Triatlon – avavees ujumine, maanteel rattaga sõitmine ja asfaldil jooksmine. Meie kliimas on aastaringselt klassikalist triatloni harrastada keeruline. Alternatiivi pakub talvetriatlon, kuid selle alad on ikkagi piisavalt palju erinevad, et triatleet sama elamust ei saa. Maailmas on alates hilistest 1980ndatest harrastatud sisetriatloni, mida viiakse läbi siseruumis, tavaliselt jõusaalis või spordikeskuses. Kolm ala on samad – ujumine, rattasõit ja jooksmine.
Tekst ajakiri Jooksja
Võistluse ujumise osa läbitakse basseinis, kus osalejad ujuvad kindlaksmääratud arvu basseinipikkusi. Rattasõit kulgeb statsionaarsel jalgrattal ja joostakse lindil. Sisetriatloni saab teha aastaringselt, sõltumata ilmastikutingimustest ja on seetõttu muutumas populaarseks valikuks neile, kes elavad talvises piirkonnas.
Eelised ja puudused
Sisetriatlonid on hea valik ka neile, kes pole triatloniga alustanud, kuna need pakuvad kontrollitumat ja vähem hirmutavat keskkonda. Ei ole vaja ujuda avavees või liiklusega teedel jalgrattaga sõita. Samuti ei pea soetama endale triatloniratast ja muud varustust, mis võib alustamise teha kulukaks.
Traditsioonilistest välitriatlonidest eristab sisetriatloni ka üleminek alade vahel. Kui välitriatlonil on osalejatel määratud üleminekuala, kus nad saavad ujumis-, ratta- ja jooksusegmentide vahel riietust ja varustust vahetada, siis sisetriatloni puhul on selleks ette nähtud aeg. Siiski on oluline harjutada sujuvaid üleminekuid, et säilitada rütmi.
Nii eeliseks kui puuduseks võib lugeda keskkonda. Ära on võetud ümbritsev loodus, mille pärast paljud inimesed üldse sporti harrastama hakkavad. Basseinis või rattapukil tuleb olla ettevaatlik, et ei alustaks liiga kiire tempoga, kuna puudub tuuletakistus, lained ja tõusud-langused, millega võidelda. Liiga kiire alustamine võib põhjustada väsimust jooksulindil, mille talumine võib olla kehale ja vaimule väga kurnav. On oluline leida algusest peale õige tempo ja tasakaal enda pealesurumise ja energiasäästu vahel.
Üldiselt pakub sisetriatlon ainulaadset ja väljakutseid pakkuvat treenimis- ja võistlemisviisi ning on suurepärane võimalus neile, kes ei soovi väljas liikluses treenida või kes on algajad. Nõuetekohase ettevalmistuse ja tempoga võivad sisetriatlonid pakkuda tänuväärset ja nauditavat kogemust erineva tasemega sportlastele.
Sisetriatloni lühike ajalugu
Esimesed sisetriatlonid korraldati Euroopas ning Aasias alles 1980. aastate lõpus professionaalide esitlemisüritustena. Võistluskeskusesse ehitati ajutine bassein ning rattapukid ja jooksurajad asetsesid ümber raja. Pealtvaatajad said tulla vaid kutsetega. Erinevalt praegusest formaadist ei olnud alade vahel lühikest pausi, mistõttu olid üleminekud võistluse oluline element.
Esimesed tänapäevase reeglistikuga sisetriatloni võistlused toimusid 1990. aastate alguses Kanadas Ontarios. Neljast sõbrast koosnev grupp lõi seal oma ülikoolide vahelise siseruumide sarja. Selles osalesid Lääne-Ontario, MacMasteri, Queensi ja Trenti ülikool. Võistlused koosnesid 15-minutilisest ujumisest, millele järgnes 5-minutiline paus alavahetuseks. Seejärel 15-minutiline rattasõit statsionaarsel rattal ja taas 5-minutiline paus jooksulindile jõudmiseks. Jooksu pikkus oli kolmas 15 minutit. Osalejaid hinnati 100 punktilise skaala alusel – mida suurem oli 15 minutiga läbitud vahemaa, seda suurem oli teenitud punktide arv. Erinevalt 80ndate versioonist oli selle sarja eesmärk luua soodne, lõbus, turvaline ja pingevaba viis triatloni harrastajate arvu kasvatamiseks. Võistlustel osaleti palju ja sari laienes ka teistesse ülikoolidesse ning nii sündis Ontario ülikoolidevaheline triatloniliit (OITA). Kuna triatloni populaarsus 90ndatel kasvas, hakkasid Põhja-Ameerikas ja maailmas ilmuma ka teised siseruumides toimuvad triatlonivõistlused, kasutades OITA võistlustega sarnast vormingut.
Esimene sisetriatloni võistlus Eestis
Kui käesolev ajakirja number lugeja kätte jõuab, on juba toimunud ka Eesti esimene sisetriatloni võistlus, mida korraldas 21CC Triatloniklubi ja Eesti Triatloni Liit. Audentese ujulas ujuti 300 meetrit, kergejõustikuhalli areenil ajaga piiratud rattaalas sõideti 6 km. Enne rattastele minemist pidid võistlejad panema ujumisvarustuse ratta kõrval olevasse kasti ning panema endale ümber numbrikummi. Kasutati Zwift rakenduse abi, kus tuli läbida ettenähtud rada. Virtuaalsesse finišisse jõudes tuli suunduda jooksuetappile. Enne rattadistantsi finišijoone ületamist rattalt maha tulek tõi kaasa penalti pikkusega 10 sekundit.
Jooksuetapp toimus kergejõustikuhalli 200 meetrisel jooksuringil. Jooksujalanõuna ei olnud lubatud naelikud. Läbida tuli 10 ringi ehk 2 km.
Kuna ajakiri on 29. jaanuaril toimuva võistluse ajaks juba trükis, siis teeme pikema ülevaate Jooksja kevadnumbris.
