Suure tõenäosusega on selles süüdi harrastusspordi professionaliseerumine ja tulemuste ületähtsustamine, et paljud, kellele sport on oluline hobi, pühenduvad vaid ühele ainsale alale. Viimane aeg on noil mõelda, mida hullu see endaga kaasa toob.
Rahvaspordivõistluste protokollidest vaatab vastu ärevaks tegev tõsiasi. Ometi pole enamik seda näinud. Sest ei oska seda vaadata.
Too on tõsiasi, mis võib ajapikku viia koguni ohtlike tagajärgedeni.
Illustreerin teile toda tõsiasja juhusliku – ausõna, täiesti juhusliku! – valimi põhjal. Nimelt võtsin ette Eesti suurima jooksuvõistluse, SEB Tallinna Maratoni mulluse poolmaratoni protokolli. Mind huvitas, kui paljud tugevad harrastajad tegelevad peale jooksmisele vahelduseks ka muude aladega. Seetõttu jätsin vaatluse alt välja esimese otsa mehed, kellest nii mitmedki, võib oletada, on poolprofessionaalsed või kõva tulemust sihtivad sportlased – selge see, et Roman Fosti ja Dmitri Aristovi sugused peavadki üksnes jooksule pühenduma.
Valisin vaatluse alampiiriks poolmaratoni tulemuse 1:23, mis on korralik harrastaja aeg ja andis tol võistlusel 43. koha, ning uurisin Sportose tulemuste arhiivi kasutades järgmise 20 mehe kohta, mis aladel nad veel mullu võistlesid. (Täpsustuseks: noist kahekümnest kaks olid välismaalased, kelle jätsin arvestusest välja.) Ja see, mis protokollidest vastu vaatas, kajastaski täpselt seda, mida olin oletanud – ning ka peljanud.
Nimelt ilmneb, et 18-st Eesti mehest kaks kolmandikku ehk 12 võistlesid eelmisel aastal ainult ja üksnes jooksmises. Noist kõige visam tegi kaasa kogunisti 26 jooksuvõistlusel, sh viiel poolmaratonil; tema võistluskilometraaž küündis 283-ni.
Tegelikult lubavad protokollid kuuest n-ö multisportlasest tervelt nelja kohta öelda, et nad osalesid muude alade võistlustel peale jooksu juhuslikult – kõigest üks-kaks korda aastas. Need faktid ei anna just veenvat põhjust liigitada neid mitmekülgseteks harrastajateks. Vähemasti võrreldes Cristian Antoniga (SEB Tallinna Maratoni 21,1 km 62.), kes tegi mullu kuue jooksu kõrval kaasa viiel suusamaratonil, ja ammugi mitte võrreldes Taavi Kaiviga (SEB Tallinna Maratoni 21,1 km poolmaratoni 59.), kes startis peale jooksu lausa neljal alal: kolm korda triatlonis, kaks korda suusatamises, seitse korda maastikuratta- ja korra maanteerattasõidus. Vaat see on eeskujulik mitmekülgsus, kas pole?
Pähetegemise rõõm
Ilmselt peitub üks põhjusi, miks harrastajad on keskendunud üha rohkem ainult ühele alale, harrastusspordi spetsialiseerumises. Järjest rohkem on tekkinud treeningugruppe, milles osalejad pühenduvad treeneri juhendamisel kas ainult jooksmisele, kas ainult rattasõidule, kas ainult suusatamisele, kas peaasjalikult ainult triatlonile. Vaevalt läheb keegi jooksutrenni selleks, kui ta tahab talvel võistelda suusatamises. Siis läheb ta ju suusatrenni ja tegeleb suusatamiseks valmistumisega.
Teine põhjus ühele kindlale alale keskendumises seisneb küllap selles, et tulemus on harrastusspordis muutunud üha tähtsamaks. Arusaadav: kui juba harjutada, tahab igaüks näha arengut, ja arengut näitab kõige veenvamalt tulemuste paranemine. See innustab, paneb küllap tahtma veelgi enamat – millest enamik järeldab, et tasub veelgi pühendunumalt omavalitud alal treenida. Liiati, nagu Jaan Kirsipuu on öelnud: „Teistele pähetegemise rõõm on nii suur.”
Iseette küsimus on see, kas jäägitu, lausa poolprofessionaalne pühendumine ühele alale toob ikka ihaldatud tulemuse.
Suve keskel kohtusin jooksukultuuri edendava Elujooksu eestvedaja Kristjan Puusillaga. Kohtusin sellepärast, et ta on kirjutanud mõtteainet pakkuva eessõna äsja eesti keeles ilmunud raamatule „Elu enesega võidu”, mis räägib Kaarnaks kutsutavast ameeriklasest Robert Kraftist, kes on alates 1975. aastast jooksnud iga päev Floridas Miamis ilmakuulsal South Beachil kaheksa miili ehk peaaegu kuraditosin kilomeetrit. Ja teate, mis on selle fanaatilise jooksmise tulemus? Kõigest 66-aastane mees on sisuliselt sant.
Mind huvitas, mida Puusild, hariduselt psühholoog ja psühhoterapeut, sellise pikaajalise sportliku ühekülgsuse kohta arvab.
Ja Puusild rääkis mulle õpetliku loo, kuidas ta läks 17-aastasena, mil unistas saada korvpalluriks, õppima Ameerikasse Wisconsini osariiki.
Hämmastav arenguhüpe
Aga ei olnud Puusillal lootustki hakata sügisel õppeaasta algusest korvpalli mängima. Ameerika koolisport, nagu selgus, on hooajasport – ja korvpallihooaeg algab alles detsembris. Nii et valigu noormees endale mõni muu ala, soovitas sealne treener.
Puusild, seniajani korvpallur, valis krossijooksu. Kevadel pääses ta kooli 4 x 400 m teatejooksu teatenelikusse, lausa ankrumeheks. Suurest ärevusest ja tahtmisest pingutas ta avastardis nii meeletult, et kui viimaks võitjana üle lõpujoone jõudis, langes veerandiks tunniks pikali. Pulss lõi üle kahesaja korra minutis ega tahtnud viie minuti kestel üldse rahuneda. Tagatipuks oksendas ta kümme minutit. „Aga treener vaatas – that’s the spirit!” meenutas Puusild. „Kogu õhustik ja treeningmetoodika oli seal selline, et hooaja lõpus jõudsime osariigi meistrivõistlustele. Jõudsin kahe kuuga 400 meetris 57 sekundilt 51,4 peale ning 800 meetris jõudsin 2.00 tasemele – ise olin korvpallur.”
Seda, et ainult ühe ala treenimine ei pruugi tuua tulemust, sai Puusild tunda ka mõni aasta hiljem Eestis. Ta kirjeldas: „Kui läksin noortekoondisega korvpalliturniirile välismaale, ei saanud aru, et meie teeme nädalas üheksa-kümme korda trenni, mängime Taani ja Hollandi vastu, kelle poisid käivad kolm korda nädalas trennis – ja ometi võidavad meid! Vaatad neid, näed, et nad on igas elemendis nõrgemad – aga ikkagi võidavad. Mille pealt?! Kerguse, meeskonna toimimise, hea energia pealt. Meil käis nii, et anna aga anna takka – nõukaaegne süsteem, et sa ei ole piisavalt hea, pane trennis muudkui juurde!”
Ülepingutuse viljad
Samasuguse mitmekesisuse ja ülepingutamise õppetunni, nagu sai Puusild noore korvpallurina, sain ise kümnendi eest, kui hakkasin peale jooksmise harrastama suusatamist. Nimelt, tuleb tunnistada, olin pideva jooksutreeninguga endale liiga teinud. Kannakõõlustesse tekkis põletik ning lõpuks ei jäänud üle muud, kui heita operatsioonilauale. Pärast seda sai selgeks, et kõvemad jooksud jäävad mul igavesti möödanikku. Kuid suusatamine – sel alal sain alustajana ju ainult paremaks minna.
Ja et omapäi harjutamise vigu mitte korrata, võtsin juhendajaks Kalmer Trammi, kes tollal treenis Eesti naiste suusakoondist.
Õige ja korralik suusatrenn, tuli välja, pole sugugi üksnes suusatrenn: et teed sügisel keppidega imitatsiooni ja sõidad suusarolleritega ning talvel libistad lumel. Oh ei! Treeninguplaanidesse kuulus ohtralt ka rattasõitu maastikul ja ujumist, igat masti jõuharjutustest rääkimata. Ja tulemus? Elu parimad kohad Tartu Maratonil, kahel korral teise saja keskel.
Kes nüüd eelnevaid lõike tähelepanelikult jälgis, noppis loodetavasti välja tõsiasja, mis, nagu kõige alguses märkisin, teeb Eesti rahvaspordivõistluste protokolle vaadates ärevaks ja võib viia ohtlike tagajärgedeni: liialt innukas pühendumine ainult ühele alale, eriti juhul, kui professionaalset abimeest kõrval pole, võib varem või hiljem viia saatuslike traumadeni.
Tulemuste vähikäik
Muidugi on mugav teha seda, mida keha on harjunud tegema: nädalast nädalasse, kuust kuusse kas jooksma, pedaalima, ujuma või suusatama. Tõstad mahtu, lisad intensiivsust – ja loodad, et see aitab. Et tulemused paranevad.
Aga ühel hetkel enam ei parane, tee või tina. Sest ühte laadi treeningud lihtsalt enam ei mõju. Siis ei maksa üllatuda, kui sportida tahtmise soov hakkab lahtuma.
Uskuge, ma tean, millest räägin.
Siis on vaja uut äratust.
Mullu oktoobris, kui oli ammu saabunud aeg panna ratas seina äärde ja hakata mõtlema peagi koitvale talvele, tundsin, et pole isu ei tea juba mitmendat suusahooaega ette võtta. Suusatulemused olid juba mitu aastat teinud tasapisi vähikäiku. Kirjutasin vähikäigu põhjused peamiselt lisandunud eluaastate arvele, ise tegelikult teades, et see on hale õigustus viimaste aastate ühekülgseile, ühelaadseile, tuimavõitu suusatrennidele.
Siis kohtasin Tähtvere spordipargis suusatreener Vahur Teppanit, kes mainis muuseas, et juhendab Tartu kesklinnas MyFitnessi klubis üldkehalise ettevalmistuse treeninguid. Lahke inimesena, nagu Teppan on, kutsus ta mind ka kampa, et tulgu ja proovigu.
Olgu, lähen kohale ja proovin – kuigi kohale tuli minna hommikul kella kaheksaks.
Teppan koostas kümnest harjutusest koosneva ringi, näitas harjutused ette ning pani siis kella käima. Esimesel ringil tuli kõiki harjutusi teha 40 sekundit, teisel ringil 30 ja kolmandal 50 sekundit, paus oli harjutuste vahel pool minutit. Võttis üksjagu võhmale.
Järgmisel päeval jäid reied kangeks ja valusaks. Reied?! Kui ma midagi suvi läbi treeninud olin, siis rattasõiduga igal juhul reisi!
„Mis tegid minuga, mees?” küsisin Teppanilt.
„Viisin su mugavustsoonist välja,” vastas ta.
Millal ja kui kauaks olete teie oma mugavustsoonist välja astunud?
Kui te vastust täpselt ei tea, vaadake oma viimaste aastate võistluste protokolle. Mis aladel olete kaasa löönud?