Artikkel on ilmunud detsember 2015
Autor: Meelis Koskaru
Fotod: Scanpix
Eesti kaitsevägi on teinud head koostööd Eesti Olümpiakomiteega kaitseväe taasloomisest alates, tihedam koostöö algas spordirühma loomisel 2006. aastal. Spordirühma eesmärgiks on spordi populariseerimine kaitseväes ja ühiskonnas tervikuna. Samuti võimaldab teenistus spordirühmas perspektiivikatel noorsportlastest ajateenijatel osaleda treeningutel ja võistlustel. Ajateenistuse läbinud sportlased omandavad sõjaväelise baashariduse ja põhiteadmised riigikaitsest. Käesolevas kirjatükis räägivad laskesuusatajad Rene Zahkna ja Johan Talihärm oma ajateenistuse kogemustest.
Rene Zahkna oli teadlik, et soovib ajateenistuse läbida spordiroodus ning avaldas juba gümnaasiumi lõpuaastal soovi ajateenistusse minna. Kusjuures gümnaasiumi lõpetamise ja ajateenistusega liitumise vahele jäi vaid 10 päeva. „Kui paar aastat tagasi selgus, et suusasportlased läbivad ajateenistuse Kuperjanovis, siis oli küll väga hea meel. Meie põhiülesanne oli ikkagi saada korralik sõjaline väljaõppe, aga õhtuti tagati meile treeninguaeg ja nädalavahetusel sai ka mõne võistlusstardi teha.” Rene peab riigikaitset väga oluliseks ja rõhutab, et sportlaste ajateenistus pole tema jaoks lihtsalt läbimine, et saaks kuidagimoodi tehtud, vaid suhtub teenistusse täie tõsidusega. „Eestlased on mitusada aastat elanud erinevate rahvaste võimu all, mistõttu peaks iga haritud eestlane mõistma, miks me vajame sõjalist kaitset.
Trenn ja ajateenistus käsikäes
Mina olen kogu aeg mõistnud kohustusliku ajateenistuse vajadust. Oleme praegu veel ajateenijad, kelle tööülesanne on teha tippsporti, nii et meie kohustus riigi eest pole veel täidetud. Esimesed kolm nädalat polnud koolituse kõrvalt aega trenni minna, kuid midagi hullu sellest polnud. Talvele vastu minnes olen küll teinud varasemast vähem intensiivseid treeninguid, kuid see-eest on juurde tulnud puhast jõudu.” Laskesuusataja ja kaitseväe relvad on küll väga erinevad ja olulisi eeliseid Renel ja Johanil laskmisharjutustel teiste ees kindlasti polnud. Parimad laskjad olid hoopis kaitseliitlased, nemad olid kohe relvadega „sina” peal. Renele meeldis väga õppida uusi asju, näiteks kauguste hindamist, mida polnud varem kasutanud, aga mille kohta võib öelda, et ta avastas ühe peidetud ande. Toiduga on Rene kaitseväes väga rahul. „Kogused olid üllatavalt suured, aga toit ise korralik, kellelgi kõhuhädasid ei tekkinud. Alguses oli väga raske toitumisega harjuda, sõin üle, võtsin kahe nädalaga kaks kilo juurde. Kui toitumisrežiimiga ära harjusin, oli juba lihtne jätta pool toidust söömata.”
Alaliidu abil kaitseväe spordirühma
Johan Talihärmile ei olnud kutse kaitseväkke üllatus, see saabus tema enda sooviavalduse tulemusel. „Aasta enne kaitseressursside ametilt kutse saamist, gümnaasium seljatatud, hakkasin endale aina teravamalt teadvustama ees ootavat kaitseväekohustust. Käesolevat olümpiatsüklit planeerides leidsin, et parim aeg ajateenistuse läbimiseks on tänavune 2015-2016 hooaeg, mis on mulle ühtlasi üleminekuaasta juunioridest täiskasvanute vanuseklassi. Edastasin oma soovi ja mõtted varakult alaliidule, kes hakkas seejärel teemaga edasi tegelema ning tulemuseks oli see, et järgmise aasta kevadel saabus mulle koju kutse tulla spordirühma aega teenima.” Johan hindab sõjaväest saadud füüsilist koormust suviste treeningute ajal täiesti piisavaks. Kahjuks lasketreeningute seisukohalt sama öelda ei saa. Põhiline laskealane töö tehakse tema arvates ära just soojadel suvekuudel, mil nad Kuperjanovi pataljonis sõjapidamise põhitõdesid õppisid.
Kiitus spordirühmale
Vahelduseks said nad lasta paarsada lasku suurema kaliibriga relvadest. Spordirühma olemasolu kiidab Johan heaks. „Sportlase seisukohast vaadates on taoline spordirühma süsteem kindlasti mugavam, kui tavapärane ajateenistus. Kahekuuline sõduri baaskursuse aeg, mille vältel igapäevaselt sõjaväe programmi järgisime, oli üldkehalises mõttes väga aktiivne. Lisaks sõjaväe põhiprogrammile anti meile võimalus käia õhtutel ja nädalavahetustel, kui teistel ajateenijatel oli reserv- ja puhkeaeg, sõjaväe territooriumilt väljas erialaseid treeninguid tegemas. Pärast sõduri baaskursuse läbimist on kaitsevägi võimaldanud meil keskenduda täielikult oma spordiala treeningutele. Minule tähendab see üht uut ja põnevat kogemust elus. Kindlasti pean seda riigi julgeoleku seisukohalt oluliseks. Minu kohustus kaitseväes ei ole veel täidetud, ajateenistus kestab kokku kaheksa kuud ehk veebruari lõpuni. Pärast sõduri baaskursuse läbimist on meie teenistusülesanne olnud teha tippsporti.” Johan tunnistab, et kaitseväeteenistus küll mõjutas nende treeninguid ja ettevalmistust talvisteks võistlusteks, kuid õnneks õige vähesel määral.
Vähem erialaseid treeninguid
„Erialaste treeningute maht sõjaväes veedetud kuudel oli märgatavalt väiksem kui tavakuudel. Varasematel aastatel olen kasutanud pikkade aeroobsete treeningute tegemisel palju rohkem jalgratast kui tänavu. Tegemata jäi osa strateegiliselt olulisi lasketreeninguid. Suviseid jooksu ja rulli kontrollvõistluseid kogunes ajateenistuse vältel ainult mõni üksik, varasemate aastatel samal perioodil tehtud 10-15 jõuproovi asemel. Kuid kõik need on vaid pisiasjad, mis suurt tervikpilti oluliselt ei mõjuta.” Johan on rahul, et kaitseväes omandatu on huvitav ja annab teadmistele lisaks juurde ka enesekindlust. Laskeharjutuste päev oli tema jaoks kauaoodatud suursündmus, mis pakkus põnevust ja adrenaliini. Meditsiinitunnid olid huvitavad ja harivad, õppides tegelema kannatanuga. Praktilisi oskusi õpiti vähe, kuid enesekindlust ja juhtimisoskust sai ta kõvasti juurde. Sportlasele olulisest toidust rääkides on Johan kaitseväes pakutavaga väga rahul, tuues välja ka tavapärase menüü. Hommikusöök sisaldas tavaliselt magusat teraviljaputru, teraviljakrõbinaid, munaputru või soolast piimasuppi. Selle kõrvale oli võimalik süüa leiba-saia vorsti või juustuga ning juua kõrvale kohvi või morssi. Piima küll pakuti, kuid seda tohtis võtta ainult kohvi lahjendamiseks. Hommikul pakuti ka puuvilja, mille tohtis sööklast kaasa võtta ning hiljem suurema nälja kustutamiseks õppetundide vahepeal ära süüa. Lõunasöök oli 12 ajal ja see koosnes supist, praest ning magustoidust. Praad koosnes kartulist, riisist, pastast või tatrast, natuke jagati looma-, kala-, või kanaliha ning natuke salatit ja kastet. Õhtusöök jäi tavaliselt tagasihoidlikumaks – salat ja magustoit. „Kokkuvõtteks võiks öelda, et toit oli piisavalt mitmekesine ning organism sai kätte kõik vajalikud toitaineid, mida ühel tavalisel füüsiliselt aktiivsel inimesel eluks vaja läheb. Lisaks sööklas antavale toidule leidus mul kapis alati ka midagi magusat, millega sai vajadusel tekkinud energia puudujääki parandada.”
