Harrastajana sportimine ei pea olema inimese jaoks tingimata kohustus kaalu alandada või tervist parandada. Tõuke sellega alustamiseks võib küll mõni selline põhjus anda, kuid sealt edasi tekitab seltskonnas treenimine ja võistlemine emotsioone, millest hiljem on väga raske loobuda.
Tekst: Velo Fotod: erakogu
Harrastusrattur Avo Eljas avastas rattaspordi enda jaoks ligikaudu kolmteist aastat tagasi. „Naine oli jäänud lapseootele ja mina paisusin koos temaga. Saavutasin isegi isikliku kehakaalu rekordi, mis küündis 93 kiloni,” meenutab Avo. „Eks ma süüdistasin alguses kaalumõõtjat, aga küllap oli masinal siiski õigus, sest olemine oli igal juhul raske. Siis tekkisidki esimesed mõtted, et midagi peab hakkama kehakaalu langetamise heaks tegema.”
Kuna noorena käis Avo mõnda aega suusatrennis ja jooksmine oli alati raske tundunud, otsustas ta alustada rulluiskude ja -suuskadega. „Käisin rullsuuskadega Jõulumäe rullirajal veeremas ning mingil hetkel sain endale kusagilt maastikuratta, millega ka sõitmas käisin. Siis ei olnud tõsisem jalgrattaspordiga tegelemine veel mõtteski,” sõnab Avo. Nähes aga kohalikke rattatuusasid uhkete velodega ringi liikumas, tekkis mehel ka endal tahtmine ja nii saigi talvel jupikaupa unistus täidetud. Kuna hea ratas ja varustus oli olemas, käis ta üha rohkem sõitmas ning peagi soovis end ka võistlustel proovile panna. „Rattasport hakkas meeldima ning sellest ajast alates olengi sellega tegelema jäänud,” tunnistab Avo, kuid lisab, et oma võistlustulemusi ta väga säravaks ei pea, pigem on olulisem võistlustelt saadud positiivne emotsioon. Siiski on Avo koju toonud paar kolmandat ja neljandat kohta veteranide velotuuridelt. Kõige eredamalt on tal aga meeles 2012. aasta kevadine Pärnu tänavasõidu veteranide neljas koht, sest kolmaski koht oli käeulatuses.
Raskeim on diivanilt välisukseni jõudmine
Nii nagu suurem osa harrastusratturitest, alustas ka Avo oma sõite just maastikurattaga. „Algul meeldis maastikurattaga rohkem sõita, sest võidusõitjad ja muidu kulgejad on mööda rada rohkem hajali, kiirused väiksemad ning lihtsam on leida omasuguseid, kellega koos veereda,” põhjendab Avo, kes soovitab harrastajatele alustuseks kindlasti maastikuratast, kuna metsa vahel vaikse kiirusega sõitmine on tunduvalt mõnusam kui maanteel aeglaselt kulgemine. „Praegu meeldib mulle rohkem sõita maanteerattaga, sest see põrutab vähem ja kiirused on suuremad. Algusaastatel jäin maanteevõistlustel tihti peagrupist maha, sest kiirused tundusid nii ulmelised,” sõnab mees.
Treeningperioodi kõige ebameeldivamaks ajaks peab Avo just sügisest vihmast aega. „Iga hinna eest kehva ilmaga ma välja ei kipu. Kuigi trennitegemine on juba harjumuseks saanud, on kõige raskem selle juures just diivanilt välisukseni jõudmine. Trennist saadav energia ja hea enesetunne on aga minu jaoks asendamatud,” märgib Avo. „Eks treenima sunnib ka tahtmine järgmisel hooajal naabrist parem olla ja võistlushooajal on kahju tehtud tööd nurka visata. Lisaks heale enesetundele ja saadavale energiale on Avo teed sportides ristunud sama ala harrastajatega ning tekkinud on täiesti uus ja teistsugune tutvusringkond, kui seda oleks olnud ainult tööalaselt. „Ühised treeningud koos sõpradega on minu jaoks puhas rõõm ja lisaks annab sportimine jõudu, et igapäevastes toimetustes rohkem pingutada. Kui vaatan eakaaslasi, kellest sport on suure kaarega mööda käinud, siis tundub küll, et olen valinud õige eluviisi.”
Kuigi ka harrastajatel on soovituslik vähemalt korra aastas käia spordiarsti juures kontrollis, Avo seda teinud ei ole. „Võtan trenni mõistusega ega tee sellest võitlust. Treenin enesetunde järgi ja abiks on olnud pulsikell, aga tihtilugu ei kasuta enam sedagi,” tunnistab mees. „Mingi kondikava mul treeningplaanina on, aga näiteks treeningpäevikut ma ei pea. Olen ennast aja jooksul päris hästi tundma õppinud. Spordiarst, vereproovid, füüsise kontroll võtavad minu arust tegevusest ära fun’i. Mulle lihtsalt meeldib rattaga sõita ja jätaksin muud tegevused proffidele.”
Lõunalaagrit soovitab kõigile
Kuigi meie suhteliselt pimedas ja külmas kliimas töö kõrvalt sportimiseks aja leidmine ei pruugi just kõige lihtsam olla, on Avo suutnud seni viis korda nädalas välistreeningutel käia. „Praegusel soojal novembril saab sõita valgustatud kergliiklusteedel rullsuuskadega, lume mahatulekul jällegi valgustatud suusaradadel suusatada. Käin ka rattale monteeritud valgustitega pimedas sõitmas ja minu arust on nii, et ei ole halba ilma, on lihtsalt halb riietus. Umbes viis aastat tagasi käisin igal nädalavahetusel võistlemas, aga see muutus natukene hullumeelseks ja praegu sõidan ainult maanteevõistlustel.”
Lõunalaagris käimist Avo harrastussportlasele kohustuslikuks ei pea, kuid kui on võimalus minna, soovitab ta seda kindlasti kõigile. „Eks kevadistel võistlustel on lõunalaagrist tulnutel kindlasti eelis ja emotsionaalselt, mornist talvest minnes on see stressi ja kohustustevaba rattasõit tõeliselt mõnus puhkus. Enamik käib laagerdamas Hispaanias, meie oma sõpruskonnaga oleme armunud Itaalia Toscana piirkonda. Oleme aastaid ühes majas Altopascios elanud – see on nagu tagasi koju minek. Seal on ääretult palju võimalusi rattaga sõitmiseks – ei ole siiani sellest tüdinenud ja muidugi ümbritsevast ilust võikski rääkima jääda. Lõunalaager kestab tavaliselt kolm nädalat ja selle ajaga koguneb ligikaudu 2500 sõidukilomeetrit.”
Jalgrattasport ei ole odav spordiala, aga tehtud kulutusi Avo kindlasti ei kahetse. Rattasõitu peab ta kvaliteetajaks, mis on kulutatud endale head tehes. „Pärast treeningut on alati hea enesetunne, eriti väsitava tööpäeva järel, kus juhe on kokku jooksnud ja keha jõust täitsa tühi. Treeningu järel on tunne, nagu oleks uuesti sündinud. Eks igaüks kulutab oma raha omamoodi, mina leian, et see kulutus on seda väärt,” ütleb Avo.
Isiklikku:
Nimi: Avo Eljas
Vanus: 42
Klubi: Püha Loomaaed
Töökoht: OÜ Lille Autohooldus
Soovitused harrastajale
Sporti tuleks võtta rahulikult ja mõnuga. Jalgratturile on parim treening rattasõit ise. Lihtsam on viis tundi rattasadulas olla kui tunnike joosta. Kindlasti on tähtis jõusaalis rassimine, kuid minu jaoks on see rohkem sunnitöö laadi tegevus. Rattasõitu saab harrastada soost ja east hoolimata, nii et parem alustada sellega hilja, kui üldse tegemata jätta. Täna on Eesti võistluskalender juba väga tihe. Nime järgi on ju enamik võistlusi rahvaspordiüritused, aga tegelikult sõidetakse võidu tegevsportlastega. Harrastajaid teeb see kindlasti kiiremaks.
Alustades olnuks hea teadmisi ja algtõdesid omandada mõne asjatundja käe all. Turvalisim valik oleks üles otsida lähim rattaklubi treener ja temaga asja arutada. Ja kui ei leia ühtegi treenerit, tuleb lihtsalt mõnel alaga tegelejal nööbist kinni haarata ja küsida, kuidas selle asjaga siis tegelikult on. Üldjuhul on jalgratturid toredad inimesed ja kogemusi jagatakse hea meelega. Klubisse ei pea alustav harrastaja tingimata kuuluma, kuid inimene sotsiaalse loomana ikka soovib kusagile kuuluda, nii minagi. Kui Püha Loomaaia klubiga liitusin, oli see ainus sarnane Pärnumaal. Ei ole pidanud oma valikut kahetsema, riietusvorm on ilus, inimesed toredad. Võistlustel on ka võistkondadele eraldi arvestus – see motiveerib ning paneb võistlustel rohkem pingutama.
Avo nädalane treeningkava
Esmaspäev: puhkepäev.
Teisipäev, kolmapäev, neljapäev: 2-tunnine treening
Reede: puhkepäev
Laupäev, pühapäev: 3–4 tundi rattasõitu.
Talvel vaheldub rattasõit suusatamisega.
