TriatlonUudised

Rait Ratasepp: rasked treeningud aitavad saada paremaks

3 minutit lugemist

Pidevad väljakutsed ja inimvõimete piiride testimine on ultratriatleedi jaoks sütitavad tegurid. Paljud eestlased on Rait Rataseppa võistlustele kaasa elanud ning imestusega vaadanud, milleks on ta võimeline. Räägime tema treeningutest ja varustusest.

Milline on olnud Sinu elu kõige raskem treening?

Rasked treeningud saadavad mu tegemisi kogu aeg, sest üksnes nii on võimalik areneda ja saada kiiremaks. Üks meeldejäävamaid aga pärineb 25. maist 2014, mil ma valmistusin oma esimeseks ultratriatloniks. Tegemist oli 7 km pikkuse ujumisega Pühajärves. Enne seda oli mu pikim ujumine veidi üle 4 km. Kuna juulis oli ootamas mind 2-kordne ultratriatlon (7,6 km ujumist, 360 km ratast ja 84.4 km jooksu), siis tahtsin treeningul järgi katsetada, mida endast sedavõrd pikk ujumine üldse kujutab.

Kuigi ujumistrenn ise läks küll hästi ja muretult, oli see kehale väga suur eneseületus. Raskus väljendus ujumisjärgses enesetundes. Mu käed oli nii läbi ja valusad, et kaks ööd oli uni häiritud ning käte õlgadest kõrgemale tõstmine ebameeldiv ja raske. Mäletan, et siis tegi mind eesootav võistlus murelikuks, sest sellise enesetunde ja lihaste seisundiga ei oleks 360 km rattasõitu olnud mõeldav. Õnneks esimene kord (või üle pika aja taas uuesti alustamine) on kehale keeruline, seejärel läheb ainult lihtsamaks. Keha kohaneb kiiresti ja kõigega. Tänaseks olen teinud 65 ujumist, mille pikkus on jäänud vahemikku 7-38 km.

Milline on olnud kõige kergem treening? Kas oled kunagi ka näiteks 2-3 km jooksu pärast dressi selga tõmmanud?

Kergemat treeningut konkreetselt esile tõsta on võimatu, sest lihtsaid treeninguid on mul väga palju. Kasutan neid selleks, et rasketest treeningutest taastuda. Vahest aga enesetunde poolest ühed lihtsamad trennid on alati võistlusele eelneval päeval, sest selleks ajaks olen ma ajastanud oma vormi tipphetke. Kerge trenni mõte päev enne võistlust on tekitada võistluseks hea enesetunne ja emotsioon.

Treenin tihti üleminekut rattalt jooksule ning seepärast ei ole harvad ka need juhud, kus pärast rattasõitu tõmban jooksusussid jalga kõigest mõne kilomeetri pärast.

Kas oled kunagi treeningu ka pooleli jätnud? Kui, siis millistel põhjustel? Kas mõnikord ka selle pärast, et lihtsalt ei viitsi minna?

Viitsimatusega mul tõesti kunagi probleemi ei ole olnud ja seepärast ei ole ma trenni minemata jätnud. Küll aga olen mõnel üksikul korral treeningu pooleli jätnud ja seda ennekõike just vaimsel põhjusel. Just hiljuti oli selline olukord ujumises, kui jätsin tolle päeva ujumiskava pooleli, sest vaimne pool ei olnud veel 40-kordsest ultratriatlonist taastunud. Taastumisest annab kõige parema ülevaate just nõrgim ala, milleks minu puhul on ujumine. Seevastu jooksmisega on mul seis hetkel väga hea ja ujumisele sarnaseid taastumisprobleeme ei ole täheldanud.

Kaua kasutad ühte tossupaari treeninguks või võistluseks? Milline on Su lemmikmudel?

Kuigi GarminConnect keskkond võimaldab iga tossupaariga läbitud kilomeetrid mul lihtsasti üles märkida, kuid tossupaari väljavahetamisel lähtun ennekõike tundest. Saan joostes üsna kiiresti aru, kui need on oma aja ära elanud. Minu jaoks olulistel võistlustel (nt ultratriatlon, aja peale poolmaraton või maraton vms) lähen küll starti varem järgi proovitud mudeliga, kuid täiesti uue tossupaariga. See tagab hea tunnetuse ja emotsiooni.

Korraga on mul kasutuses väga mitmed Saucony tossud. Kui kiire jooksu puhul on mu lemmikuteks Saucony Type A, siis päevi kestva sportimise ajal eelistan Kinvara susse.

Kui inimene jookseb esimest korda maratoni, millest võiks ta mõelda näiteks 29. kilomeetril?

Elu esimest maraton joostes on 29. kilomeeter koht, kus väsimus hakkab juba võimust võtma. Vähe treenitud, ebaõigesti valmistunud või vale algkiiruse valinud jooksja puhul võiks see olla hetk, kui pähe tekivad küsimused (miks ma siin üldse olen?) ning katkestamise mõtted. Selleks hetkeks võib tempo olla oluliselt langenud ja lihased kanged, mis peaks “musti” mõtteid järjest rohkem tootma hakkama. Lõpetamine sõltub siis ennekõike sellest, kui palju on “higi ja pisaraid” treeningutel valatud ja kui motiveeritud finišijoone ületamise osas ollakse.