„Viimase vahetuse läbinud, ei olnud mu kehas vist ühtegi lihast, mis poleks valutanud. Ma ei liialda kui ütlen, et täispikka maratoni on mul olnud tunduvalt kergem joosta kui ainuüksi Ragnari viimast distantsi.”
Tekst: Kersten Lehismets
USA-s korraldatakse huvitavat jooksusarja nimega Ragnar. Sinna kuulub erinevaid jookse nii maastikul kui ka maanteel ning võisteldakse 15 paigas üle kogu riigi, Washingtonist Floridani ja Massachusettsist Kaliforniani välja. Minul oli õnn joosta Ragnarit Nevada ja Kalifornia piiril paikneva Tahoe järve ümbruses.
Ragnar on öö läbi kestev teatejooks. Võistkonda kuulub kuni kaheksa inimest, kel kõigil tuleb läbida kolm eri värvidega märgitud vahetust. Rohelise distantsi pikkus on 2,6 miili (4.2 km), kollane rada on 6,7 miili (10.7 km) ning pikim, punane distants – 7,7 miili (12,4 km). Distantsid kulgevad ringidena, nii et teatevahetus on alati samas kohas. Iga võistkonna liige peab läbima kõik kolm distantsi.
Esialgu tundsin võistkonnast vaid üht inimest, kuid 24 tundi üheskoos porist ja veest läbi käimist lähendas meid enamgi kui mõni aastaid kestnud sõprussuhe.
Neli kilomeetrit metsas – käkitegu?
Jõudnud mööda maalilisi teid Tahoe järve matkaradadele, panime püsti oma telklaagri ning viisime ennast täpsemate võistlustingimustega kurssi. Kuna võistkondi oli üle saja ning olnuks mõeldamatu nii palju rahvast ühel ajal kitsukestele maastikuradadele lahti lasta, sai iga poole tunni tagant rajale kümmekond võistkonda. Saatsime oma esimese jooksja Anna rõõmsas ärevuses teele ning jäime ootama oma korda. Olin tiimi neljas liige ning seega tuli üksjagu aega parajaks teha, enne kui jooksma sain.
Kuna juba esimeste, veel värskete jalgadega joostud vahetuste läbimine võttis võistkonna liikmetel oodatust tunduvalt kauem aega, võis see tähendada üht – rada on ilmselt arvatust raskem. Loomulikult ei lihtsustanud jooksmist kiuslikult kõrvetav juulilõpu päike ega fakt, et olime mitme tuhande kilomeetri kõrgusel mäestikus. Kuigi olen pigem asfaldi- kui maastikujooksja, uskusin, et minu esimese distantsi, nelja kilomeetri läbimine, ei ole kuigi keeruline. Olin kärsitu, tahtsin juba rajale saada! Mõtlesin, et „käin kiirelt ära”.
Esimene kilomeeter pärast teate saamist kulges ootuspäraselt: väikesed tõusud-langused, krossirada nagu ikka. Äkki seisis mu ees ülimalt järsk ja küllaltki pikk tõus. Läksin seda jooksma, aga veel enne kui poolele maale jõudsin, mõistsin, et see üritus on hukule määratud. Kiire pilk ümbritsevale tuvastas vaid ühe jooksja, supervormis meesterahva, ülejäänud lonkisid. Üritan võistlusel mitte kunagi kõndida, sest pärast on uuesti jooksma hakata raske. Näiteks maratonidel, kui kurikuulus sein ette tuleb, on mul kõndimisest aidanud hoiduda mõte: jookse, ära peatu, nii saab see õudus rutem läbi! Seekord polnud „mantrast” kasu, sest seinana näivast mäest jooksusammudega üles minek näis võimatu.
Õnneks järgnes ülesrühkimisele sama järsk langus. Puhkus! Kuid siingi pidi ettevaatlik olema, et rajal olevate kivikeste ja puujuurikate taha mitte komistada ning väänatud hüppeliigese või muu trauma tõttu võistlus lõppenuks kuulutada.
Teist sellist hullumeelset mäge rohelisel distantsil enam ületada ei tulnud, kuid väiksemaid tõuse oli ikka. Kõndisin palju. Lõpetasin oma vahetuse 28 minutiga, mis võib tunduda igavikuna, kuid polnud üldvõrdluses üldsegi paha aeg. Teine lugu oli mu enesetundega, mis oli küll paha. Finišijoone ületanud, köhisin ja hingeldasin nagu meeletu. Vähemalt jõudsin lõpuni!
Öine lõbusõit suusaliftis ning runner’s high
Teate järgmisele liikmele üle andnud, oli kell alles seitse õhtul. Vahetasime tiimikaaslaste ning teiste võistkondadega muljeid. Õhkkond oli suurepärane! Inimesed olid innustavad, kaasaelavad, mõistvad – olid ju kõik seal sama eesmärgi nimel. Arvestasin, et enne järgmist distantsi on mul vähemalt viis tundi aega, et taastuda ja veidi silmgi kinni lasta. Paraku ei tulnud magamisest midagi välja, sest telklaagris käis muusika hiliste öötundideni ning ärevust, naeru, nuttu ning emotsioone võis kuulda ööpäev läbi. Oli ju keegi alati rajal või just tulnud, ning jagas tiimikaaslastega muljeid. Pikutasin ning lootsin, et keha sellest veidigi värskendust saab.
Punasele, 7,7 miili pikkusele distantsile asusin kell kolm öösel. Algus oli sama: veidi üles-alla lihtsat maastikku. Siis aga ootas ees suusalift, mis viis jooksjad üles slaalominõlvale. Imeline, aga ka pisut hirmutav oli vaadata all laiuvale kivisele jõele, haigutava tähistaeva all liftiga mäe tippu tõustes, ainukeseks valgusallikaks tähed ning otsaees põlev lamp. See oli müstiline, seletamatu tunne, millele mõeldes siiani külmavärinad mööda selga jooksevad.
Jõudnud üles, algas päris jooks. Enamasti kulges see samast mäest alla, mida mööda äsja üles tulime. Tundsin, kuidas jooks hakkas tõsiselt hästi kulgema: tundsin kergust, tahtsin joosta kiiremini, aga samal ajal oli hirm, et saan samasuguse „kangi” nagu mitu korda lühemal rohelisel rajal. Kuid tunne kruvis ja kruvis end järjest üles ning mingil hetkel mõistsin, et lihtsalt pean käiku vahetama. Kas see oligi paljuräägitud runner’s high? Senikaua, kui keegi seda nähtust lõpuni defineerida ei oska, on seda võimatu öelda. Kuid sinnapoole kindlasti. See öövahetus oli kindlasti mu lemmikdistants.
Kulminatsioon
Pärast teist vahetust olin maganud pool tundi. Keskpäeval ootas viimane ja kõige raskem: kollane rada. Kõik, kes olid selle läbinud, teadsid rääkida, et tegemist on praktiliselt ainult mäkke ronimisega. Mul tekkis selle ees hirm. Organism oli justkui segi paisatud: kõht oli tühi, aga süüa ei tahtnud, olin väsinud, aga magada ei saanud. Iiveldas. Minu start langes päeva kuumimale ajale…
Esimene mäkketõus oli pikk ja järsk, iga käänu tagant ilmus uus käänak. Lõppu ei paistnudki tulevat. Mitte keegi ei jooksnud – kes kõndis, kes seisis ja lihtsalt vahtis tuima näoga tõusu. Inimestel oli juba mitu distantsi ning umbes ööpäev laagrielu selja taga ja mõnegi kannatus hakkas katkema.
Jah, kollane oli üliraske rada. Tekkis küsimus, kas rahvasportlaste jooksuvõistlusel ikka nii hullumeelseid tõuse on tarvis? Usun, et selliste mägede vallutamisega oleks ka tippkrossijooksjatel tükk tegu. Aga läbi tegin ning finišijoonel jõudsin isegi veidi juubeldada ja käsi taeva poole visata.
Tehtud!
Viimase vahetuse läbinud, ei olnud mu kehas vist ühtegi lihast, mis poleks valutanud. Ma ei liialda kui ütlen, et täispikka maratoni on mul olnud tunduvalt kergem joosta kui ainuüksi Ragnari viimast distantsi.
Mis ikkagi paneb inimesi nii rasket jooksu läbima? Nii mõnedki rääkisid, et kuigi nad olid rasketeks oludeks valmis, ei osanud nad nii ränka rada oodata. Samas toimus võistlus äärmiselt kaunil maastikul, kust avanesid suurepärased vaated. Ka öine jooks oli eriline kogemus. Muidugi teevad sellise ürituse eriliseks kambavaim ja koos sportimise rõõm. Kuigi pean seda oma elu raskeimaks võistluseks, on mälestus sellest seda eredam ning mul on äärmiselt hea meel, et seal osaleda sain.
Fakte Ragnarist
Nime Ragnar on võistlus saanud samanimelise, 9. sajandil tegutsenud viikingi järgi.
Esimene Ragnari teatejooks peeti 2004. aastal.
Ragnari võistlussarja kuuluvad nii maantee- kui ka krossijooksud.
Võistkond koosneb kaheksast liikmest, igaüks jookseb kolm vahetust. Kokku jookseb iga tiim seega 24 vahetust.
Valida võib ka ultradistantsi – sel juhul teevad kogu töö ära neli inimest ning läbitav distants inimese kohta on kahekordne.
Distantside pikkused võivad võistluseti veidi erineda. Tahoe osavõistlusel läbisid ühe võistkonna liikmed kokku ligikaudu 220 km.
Rada kulgeb ringina, nii et vahetus algab ja lõppeb alati samas kohas.
