Enn Sellik 2013/2014

Enn Sellik meenutab: täna 40 aastat tagasi, 3. osa

4 minutit lugemist
 

Enn Sellikul jagub, millest rääkida. FOTO: MARGO ENGEL/TÄPPSPORTLASED
Juuli 1974
Juba eelmisel sügisel panime
treeneriga paika, et hooaja tähtsaim võistlus on 25. juulil NSV Liidu
meistrivõistlused 5000 m distantsil. Ma pidin selleks ajaks olema parimas
vormis. Võistluseni jäi 25 päeva, kuid mind oli arvatud 15. juulil Helsingis
toimuva NSV Liidu koondisesse maavõistluseks Soomega. Mul õnnestus jõuda
supervormi. Mille arvelt ja kuidas?
1. juuli. Treeninglaagris Elvas.
2. juulil näitas vereanalüüs hemoglobiini tasemeks 162. Kaalusin 60,5 kg 174 cm
pikkuse juures. Samas kaalus püsisin mai lõpust septembri lõpuni. Talvel
hoidsin end teadlikult niiöelda ülekaalus 65 kg peal. 40 aastat tagasi
mõtlesin, et nii suudan talvel paremini haigustega võidelda, mis ka õnnestus.
Juulis toimus treeningutes
oluline pööre, mida võiks võrrelda taskunoaga pliiatsi teritamisega – hästi
ettevaatlikult ja väga teravaks. Kui mais ja juunis jooksin ühes trennis lõike
kokku 7,2 – 8,6 km, siis juulis tuli neid 3,8 – 5,5 km. Kõige üllatavam, et lõikude
läbimise kiirus jäi samaks, mis juunis. Ära langesid sprindi treeningud. Krossi
tempo jäi ka samaks, mis enne. Iga treeninguga läksin värskemaks, jalg
kergemaks ning tahe võistelda suuremaks.
Treeningud tõid energiat
Staadioni treeningud olid nagu pidupäevad.
Kõik toimus lõbusalt. Naelikud jalga ja natukese ajaga trenn läbi. Toon
näite. 
E. 8. juuli: hommikul 5 km, õhtul
soojendus 3 km, 4 x 800 m + 4 x 400 m + 5 x 100 m, ajad [2.12 – 2.10 – 2..10 –
2.09,5] [62 – 63,4 – 63,4 – 62], 100 m lõdvalt ja kiirelt.
Minu tase oli tunduvalt parem, et trennis joosta muuseas
400 m 59-60 sekundiga, kuid Boss (loe: treener) ei lasknud seda teha.  Ta oskas viimasel kuul enne tähtsat
võistlust viia mind heasse vormi. Sellise treeninguga ma ei hävitanud oma
taset, vaid kogusin 20 päeva jooksul endasse energiat ja värskust. Kõik sai
võimalikuks ainult tänu mais ja juunis tehtud tugevatele treeningutele.
Viimase rajatreeningu enne Soome maavõistlust tegin 10.
juulil. Kirjutan selle lahti.
Hommikul 5 km, õhtul soojendus 3 km, 2000 m + 1200 m + 800
m + 400 m + 5 x 200 m, paus lõikude vahel 300 m sörki. Ajad [5.42 – 3.20 –
2.09,5 – 62,0 – 27,9 – 28,2 – 28,0 – 25,4]. 2000 m sees 400 m ringid 68,4 s;
1200 m sees 66,7 s, 800 m sees 64,8 s.
Kui plaanisime sügisel, et suvel jooksen 5000 m 13.45-50,
siis selle treeningu eesmärk oli säilitada tunnet, et olen võimete poolest
tulemusest üle. Joostes ringe 68,4 – 66,7 s poole lõikude summast ja läbides
viimased 200 m 25,4-ga. Sain psühholoogilise üleoleku 5000 m läbimiseks, kuigi
olin juba jooksnud 13,39,0-ga. Tegime trenni edasi nagu sügisel plaanitud. Siin peitub suur tarkus. Talvine treeningmaht oli rajatud
selleks, et joosta suvel 13.45-50. Ettevalmistus oleks lubanud küll lõikude
kiirust tõsta, aga ma seda ei teinud, muidu ei oleks mul Soomega maavõistluseks
energiat jätkunud. Viimane treening enne peamist starti tuleb joosta
trennis varuga. Piisab ainult ühest kiirest lõigust.
Usun, et taoline
treening tekitab lugejates küsimusi. Kui olen kõik kuud kirja pannud, siis
nõustun nendele vastama. Õigel ajal vormi jõudmisel on väga suur osa sportlasel
endal. Treener ei saa kogu aeg kõrval olla. Treeninguteks tuleb taastuda, eriti
staadioni treeninguteks. Tuleb jälgida piinliku täpsusega toitumist, keskenduda
ainult treeningutele ja võistlustele. Vaba aeg tuleb sisustada selliselt, et ei
kannataks une pikkus. Ainult nii on võimalik ajastada tippvormi.
Koosolekul loeti moraali
Et jõuda 1974. aastal maavõistlusele Helsingisse, tuli
kõigepealt minna Moskvasse. Seal korraldati algul koosolek, kus komsomoli
instruktor luges moraali, kuidas ja miks. Anti kätte võistlusvorm. Niit ja nõel
olid mul omal kaasas, sest vapp särgile ja tähed CCCP dressidele tuli endal ise
õmmelda. Juunioride klassist oli mul see kogemus olemas. Ka siis ei hoitud
koosolekutega tagasi.
Enne koosolekut sammus minu juurde koondise peatreener
Arzani Semjonovitš Gertškov, omapärane naeratus näol, terekäsi pikalt ees. “Mis
ma sulle poiss aasta tagasi ütlesin, et varsti kohtume,” lausus ta. Olin end
19-aastaselt murdnud NSVL täiskasvanute koondisesse. Katsevõistluste kolmas
koht tagas mu pääsu koondisesse. Vaid kolm katsevõistluste paremat sinna
saidki. Ei mingeid Wild Card´te (eesti keeles – kutseid). Keegi ei
saanud koondisesse, kui normi ei täitnud.
Toon näite 1976. aasta maist koondise koosolekust Kiievis.
Seal loeti ette OM normid, mille täitmisel pääseb olümpiale. 5000 m 13.20,0 ja
1500 m 3,36,0. Müncheni olümpiamängude 800 m hõbe Arzanov, kes valmistus kaks
aastat spetsiaalselt 1976. aasta olümpiamängudeks 1500 m jooksus, tõusis püsti
ja ütles: “Montrealis võidetakse 3.39,0-ga viimasel 150 meetril. Ma olen
selliseks spurdiks võimeline.” Talle öeldi, et sa pead enne seda jooksma 1500 m
3.36-ga. Mees saatis kogu treenerite nõukogu pikalt ja lahkus. Hiljem selgus,
et Montrealis võidetigi 1500 m 3.39-ga.
Viis 5000 m starti hooajal
14. juulil 1974 viidi meid olümpiastaadionile
soojendusele. Läksin parki sörkima. Mind haaras võimas tunne. Emotsioonid olid
laes. Ikkagi NSVL täiskasvanute koondis. Jooksusamm oli väga kerge. Tänu just
viimasele rajatreeningule, kus jäi palju varuks.
15. juuli Soome-NSVL maavõistluse 5000 m jooks toimus
mulle ideaalses tempos. 1000 m 2.45,2, 2000 m 5.31, 3000 m 8.17,4, 4000 m
11,03. Viimased 400 meetrit läbisin 55 sekundiga. Võitsin esimese koha ajaga
13.38,4. Ideaalsest jäi natuke puudu. Kõige ideaalsem oleks olnud sel päeval
joosta 1500 m ja 25. juulil NSV Liidu meistrivõistlustel 5000 m. Kahte
järjestikku 5000 m distantsi mul nii hästi enam joosta ei õnnestunud. Eks
emotsionaalne energia vähenes kiirmini kui füüsiline või liikusid need pigem
ühekoos allamäge.
5000 m 25. juulil NSV Liidu meistrivõistlustel kujunes
taktikajooksuks. Jälle ei saanud ma kohavalikuga hakkama. Tegin mõttetuid
spurte koha leidmiseks ja lõpus väsisin. “Vanakesed” panid poisikese paika.
Sain 11. koha ajaga 13.47,4. Pettusin, kuid mitte kauaks. Tegemist oli juba
viienda 5000 m jooksuga hooajal. Väsimus pidi saabuma ega jäänud tulemata. Kuu
lõpuni jooksin ainult aeglase tempoga krosse. Siin aitas mind Ülo Kriisa. Ma ei
pidanud eriti muretsema, sest krossid jooksin tema selja taga.
1. osa saab lugeda siit
2. osa saab lugeda siit
ENN SELLIK
(järgneb)