mõistlik väljavalitud spordialale keskendumine, kuid treeningurühmade liikmeskonna vähenemine näitab, et juba selles vanuses või pisut hiljem lõpetatakse harjutamine. Kahju, kui varajases eas suurepäraste tulemustega säranud laps otsustab teismeea keskel tüdimuse tõttu spordist üldse loobuda.
Vanemate üliagarus võib teha kahju
Ühelt poolt on lapse spordiharrastuse kujunemiseks ja kestmiseks vajalik vanemate praktiline toetus. Ema ja isa hoolitsevad selle eest, et laps jõuab õigel ajal trenni. See võib tähendada, et vanem seab oma äratuskella hommikuti pool tundi varasemaks, et enne koolitunde treeniv laps saaks õigel ajal üles äratatud ja hommikusöök oleks laual.
Kuid praktilise toetuse kõrval on oluline vaimne toetus ja väärtuste loomine. Vanemate hoiakutest ja väärtushinnangutest sõltub palju lapse spordihuvi püsimine.
Vanematele võib väljakutseks osutuda ka arusaamine, et omadused, mis on toetanud lapse edukaks sportlaseks kujunemist, võivad tavapärases koduses õhkkonnas olla päris häirivad – näiteks ülikõrge aktiivsus või kangekaelsus.
Vanemate üleliigne agarus lapse treenimise ja võistluste osas võib pikemas perspektiivis kahju tuua. Aina enam sagenevad ambitsioonikate emade ja isade konfliktid treenerite ja teiste lastevanematega. Olen enda töös puutunud kokku juhtumitega, kus vanem suhtub treeningurühma teistesse lastesse vaenulikult. Vanemate panus peaks seisnema eelkõige oma lapse toetamises, mitte tema eest võistlemisel.
Kui ainult võit toob rõõmu
Lapsele näib sageli, et kõik on hästi vaid siis, kui võistlusel saavutatakse hea koht. Seda aga on raske tagada. Seetõttu peaks leidma muu viisi, et laps eduelamuse siiski saaks ega tekiks tunnet, et ainult hea koht väljendab tema tublidust. Enne võistlust võib lapsele seada eesmärgid, mis on talle jõukohased ja konkreetsed.
Eesmärgiks võib võtta ka võistlustel ettetulevate väljakutsetega toimetuleku, mille puhul peaks eelnevalt läbi arutama, mis oleksid mõistlikud lahendused, kui mingi raskus tekib. See vähendab lapse survet iseendale, et peaks hea koha saavutama ning teisalt annab pärast võistlust võimaluse rahuloluks ja toetavaks aruteluks, kus saab konkreetsemalt välja tuua, mis hästi läks.
Enne võistlust võib lapsele seada eesmärgid, mis on talle jõukohased ja konkreetsed.
Selle põhjal kasvab ka lapse usk oma võimetesse ning positiivne hinnang endale. Lisaks on lapsel oluline mõista, et raskustega toimetulek ja nende ületamine on sama palju hinnatud kui mistahes hea koht.
Miks laps tahab spordist loobuda?
Oma töös olen sageli kokku puutunud vanematega, kelle senini tubli treenija ja heade sportlikke tulemustega laps teatab otsusest spordiga lõpparve teha. Kuna laps pole varem sellest emale ja isale märku andnud, tuleb see vanematele kui välk selgest taevast. Kuid noor inimene on enda jaoks kõik läbi mõelnud enne, kui oma mõtted sõnadesse otsustab panna.
Siinkohal ei ole tihti vanematel põhjust kahelda oma lähedastes suhetes lapsega. Sageli jätab laps midagi rääkimata, et mitte panna vanemaid muretsema – äkki on tegu ajutise madalseisuga ja pole mõtet rääkimisega kiirustada.
Põhjuseid, miks laps treeningutest loobuda tahab, võib olla mitu: suhted kaaslaste või treeneriga, tajumine, et treeningud ei too loodetud arengut, pidev surve saavutada häid tulemusi, tüdimus, läbipõlemine, vigastused jne. Vanem saab last toetada tema muret kuulates ja mõistes ning koos analüüsides jõuda otsuseni, mida edasi teha.
Kindlasti pole abi pealiskaudsetest soovitustest „võta ennast kokku” ja „ära lase ennast häirida,” mis ei aita kaasa mõistliku otsuse tegemisele ega headele suhetele lapsega. Olenevalt probleemi olemusest võib osutuda lahenduseks spordiala, treeningugrupi või treeneri vahetus, kuid vahel pakub lahenduse ka mõneks ajaks üldse treeningutest tagasi tõmbumine ja võistlemisest loobumine.
Noored on oma nägemustes sageli radikaalsed, mistõttu kaldutakse lõplikke otsuseid vastu võtma. Siinkohal võiks olla abi vanema jätkuvast toest ja kannatlikkusest, et laps ei kiirustaks reketi või suuskade ahju viskamisega. Lugematu arv sportlasi on oma sportlasteel lühemaid või pikemaid pause pidanud, et siis seejärel taas teekonda jätkata.
Mida pidada oluliseks?
Lapse spordiharrastuses on tipptulemustest olulisem spordiarmastuse kujunemine ja sportimise muutumine vajaduseks.
Sport on palju enamat kui kehaline vorm. Treeningutel ja spordilaagrites loodud laste sõprussuhted kujunevad sageli tähendusrikkaks ja kestavad kogu elu.
Medalitest olulisemad on omadused ja oskused, mis spordi harrastamisel omandatakse, olgu selleks siis sihikindlus, püsivus, tahtejõud või töökus.
