Tere kõigile! Õues hakkab pikk ja hall aeg mööda saama, seda näitab ka jooksjate ja ratturite suurem osakaal tänavapildis. Eelmisel nädalal käisin Ironman jooksuseminaril, kus olümpiamängude kogemusega Lily Luik rääkis jooksutehnikast ning tutvustati varustust.
Tehnika koha pealt jäi meelde, et pikema distantsi treenimist tuleks alustada tasapisi, jooksutiirud üle päeviti ning plaan võiks olla vaheldusrikas, joosta erineval pinnasel. Mis kõige rohkem meelde jäi ja mida ka tund aega peale seminari tegime, olid erinevad jooksuharjutused. Lily soovitas harjutusi teha ka jooksu ajal, näiteks erinevaid hüppeid: ühel jalal, jalad koos, jalad koos varbad väljapoole, küljele galopp, jalaväljatõsted jne. Tähtis, et joostes jalg „rulluks“ kannalt varbale, et ei jookseks liiga pöia või kanna peale ja et jalg ei läheks lamedalt matsuga vastu maad. Sain aru, et peaksin käed joostes rohkem tööle panema ja hingama tugevamalt välja. Mul on komme käed hoida staatiliselt ja hingan pigem läbi nina. Kokkuvõtteks, on mida parandada.
Laupäeval tegin esimese pika jooksu, treeningplaanis oli kirjas 2 h rahulikus tempos. Ilm oli kena (4 kraadi ikkagi), siis otsustasin proovida, hoida pulssi 130 juures ja vaadata, kuidas läheb. Esimesed 4-6 km tulevad mul alati raskelt, keha harjub olukorraga ja pulss läheb üles. Jooksin Stroomi kergliiklusteel ja endalegi üllatuseks jõudsin tunni möödudes kerge vaevaga Haeven sadama tee alguseni, keerasin ümber ja hakkasin tagasi tulema. Teine tund andis keha korralikult tunda, et tegu on esimese pikema jooksuga, jalad muutusid töntsiks. Viimased kilomeetrid võtsin rahulikumalt, sest nagu minu moto on – tähtis on eelkõige hea enesetunne. Sain aru, et ehk võtsin liiga kiire tempo, samas pulsi keskmine jäi 135 juurde, mis on minu põhivastupidavuse pulsialas (110-153). Arvan, et ei ole hetkel piisavalt jooksnud, täna taas jooksutrenn, ootan juba.
Eelmine nädal sai alguse minu koostöö Mefo Eestiga, kes on eesti juhtiv spordi ja meditsiinitehnika maaletooja. Nemad on Polari spordikellade ametlikud esindajad Eestis. Olen aastaid mudeli M400 kasutaja olnud ja see on mind jooksu, ratta ja jalgpalli treeningutel hästi teeninud. Triatloniks ettevalmistudes on mul vaja ujumist arendada ja selle jaoks abimees puudus. Selgus, et eelmisel aastal tuli välja triatleetidele lahendus, mudelid Vantage M ja Vantage V. Spordikell, mis mõõdab täiustatud tehnoloogia abil pulssi randmelt, mis tähendab, et sobib ka ujumiseks ilma lisaseadmeta. Minu jaoks oli ka täiesti uus asi, une mõõtmine ehk kell fikseerib palju ma öösel voodis rabelen ja kui järjepidev on uni.
Esimesel kasutamise päeval oli mu treeningplaanis teine 1km kontrollujumine ehk ideaalne katsetada, kuidas Vantage vees toimib. Poleks uskunud, et see nii hästi basseinipikkuseid mõõdab. Kellal saad fikseerida, kas bassein on 25 või 50m pikk, kaugust muudab iga pöörde peal. Kui ujusin soojenduseks esimesed 200m siis kontrollisin vee all iga pöörde peal, kas pikkust muudab, ja kas sa näed kõik toimis, selle üle oli hea meel. Peale nädalast kasutamist ei kujuta enam ujumist ilma selle abivahendita ette. Salvestab automaatselt, kas ujud sellili või vabastiilis.
Ujumise juurde. Mainisin, et saabus teine 1km kontrollujumine. Jant oli asjaolu, et eelneval ööl ärkas me aastane tütar öö jooksul kaks korda ülesse ja peale teist korda, kella 4 ajal ei tulnudki mul und, proovisin teise tuppa kolida ja kuulata ööülikooli loenguid või unemeditatsiooni Youtube videosid, aga ei miskit. Sellegipoolest ootasin kontrollujumist. Jõudsin veidi peale seitset ujulasse, tegin soojenduse ja hakkasin peale. Minu ujumise tehnika on olematu, positiivse poole pealt, olen veega sõbraks saanud ja tasapisi tuleb vahelduv hingamine, küll mitte koguaeg, aga sisendan endale, et ujuda rohkem nõrgemat poolt. Esimesed sada meetrit läksid linnulennul, seejärel 400m kuskil 2:40/100m tempos, teise poolel tekkis rahulik rütm 3:00/100m pulsiga 100. Lõplikuks ajaks 27:44, mis on kaks minutit kiirem, kui esimene ujumine. See on endiselt väga aeglane, aga tuleb tasapisi harjutusi teha ja küll tuleb. Vähemalt jään kindlasti Ironman Otepää distantsil ajalimiiti. Basseinist välja tulles, tuli minu juurde vanem härrasmees, kes ütles, et „kuule, sul jalad veel töötavad, aga käel küll tõmmet ei ole“ ja soovitas ujumistreener appi võtta. Mis on muidugi hea idee ja mida peaksin kindlasti tegema. Mis on teie ujumise soovitused? Mis teid on aidanud või mida tahate parandada? Kas tõmmet peaks jõusaalis treenima?
Tunnen, et peale esimest kolme-nelja nädalat on keha väsinud ja ei taastu täielikult, soovitati võtta juurde vitamiine ja toidulisandeid, pöördusin Lamberts Eesti poole ja sain kõvasti targemaks. Sellest juba täpsemalt järgmine kord, hoidke ennast terved ja naeratusega trenni!
Minu igapäevastel tegemistel saab silma peal hoida siin.
