Enn Sellik meenutab oma tegemisi noorteklassis, 7. osa

1973. aasta 3. veebruaril startisin Tallinnas 3000 meetri distantsil, mille võitsin ajaga 8.29,6. 10. veebruaril olin koos Üloga (Ülo Kriisa) juba Moskvas, kus toimusid katsevõistlused. Sain 1500 meetri jooksus teise koha ajaga 3.56,0 ja sõitsin Prantsusmaale maavõistlusele. Seal kaotasin oma vanale konkurendile Beklemeševile. Minu ja Ülo jaoks oli tegemist suure saavutusega. Järgnes esimene treeninglaager NSVL juunioride koondises. Jooksualade vanemtreeneriks oli Vahrušev.

Kuna Moskva tänavad osutusid libedaks, läksime trenni sisehalli, kus tegime 3 x [400 m (1.14) + 500 m (1.40) + 600 m (2.00) + 500 m (1.40)] + 500 m + 400 m + 600 m. Trennis tuleb noorteklassis mõnuga joosta. Selle treeningu kompenseeris suur lõikude maht 7,5 kilomeetrit. Pärast esimest seeriat tuli Vahrušev meie juurde ja küsis: “Mida te siin sörgite, minu trenni tüdrukud jooksevad kiiremini.” Vanemtreeneri jutt vastas tõele. Tüdrukud jooksidki trennis meist kiiremini. See treening jäi meile viimaseks hallis. Edaspidi harjutasime väljas. Minust aasta vanem jooksja Zatonski jooksis trennis 1000 m lõike 2.30-ga.

Elasime Luznkini staadioni tribüünide all hotellis. Seal asus ka NSVL juunioride tüdrukute korvpallikoondis. Sõime koos samas hotellis. Ma ei tea, kas see oli kuulujutt, et satsis pidi ka Eesti tüdruk Kersti olema, aga Kullam ei lubanud teda laagrisse. Tüdrukud lahkusid laagrist 20. veebruari hommikul, meie sama päeva õhtul. Lennujaamas öeldi meile, et Prahasse lennanud lennuk läks maandumisel pooleks ja kõik korvpallitüdrukud põlesid sisse. Pärast seda ei tahtnud ma kuidagi lennukile minna. Kuidagi värisedes kannatasin siiski selle lennu ära. Ma ei tea, kui paljud mu juttu loevad, aga huvitav oleks teada, kas eelpool mainitud Kersti nimeline tüdruk oli tõesti olemas ja kas ta pääses õnnetusest.

Pariisist viis teekond edasi rongiga Lyoni. Kuna seal toimusid lisaks maavõistlustele ka rahvusvahelised võistlused, siis olid meiega kaasas Korneljuk, ukrainlannast kettaheitja ja 1972. aasta olümpiavõitja Faina Melnik (1975. aastal heitis Faina Melnik esimese naisena ketast üle 70 meetri – 70.20. Kokku parandas Melnik maailmarekordit 11 korda, 64.22-st (1971) 70.50-ni (1976) – toim.), Viktor Sanejev. Melnik tuli meie juurde ja küsis, kust pärit oleme. Mina vastu: “Eestist ja maalt.” Hiljem koondisega võisteldes hõikas ta ikka mulle: “Privet paren iz derevnii.” (Tere noormees maalt – eesti k.)

24. veebruaril maavõistluse esimesel päeval jooksin 1500 m ajaga 3.55,5, millega sain 3. koha. Jooksu võitis Zatonski 3.49,5-ga. Jooks viisi läbi 166 meetri pikkusel laudadest ringil. Teisel päeval rahvusvahelisel võistlusel jooksin 3000 m distantsil. Olin seitsmes Eesti juunioride siserekordiga 8.17,4. Tänavu täitus sellest 40 aastat. See tulemus oli minu silmis super. Ka Ülo tegi hea jooksu. Taas võitis Zatonski, tema aeg 7.56,6! Minu ees lõpetas 8.16,4-ga inglane Ian Stewart, kes jõudis 1972. aastal Müncheni olümpial 5000 m finaali, kus võitis pronksmedali.

Pärast võistlust tuli meie juurde Lyonis elav eestlane, kes elas võistlustele kaasa. Hakkasime rääkima, kuid minu õnnetuseks viibis läheduses ka võistkonna juht, kes tõstis mind kraedpidi bussi. Suhtlemine väliseestlastega oli ju keelatud. Tagasiteel korraldati meile Pariisis ekskursioon – Eifeli torn, Louvre, Jumalema kirik. “Kindral ees ja sõdurid järgi”. Brüsseli kaudu tulime tagasi. Veebruaris jooksin 274 kilomeetrit, kolmel päeval ei jooksnud.

1. märtsil algasid NSVL sisemeistrivõistlused juunioridele, mis peeti koos täiskasvanutega. 1500 m eeljooksust pääsesin edasi ajaga 3.56,2. Finaalis sain juunioridest 3. koha ajaga 3.59,8. Koos täiskasvanud meestega kokku sain üldarvestuses 19. koha. Märtsis jooksin 479 kilomeetrit, kahel päeval ei jooksnud.

22. aprillil võistlesin Pravda 5000 m krossil, aeg 14.28,4 ja kolmas koht. Päev enne starti sain toidumürgituse. Joosta oli raske. Aprillis kogunes jooksukilomeetreid 409, ühel päeval ei jooksnud.

ENN SELLIK

(järgneb)

NB! Enn Sellikule saab esitada küsimusi loo all kommentaarina.