Enn Sellik meenutab oma tegemisi noorteklassis, 10. osa

1973. aasta 5. juulil toimuvad Eesti meistrivõistlused, kus jooksen 1500 meetri distantsil. Kaks päeva enne starti teeb Boss teatavaks luureandmed. Legendaarne treener Aleksander Tšikin valas õli tulle: “Las poiss tuleb Tallinna, mul 10 meest vastu panna.” Ega ta jutt vale ei olnud. Tal oli suur punkt jooksjaid.

Mina kui noorteklassis võistleja arutlesin 18-aastasena nii: Tšernov ei julge vedama minna. Annus paneb lõpuga ära. Annus ei julge vedama minna, Tšernov paneb talle lõpus ära. See oli vesi minu veskile. Otsus sai tehtud, kohe stardist ette. Nüüd kõige tähtsam – tuli valida õige tempo. Igal jooksjal on olemas teatud jooksutempo, mida on mugav joosta. Minul oli see 63,5-64 sekundit 400 meetri kohta. Päev varem soojendust tehes teadsin, et lõpus läheb andmiseks. Jooksin 2×200 m lõike. Juba noorteklassis andis Boss mul ise valida jooksutaktika ja kuidas teha soojendust päev enne starti. Kui tavaliselt spurtisin 300 m enne lõppu, siis nüüd otsustasin spurtida 250 m enne lõppu.

Panin nii nagu plaanisin stardist kohe ette. Esimene ring tuli 63,5 sekundiga, 800 meetrit 2.07,6-ga. Juba jooksu ajal võttis muigama. Kõik kulges nagu kellavärk. 1000 meetrit läbisin 2.39,6-ga. Mulle sai selgeks – mehed teil pole mingit võimalust. Panin 250 m enne lõppu täiskäigu sisse. Mul oli eriline võime saavutada 5 meetriga maksimaalne kiirus ja seda lõpuni säilitada. Vahet ei olnud, millal ma alustasin. 200 meetri kurvi alguses vaatasin tagasi – igav liiv ja tühi väli. 30 m enne lõppu ajasin käes püsti – kuld on käes.

Ja jälle oli jama majas. Kuidas nii? Oli, mis oli, väga magus ja tähtis võit minu. Võitsin veel aastajooksu, kus läbisin 2000 m ajaga 5.18,4. Kuu lõpp ja jälle Odessa. NSVL – USA maavõistlus, 5000 meetrit. Maavõistlusel kehtib alati kirjutamata reegel: kõigepealt tuleb oma meest võita. Nii vaatasin minagi, kuidas Krainovit võita. Ameeriklane Craig Virgin osutus kõvast puust meheks. Tempoga tegi ta vahe sisse. Punnisin, mis ma punnisin, kuid kätte ma teda ei saanud. Ameeriklase lõpuaeg 13.58,2, minul 14.01,8. Kohtusime Montreali olümpial ja meenutasime Odessat. Juulis jooksin kõik päevad, kokku tuli 404 kilomeetrit.

Põikan nüüd natukeseks kõrvale, et tuua paar näidet soojendusjooksust enne starti ja päev enne võistlust. Üks näide ka jooksu taktikast. 1975. aastal NSVL – Soome maavõistlus, 1500 m. Istun tribüünil. Poolteist tundi stardini. Stardis on tugevad jooksjad: NSVL rekordi omanik Ulõmov 3.37,5, soomlane Päivarinta 3.38, teised venelased 3.39 ringis. Suur soov oli Ulõmovit võita, kuid minu isiklik rekord oli toona 3.44,9. Olin just Londonis jooksnud 5000 m ajaga 13.27,11. See inspireeris mind nii kõvasti, et otsustasin soojendust muuta.

Kui tavaliselt läksin soojendust tegema 50 minutit enne starti, siis nüüd 35 minutit enne starti. Mõte seisnes selles, et jooksin nii soojendusega distantsile sisse. Mul jäi üle ainult spurtida. 35 minutit enne starti alustasin kohe krossi tempos ja järjest kiiremini. Arvan, et viimase, 4. kilomeetri, jooksin sussides murul 2.35-ga. Edasi läksin kohe soojendusruumi venitus- ja painutusharjutusi tegema. Siis naelad jalga ja kohe starti. Panin mehed kotti, aeg 3.40,4 ja esimene koht. Kahju, et ei olnud tempojooks.

1976. aastal NSVL – Poola – Saksa DV maavõistlus Varssavis. 10 000 meetrit. Olin just ameerikast tagasi jõudnud, uimane ja unine nagu porikärbes. Väljusin hotellist, et teha võistluseelne soojendus. Venitasin aega, ega see staadion eest ära ei lähe. Tulid poolakad Malinovski, Koval, Kopijas. Viimased kaks olid minu konkurendid 10 000 meetris. Lõõpisime natuke takistusjooksja Velitškoga, et ega see staadion kedagi ei tõmba, sest homme peab nagunii 25 ringi uhama. Läksime parki jooksma. Jooksime 7 kilomeetrit, viimased kaks tempos 2.50 km kohta. Uni läks ära ja tunne oli hea. Järgmisel päeval jooksin 10 000 m ajaga 27.58,1. Esimest korda tuli aeg alla 28 minuti. Esimene koht. Uskumatult võimsa soojenduse tegin ma Podolskis enne 5000 m jooksu, kui sain ajaks 13.17,2. Aga sellest vaikin, läheb liiga paljuks.

1970. aasta 9. mai keskkoolide karikas Iisaku staadionil. 1500 m  4.30. Foto: Enn Selliku erakogu.

Soojenduskreem kiirelt sisse määrida

1977. aastal Euroopa Cup Helsingis. Teine võistluspäev. Võistkonna seis muutus nutuseks. Teibamees ei saanud algkõrgust üle. Läksin soojendust tegema. Koondise peatreener Gertšikov tuli minu juurde ja ütles, et sakslasi tuleb iga hinna eest võita. See on karm. Flešen omab hooaja marki 13.13,0, minul aga 13.44,6. Tegin soojendusjooksu ära ja läksin cool ruumi. Kinnine ruum. 7-8 minutit enne starti viiakse rajale. Vihma sajab, suured loigud. Vaatan, kus on Zigmund, koondise massöör. See leedukas oli alates 1976. aastast NSVL koondise massöör ja hiljem kettaheitja Alekna füsioterapeut. Silmad ei leidnud teda. Hüüdsin täiest kõrist: “Zigmund!” Ta jooksis minu juurde ja küsis, kas väänasin jala ära. Palusin tal ruttu jalad sisse määrida. Zigmund seletas, et soojendusmääre kohe ei mõju.

Plaan sundis kiiremini kui 2×2=4. Panin stardis kohe ette. Eesmärk oli tempo võimalikult alla viia ja püsida kaua ees. Sain suuremast veest mööda, mind ei pritsitud. Sain kilomeetri jagu ees olla. Et mind vähem pritsitaks, vajusin rivi lõppu. 2,5 km joostud, lihased korras. Jooksin lõpus täiega. Ainult Rose jäigi ette, sakslased sain kotti. Aeg 13.29,2.

Nüüd aga lasen eetrisse oma talupoja mõistuse. Las ta räägib natuke. Enn, sa jooksid esimese treeningu Iisaku kooli staadionil 16 ringi. Sa võtsid jooksuasendi sisse ja läksid omapäraselt veidi ette kallutatult tugeva tõukega. Nii sa poisike alutstasid ja nii sa vanamees lõpetasid. Kordagi sa ei parandanud jooksutehnikat. Sa jooksid sügisel ja kevadel Iisaku mäel ja tugevdasid pöida. Esimese 1500 m jooksu kooli staadionil võitsid võimsa spurdiga. Sa ei mäleta seda teadusemeest, kes kirjutas, et võta kaalus alla ja jookse kiiremini. Tegid õigesti, et ei kuulanud teda.  Juba poisikesena olid sa äss. Olid vormis või alavormis, mitte kunagi sai ei kangestanud viimasel ringil. LOODUS ANDIS SULLE SELLISE JOOKSUASENDI JA TUGEVA PÖIATÕUKE ÕIGE NURGA ALL, ET JÄRGMISE TÕUKENI SU LIHASED SAID LÕDVESTUDA JA PUHATA.

ENN SELLIK

(järgneb)