Rio olümpiamängudel kuuenda koha saanud kaugushüppaja Ksenija Balta vaatab hooajale meelekindlalt tagasi. Ühelgi varasemal aastal pole ta kõigil kolmel rahvusvahelisel tiitlivõistlusel jõudnud finaali, kuid tänavu läks see korda nii sisemaailmameistrivõistlustel, Euroopa meistrivõistlustel kui ka olümpial. Eesti parima naiskergejõustiklase järgmine suur eesmärk koos treeneri ja elukaaslase Andrei Nazaroviga on alistada seitsme meetri joon.
Ksenija ja Andrei, mis mõtetega möödunud sügisel olümpiaettevalmistust alustasite?
BALTA: „Teadsin, et hüpetega pean alustama tasakesi, seepärast oli pisut keeruline. Eelmisel aastal hüppasin 6.65, mis oli aga tehniliselt kole. Mind segas kõige elementaarsem viga, mida kaugushüppaja teha ei tohi – tõmbasin enne äratõuget õlgu tagasi. Hullemaks läheb siis, kui endale tundub, et teed kõik õigesti.”
NAZAROV: „Me ei oodanud, et tehnikatunnetus viie aastaga nii palju ära kaob. See oli halb üllatus.”
Mida muutsite ettevalmistuses?
NAZAROV: „Riskisime treeningukoormuse tõstmisega, näiteks jõutreeningus ja sprindis. Talvel saavutas Ksenija tänu treeningutele korraks väga hea kiiruse (60 m Eesti rekord 7,29 – toim) ja jõud oli kehas. Siis tekkis üleminekumoment ja välishooaja esimesel poolel tundus, et ettevalmistus oli väheke segamini. Euroopa meistrivõistlused Ksenijal kõige paremini välja ei tulnud, keskendusime peamiselt olümpiale. Hooaja lõpus tuli tal hea vorm.”
2012. aasta veebruaris opereeris doktor Ilkka Tulikoura Helsingis Ksenija Balta paremat põlve.
Kuidas laabus vormi ajastamine Rioks?
NAZAROV: „See oli otsimine tundmatuses, sest Ksenija polnud viiel aastal rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalenud. Pidime usaldama sisetunnet, et nii võiks olla õige treenida. Ksenija 36-meetrine hoojooks läks väga kiireks ja head hüpet oli tehniliselt raskem sooritada. EM-i ja olümpia vahel tegime kolm hüppetehnika treeningut.”
BALTA: „Proovisin jälle neid harjutusi, mida pärast põlveoperatsiooni polnud seni julgenud teha. Millal siis veel riskida, kui mitte enne olümpiamänge!”
NAZAROV: „See polnud üüratu risk, katuselt alla hüppama ei hakanud. Ksenija tegi erialaseid harjutusi, mis teistel kaugushüppajatel korrapäraselt kavas. See parandas hüppetunnetust. 6.65 võid saada ka liiva sisse joostes. 6.80 saavutamiseks pead juba natuke hüppama. 15 sentimeetrit sel tasemel on päris palju. Teised naised on hüppefaasis võimsamad. On näha, et konkurendid on teinud palju erialatreeninguid.”
BALTA: „Pakult äratõuge on neil ikka ülihea. Näiteks Španovicil on tunnetus nii käes, et ta võib vist ka varahommikul 6.90 hüpata. Kui nad aga pole supervormis või emotsionaalselt keskendunud, siis ei õnnestu neilgi kõik. Seda oli näha Bartoletta puhul. Ta võitis olümpiakulla isikliku rekordiga 7.17, aga järgmisel võistlusel piirdus 6.46-ga. (Balta edestas Bartolettat pärast olümpiat nii Pariisi kui ka Zürichi Teemantliiga etapil – toim.) Reese sai eelvõistluse esimesel katsel 6.78, rohkemat ta ei vajanud. Samas oli näha, et ameeriklanna suudab kaugemale hüpata. Španovic hüppas 6.89 paku tagant. Bartoletta sai kirja 6.70. Seega ei osanud oodata, et ta võib selliselt tasemelt hüpata finaalis 7.17. See oli nagu pauk luuavarrest.”
NAZAROV: „Finaali esimesed voorud ei olnud Bartolettal kõige paremad, aga järsku toimus muutus. Kui võimed on olemas, siis võib midagi juhtuda. Ta on kõige kiirem kaugushüppaja.” (100 m 10,78 – toim.)
BALTA: „Ma pretendeerin oma kiirusega teisele-kolmandale kohale.”
Veebruaris võitis Balta Stockholmis tulemusega 6.76, mis oli maailma siseedetabelis 10. tulemus.
Missuguse häälestusega läksid olümpiastaadionile?
BALTA: „Mõtlesin, et pean olema täielikult omas mullis ja keskenduma enda tegevusele. Minu rada, hoojooks, äratõuge ja kaugushüppekast. Kõik ülejäänu, mis samal ajal staadionil toimus, ei saanud kordagi segada. Olen harjunud, et inimesed ootavad minult palju. Ise ootan endalt ju veel rohkem. Kõrvalseisjad peavad silmas reaalsemaid tulemusi kui sportlane ise, kes tahab olla parim. Esimene eesmärk oli saada lõppvõistlusele, teadsin, et pean hüppama vähemalt 6.70. Lõppvõistlusel tahtsin, et kõik tuleks hästi välja. Kiirust arvestades võinuks väga hea õnnestumisega hüpata 6.90. Viiendast kohast kõrgemat poleks ka see andnud. Ootasin natuke rohkem, aga kokkuvõttes olin rahul nii koha kui ka tulemusega.”
EDASI SAAB LUGEDA JUBA VÄRSKEST JOOKSA AJAKIRJAST
Autor: Andrus Nilk
