Noor rattaneiu Kärolin Varblane, kes esindas Eestit tänavustel maailmameistrivõistlustel ning tegi oma parima hooaja, usub, et eduka hooaja aluseks on hea tervi
Tekst: Velo Foto: Erakogu
Kärolin, kuidas sa jalgrattaspordi juurde jõudsid?
Esimene ala, millega umbes nelja-aastaselt tegelema hakkasin, oli iluvõimlemine. Algklassides olin väga hea jooksja, käisin palju kooli kergejõustiku ja jooksuvõistlustel esindamas, õpetajad püüdsid mind kergejõustikusse meelitada, kuid minu valik langes lauatennisele, mida harrastasin kolm toredat aastat. Umbes aasta käis seal ka minu kaks aastat noorem õeraas Reelika, kes oli üsna püsimatu ja kuna talle hirmsasti meeldis rattaga sõita, pakkus ema talle välja, et mingu proovigu hoopis rattatrenni. Nii ta liituski Viljandi Rattaklubiga, olles seal esimene tüdruk. Reelika oli rattatrennist vaimustuses ning süstis oma vaimustust ka lähedastesse, eriti minusse. Mulle pakkus rattatrenn juba pikemalt huvi, kuid julgesin asja ainult kaugemalt jälgida. Lõpuks seadsin samuti sammud rattabaasi poole, et trenniga liituda. Seega võlgnen oma tänu Reelikale!
Mida on sport sulle andnud või kuidas sind muutnud?
Eeskätt on sport mu ümber toonud kõige ambitsioonikamad, lahedamad ja sümpaatsemad inimesed. Neist on saanud tõelised sõbrad, kellega pärast mitmeid tunde rattasadulas tahad ka oma vaba aega koos veeta. Kindlasti ei saa ma mainimata jätta spordi mitmekesisust.
Mitmekülgsed trennid ladusid põhja
Viljandis Marek Johansoni käe all treenides olid väga mitmekülgsed trennid, täpselt nii nagu noortel peabki olema – mängisime jalgpalli, jooksime, ujusime, uisutasime, suusatasime ja tegime põnevaid saalitrenne – see kõik on mind õpetanud nautima ja hindama ka teisi spordialasid peale rattasõidu. Lisaks on sport andnud mulle eesmärgid, mille nimel tööd teha. See on mind inimesena kasvatanud, eelkõige õpetanud kannatamist, sihikindlust, töökust ja kannatlikkust. Väga hästi on meelde jäänud treener Mareki sõnad: „Alati tuleb inimeseks jääda.” Nende sõnade peale mõtlen erinevates situatsioonides tihti.
Kes on sind spordi juures kõige rohkem toetanud?
Kõige rohkem on moraalset tuge pakkunud mu pere, sõbrad, treenerid ja trennikaaslased, eriti toetavad on ka klassikaaslased ja klassijuhataja, seega kõik, kes mu ümber viibivad. Kuna praegu elan vanema õe Ragnega kahekesi Tartus, siis on tema mu suurim ja lähim tugi. Tema on see, kes oskab n-ö õiget nuppu vajutada, et mind korda teha, kui mul midagi valesti on. Ema Marge ja ülejäänud pereliikmete toetus jõuab minuni kirja ja Skype’i teel, sest nad ei ela hetkel Eestis, aga see ei vähenda nende pakutavat tuge. Mõne korra aastas jõuan ka nende juurde koju ning laen ennast energiat täis, et oleks jälle jõudu edasi minna. Nende kõrval on abiks ka peretuttav Kristen, kes ka ise rattaspordiga seotud ning hoiab end mu tegemistega kursis ja oskab alati aidata. Inimene, kellega üksteist väga toetame, on Mae. Ta on mu klassikaaslane ja ühtlasi ka treeningupartner. Treeningutel oleme alati üksteisele toeks ja motiveerime teineteist.
Treeneritega on vedanud
Viljandi Rattaklubi treener Marek Johanson õpetas mind mu rattaspordi esimesel viiel aastal väga hästi, andis edaspidiseks palju kaasa ja tekitas minus treeneri-õpilase usalduse. Seetõttu usaldan ka oma praegust treenerit Jüri Kalmust täielikult ja saan temalt suurt tuge. Treeneritega on mul ääretult vedanud.
On sul ka oma lemmikud, kelle jälgedes käia sooviksid?
Eestis on vaieldamatud lemmikud naissportlased Grete Treier ja Maaris Meier. Ma arvan, et iga pisike eesti tüdruk vaatab ja ütleb, et suureks saades tahab ta olla nagu Grete. Ta on väga andekas sportlane, tugev ja kaunis. OM-i 17. koht ning Giro 13. koht kokkuvõttes on ikka väga hea tulemus.
Maaris Meierit võib pidada eeskujuks, sest ta on tõsine võitleja, pingutab selle nimel, mis talle oluline on, kuigi on teada, et naisratturina, eriti veel maastikuratturina on väga raske läbi lüüa. Soovitan kõigil, kes on kasvõi tsutikene rattaspordihuvilised, lugeda Maaris Meieri blogisissekandeid!
Milliseid saavutusi kõige olulisemaks ja meeldejäävaimaks pead?
Kõige meeldejäävam on olnud 2013. aasta hooaeg, aga on ka mõningaid meeldejäävaid hetki varasemast. 2010. aastal toimusid Eesti XCO meistrivõistlused Iisakul, kus sain kaela kõige kirkama medali. Tollest päevast mäletan meeletut kuumust ning oma treeneri ja pere emotsioone. 2011. aasta suvel olin põlvedega pahuksis ja vältisin maastikurattaga sõitu võimalikult palju, sest see on põlvedele väga koormav. Tulemas olid Eesti XCO meistrivõistlused ja ma ei olnud isegi kindel, kas starti lähen. Lõpuks otsustasime treeneriga, et tuleb mis tuleb, aga lähen ikkagi sõitma. Tulemuseks oli üllatav hõbemedal ning kaotus võitjale oli kõigest 11 sekundit. Olin sellega väga rahul.
EMV kuld tuli üllatusena
2011. aasta sügiseks olid mul põlveprobleemid juba ligi 1,5 aastat kestnud ja olin väga vähe treenida saanud, aga endalegi ootamatult suutsin septembri alguses toimunud Eesti meistrivõistluste temposõidus endale kulla välja sõita. Siinkohal tuleb tänada ka füsioterapeut Marju Johansoni, kes valutavaid põlvi võistluskonditsioonis aitas hoida. Septembris sõitsin oma noorema õega paaris teatekrossi EMV-l, kus sõitsime koos välja hõbemedali ning meeles on ka 2012. aasta EMV teatekrossis, kus võitsime pronksi. Tiimi koosseisu kuulusid peale minu veel mu noorem õde Reelika, Kristjan Johanson ja Josten Vaidem. See oli väga suure tähendusega, sest sain õega ühes tiimis olla ja võistlus toimus üsna vähe enne mu õe välismaale kolimist.
Kuidas möödunud hooajaga rahule jäid?
Tänavu oli üks mu parimaid aastaid, sest võtsin esimest korda osa tiitlivõistlustest ja ma poleks osanud oodata, et saan võimaluse osaleda mõlemal: nii EM-il kui ka MM-il. Selle aasta alguses sain ka mitu aastat kimbutanud põlveprobleemidest üle. Eks väikseid tagasilööke oli – liiga palju olin haige ja polnud täielikku stabiilsust, kuid üldjoontes võin hooajaga rahul olla. Olen endale selgeks teinud, mis sel aastal nihu läks ja mida uuel aastal paremini peaksin tegema.
Eestis liiga sileda profiiliga sõidud
Itaalias peetud MM-i grupisõidus esindasin Eestit naisjuunioride vanuseklassis. Rada oli väga raske ja hoopis midagi muud, kui olen harjunud Eestis sõitma, kuigi pean tunnistama, et MM-i trass sobis mulle hästi. Eestis on minu jaoks liiga sileda profiiliga sõidud. Need olid mu teised tiitlivõistlused, suvel käisin ka Tšehhis peetud EM-il, kus oli samuti raske rada. Ei osanud endalt midagi oodata, kuna ei teadnud tüdrukute taset ja milleks ma ise võimeline olen. Teadsin vaid oma kogemusest, et EM-il olid väga tugevad tüdrukud ja MM-il on nad veelgi tugevamad.
Eestis pole varem saanud nii paljude tüdrukutega koos sõita, sõidame rattarallisid koos meestega ja siis mingit positsioonivõitlust väga ei ole, MM-il oli see üks harjumatu asi. Sellises pundis sõitmise kogemusi on vähe. Võin oma 58. kohaga rahule jääda, alustuseks on see päris hea. Vähemalt on märk maha pandud.
Kas treeningud ja võistlused kooliskäimist ei ole segama hakanud?
Gümnaasiumis on ikka veidike raske tõsiselt sporti teha ja samal ajal hästi õppida, sest koolipäevad on väga pikad ja trenni minnakse enamasti juba väsinuna. Sellel kooliaastal olen juba koolist tervelt ühe kuu puudunud, see jätab suured lüngad ja nõuab suurt pingutust, et pärast järjele saada, aga koolis teatakse ja ollakse enamasti toetavad.
Talviti tegeleb ka kiiruisutamisega
Milliste treeningutega talvisel ajal tegeled?
Talvised treeningud on väga mitmekülgsed – tegelen jooksmise, ujumise, suusatamise, uisutamise, pukisõiduga ja käin jõusaalis. Kui on hea ilm, saab väljas rattaga ka sõita. Eelmisest aastast oleme talviti hakanud ka kiiruisutama, see tuleb suurel määral kasuks.
Millised on sinu plaanid järgmiseks hooajaks?
Jään üsna tagasihoidlikuks. Üks oluline asi, mida 2013. aastast õppida või muuta, on see, et pean oma tervist rohkem hoidma. Tervis on kõige alus. Kui suudan tervem püsida, on see juba suur võit, sest siis on kindlasti stabiilsemate tulemustega hooaega oodata. Välisklubisse minek ei tule veel kõne alla, sest praegu on käsil gümnaasiumi eelviimane klass.
Kuidas vaba aega sisustad?
Vaba aega meeldib sisustada sõprade ja lähedaste seltsis, sest üldiselt on kõigil kogu aeg kiire ja pole isegi aega küsida, kuidas läheb. Samas on mul ka perioode, kus tahan omaette olla, siis lihtsalt puhkan, naudin head muusikat ning raamatute ja ajakirjade lugemist.
Mida soovid rattaspordiga alustavale ratturile?
Algajale ratturile sooviksin kainet mõistust, suurt eneseületust ning nael kummi! Üldine tase muutub iga aastaga aina kõvemaks, tugevaid noori kasvab peale, eriti hea meel on mul selle üle, et aina rohkem tüdrukuid leiab tee rattaspordi juurde.
Isiklikku:
Nimi: Kärolin Varblane
Sünniaeg: 12.08.1996
Klubi: Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
Kool: Tartu Tamme Gümnaasiumi 11. meditsiiniklass
Kärolini tulemused 2013. aastal:
Eesti meister temposõidus
Eesti meistrivõistlused grupisõidus, 2. koht
Euroopa meistrivõistlused temposõidus, 24. koht
Grupisõidu EM, 38. koht
EMV teatekrossis, 3. koht
Grupisõidu MM-i, 58. koht
Läti meister maastikukrossis
Läti Cyclocrossi meistrivõistluste kokkuvõtes 2. koht
