Alustasime selle aasta esimeses ajakirja numbris lugude sarja, mis tutvustab erinevate jooksmise kesk- ja pikamaadistantside ajalugu, märkimisväärsemaid saavutusi ja eredamaid tegijaid nii maailmas kui meil Eestis. Esimeseks looks on lühim distants, mida peetakse kestvusjooksu alla kuuluvaks, ehk 800m jooks.
See keskmaadistants on kahe staadioringi pikkune, selle kohta võib öelda ka, et ei liha ega kala. Sprindiks veidi liiga pikk, kestusjooksuna väga lühike. 800m nõuab jooksjalt väga head kiirust,kuid samas ka vastupidavust. Tippmehed jooksevad iga 100 meetrise lõigu alla 13 sekundi ja seda 8x järjest. Kuna kiirus ja vastupidavus on mõneti vastandlikud omadused, siis on tegu üsna keeruka ja jooksjatele ning treeneritele peavalu nõudva probleemiga – kuidas neid ühendada, et üks teise arvel ei kannataks. Võib ka öelda, et 800m on noorte meeste ala – parim vanus tipptulemuste jooksmiseks on alla 25 eluaasta ja harva kohtab üle 30 aasta vanust tippmeest. Esineb kaks erinevat jooksjatüüpi- sprinterid, kelle kõrvalalaks on 400m ja kes jooksevad pikemaid distantse harva ning kestvusjooksjad, kelle kõrvalalaks on 1500m. Kuna kiirused on kasvanud suureks, siis viimasel ajal on tipus rohkem just kiirustüüpi jooksjad. Eestis on olnud viimastel kümnenditel sprinteritüüpi poolmailereid vähe ja see võib olla üheks põhjuseks, miks eredaid tulemusi on nappinud. Samuti on viimasel ajal maailmas tippmehed pigem spetsialiseerunud puhtalt konkreetselt sellele distantsile, joostes kõrvaldistantse tähtsatel võistlustel harva.
Nagu enamus „vanade“ kergejõustikualadega, võib selle distantsi ajalugu alustada 19. sajandi teisest poolest. Kuna alguses olid domineerivad kaks rahvust-britid ja ameeriklased, siis paralleelselt 800 meetriga võisteldi sageli ning peeti rekordiarvestust ka 880 jardi distantsil, mis on veidi pikem (pool miili ehk 804,6m). Teadaolevalt joosti 800 meetrit esmakordselt alla 2 minuti 1873.aastal ja 19. sajandi lõpuks oli maailmarekord juba 1.53,4 (Kilpatrick, USA), mida peeti tollal imeajaks. Esimestel olümpiamängudel Ateenas ei osalenud parimad ameeriklased ja esimene olümpiavõitja oli austraallane Edwin Flack väga tagasihoidliku ajaga 2.11,0 . Huvitava faktina lisagem, et esimene naiste olümpiavõitja (Ann Packer Tokios 1964) jooksis ligi 10 sekundit kiiremini.
Eelmise sajandi algupoole silmapaistvamad jooksjad olid ameeriklased Mel Sheppard (OV 1908) ja James Meredith (OV 1912) ning inglane Douglas Lowe, kellest sai esimene selle distantsi kahekordne olümpiavõitja(Pariis 1924 ja Amsterdam 1928). Maailmarekord oli selleks ajaks kruvitud tasapisi 1.50 lähedale.Tormiline areng toimus 30-40ndatel aastatel. Esimese mehena alistas maagilise 1.50 piiri inglane Thomas Hampson Los Angelese olümpiafinaalis, saades ajaks 1.49,7. Kümnendi teised suurtegijad olid Berliini olümpiavõitja, pikk ameeriklane John Woodruff ja itaallane Mario Lanzi.1939.aastal jooksis ala üks legendaarsemaid mehi, sakslane Rudolf Harbig maailmarekordi 1.46,6,mis oli kättesaamatu ka sõjajärgsele jooksjatepõlvkonnale ning on kõva tulemus tänapäevalgi. 50ndatel taastuti vaikselt Teisest maailmasõjast, tuli peale uus põlvkond ja kasvasid märgatavalt treeningmahud. USA jooksja Mel Whitfield oli sisuliselt löömatu ja võitis 2 olümpiakulda (1948 ja 52), kuid Harbigi maailmarekordini ei küündinud. Selle lõi lõpuks päris kindlalt 1955.a. Oslos Bislettil belglane Roger Moens, aeg oli uues sekundis: 1.45,7. Moens oli aastaid maailma paremikus, kuid suurvõistlustel tal õnne polnud. Järgmine valitseja oli Uus-Meremaalane Peter Snell, kes tuli olümpiavõitjaks nii Roomas 1960 kui Tokios 1964 ja viis maailmarekordi juba tänapäevasele tasemele – 1.44,3. Seda aega kordasid järgnevatel aastatel mitmed mehed, löödi aga alles 9 aastat hiljem itaallase Marcello Fiasconaro poolt, kes alistas esmakordselt 1.44 piiri (1.43,7). Seitsmekümnendate säravamad tähed olid venelane Jevgeni Aržanov, ameeriklane David Wottle (Müncheni OMi hõbe ja kuld), ning Montreali OMi medalikolmik kuubalane Alberto Juantorena, ameeriklane Rick Wohlhuter ning traagiliselt autoõnnetuses hukkunud belglane Ivo van Damme. 80ndatel tegid ilma eelkõige briti jooksjad Sebastian Coe, Steve Owett, Peter Elliot, Tom McCean. Neist kaks esimest olid mitmed aastad keskmaadistantside valitsejad maailmas ja Coed võib pidada vaatamata olümpiakulla puudumisele üheks aegade parimaks, tema 1981.a. joostud maailmarekord 1.41,73 kestis 16 aastat. Brasiillane Joachim Cruz oli selle distantsi valitseja kaheksakümnendate keskel, kui Coe taandus. Nemad jagasid ka Los Angelese OMi kaks kõrgemat kohta. Kaheksakümnendate teisel poolel algas aafriklaste ajastu. Kuigi erinevalt pikematest distantsidest on viimastel aastakümnetel 800 meetris olnud sõnaõigust ka valgetel meestel, tulevad eredaimad tähed siiski Keeniast. 90ndate alguses olid nendeks Paul Ereng (Souli olümpiavõitja) ja Billy Koncellah (kahekordne maailmameister), teises pooles aga 3-kordne maailmameister Wilson Kipketer, kes jooksis lõpuks üle ka Coe maailmarekordi. Ühe kõige aegade tugevaima olümpiafinaali võitis Atlantas Wilson Kipketeri puudumisel norralane Webjörn Rodal, aja alla 1.43 jooksid 4 meest. Käesoleva sajandi esimesel kümnendil oli peaaegu igal tiitlivõistlusel erinev võitja ja kindlat valitsejat on raske välja tuua.Geograafia on tugevalt laienenud: lisaks arvukatele keenlastele on mitmeid tippmehi tulnud Lõuna-Aafrikast, tiitlivõite on saanud Alžeeria, Shveitsi (Andre Bucher) Saksamaa (Nils Schumann), Venemaa (Juri Boržakovski) ning medaleid veel mitme riigi jooksjad. 2009.a. ilmus suurele areenile 20-aastane keenlane David Rudisha, keda võib pidada praeguse kümnendi valitsejaks ning kelle karjäär vaatamata vahepealsele pikale vigastuspausile veel kindlasti jätkub. Talle kuulub ka praegu kehtiv maailmarekord 1.40,91, joostud Londoni olümpiafinaalis.
2 minuti alistamisest 1.50ni jõuti ligi 60 aastaga, nüüd on sellest kulunud 84 aastat ja uus unelmatepiir 1.40 ei ole enam väga kaugel ,kuid jääb suure tõenäosusega ootama järgmist jooksjate põlvkonda. Maailmarekordeid enam iga aasta ei uuendata ja iga jooksurekord on suursündmus, mis eeldab erilist talenti ning kõigi ideaalsete asjaolude kokkulangemist.
Ala pikast ajaloost tooksin välja 5 maailma ja 3 Eesti poolmailerit. Maailmast viie mehe väljavalimine ei ole kerge, tegu peab olema kas mingil moel erilise saavutuse või ajast ees oleva jooksumehega. Sealjures huvitav, et valitud viisikust koguni kolmel puudub selle ala olümpiavõit, mida ometi peetakse ülimaks saavutuseks. Samas jäid välja kaks kahekordset olümpiavõitjat, kellest 1948 ja 1952 a.olümpivõitjat Mel Withfieldi on paljud pidanud üheks aegade parimaks. Eestlastest oli valiku tegemine kergem, sest kaalukausil oli neli meest, seekord jäi napilt välja rekordimees Urmet Uusorg. Kõikidest nendest on pikemalt kirjutatud mullu ilmunud Eesti Jooksjate Lugude raamatus.
Valik sai selline:
Rudolf Harbig
Kui rääkida jooksjatest,kes on oma ajast ees,siis just selline oli sakslane Rudolf Harbig. Tema sportlaskarjäärile ja elule vajutas pitseri Teine Maailmasõda. Seetõttu puudub tal isegi individuaalne olümpiamedal, rääkimata kullast. Ainsaks tiitlivõistluste kullaks on 1938.a. Euroopa meistritiitel. Kuid tema maailmarekord 1:46,6 oli omas ajas fenomenaalne,ületades varasemat 1,7 sekundiga ja pidades vastu 16 aastat. Kui tänapäeval ei ole nii pikk iga ühele rekordile midagi erilist, siis 50ndate kiirelt arenevas spordimaailmas ei kestnud rekordid tavaliselt üle aasta–paari. Harbigi rekordi alistas alles ülejärgmine jooksjate põlvkond. Huvitav veel see, et kuigi Harbig jõudis 800m juurde suhteliselt hilja, olid tal suurepärased kiiruslikud võimed ja talle kuulus lühikest aega ka 400m maailmarekord (46,0). Harbig ja tema treener Woldemar Gerschler olid ka tänapäevase intervalltreeningu pioneerid ja mees harjutas tollaste mallide järgi ülisuurte koormustega. Kahjuks elas Harbigi rekord tunduvalt kauem kui ta ise, jooksumees hukkus maailmasõja rindel 30-aastasena.
Peter Snell
Ajaliselt järgmine on Uus-Meremaa suurjooksja Peter Snell. 50-60. aastatel oli maailma kestusjooksu tugevaim kants Austraalia ja Uus-Meremaa. Sealt tuli suurel hulgal tippjooksjaid ja –treenereid, kelledest ühed silmapaistvamad on Snell ja tema treener Arthur Lydiard. Snell oli suhteliselt raske kondiga ega meenutanud väliselt keskmaajooksjat, ometi oli ta oma parimatel päevadel sisuliselt võitmatu. Veidi kehvemas vormis olles, mida juhtus olümpia vaheaastatel, võis ta kaotada endast tunduvalt nõrgematele. Snell on 3-kordne olümpiavõitja, neist kahekordne 800m distantsil (1960 Roomas ja 1964 Tokios), lisaks võitis ta Tokios ka 1500m. Snell treenis Lydiardi meetodi järgi talvel väga suure mahuga, joostes kuni 100 miili (160km) nädalas.
Sebastian Coe
Paljud peavad Seb Coed kõigi aegade parimaks 800m jooksjaks, kuid paradooksaalsel kombel puudus tal selle distantsi suurvõistluste võit, kuni 1986.aastal, kui karjäär oli juba lõppemas, tuli lõpuks EM-kuld. Küll on ta kahekorde olümpiavõitja 1500m distantsil, mida võib siiski pidada tema kõrvalalaks. 800m kaotas ta mitmes tiitlivõistluse finaalis kas taktikaliste apsude või favoriidikoorma all läbipõlemise tõttu. Coe oli äärmiselt elegantse ja kergejalgse stiiliga, samas väga tugev ning lõpus terav. Sellele rajas vundamendi isast treeneri Peter Coe käe alla tehtav jõuvastupidavus- ja kiirustreening noorteklassis. Coe on jooksnud kokku 8 maailmarekordit, neist 800m distantsil kaks. Tema rekord 1.41,73, mis joostud 34 aastat tagasi, on siiani maailma kõigi aegade edetabelis kolmas.
Sebastian Coe
Wilson Kipketer
Kaks viimast meest tulevad jooksjate maalt Keeniast. Wilson Kipketerile jooksjakarjäär oli pikk ja edukas, ta on üle 20 korra jooksnud distantsi alla täielikku tipptaset tähistava 1:43, tunduvalt enam kui keegi teine. Kipketer on 3-kordne maailmameister, kuid olümpiavõit puudub. Atlanta OMi ajal oli ta ülivõimas, kuid seoses üleminekuga Taani kodakondseks ei olnud tal võimalik seal võistelda. Sidney ülitihedas taktikafinaalis tuli 6-sajandikuline kaotus suurüllatajast sakslasele Nils Schumannile. Ühtlasi on Kipketer üks esimesi ja tuntumaid (spordi) kodakondsuse vahetajaid Aafrika jooksjate seas.
David Rudisha
Tema Londoni OMi jooks oli üks ajaloo võimsamaid, sealt on pärit ka kehtiv maailmarekord 1.40,91, tema kiiluvees tegid kas rahvus- või isikliku rekordi peaaegu kõik finaalis osalejad. Maailma 20 kiiremaist tulemusest on Rudisha joostud täpselt pooled – 10. Ta on olnud pikalt eemal erinevate jalavigastuste tõttu, kuid kui on vormis, siis väga raskesti võidetav. Alles 27-aastasena pole tema karjäär veel läbi ja David Rudishat võib kindlasti pidada eeloleva Rio olümpia selle distantsi suursoosikuks,võidu korral saaks temast ajaloo neljas kahekordne olümpiavõitja meeste 800m jooksus.
Eesti rekordite ajalugu algab aastast 1912 ja esimene rekordiomanik oli mitmekülgne Gustav Kiilim (2.07,2). Eesti keregejõustiku ja keskmaajooksu algaastate silmapaistvamad nimed sel distantsil olid Johannes Villemson, Julius Tiisfeldt ja Ademar Jürlau. Eesti meistrivõistlustel oli distants esmakordselt kavas 1918. aastal ja esimene meister oli Villemson, kes kokku tuli 7-kordseks selle distantsi meistriks ning jooksis 1922.a. esimese eestlasena ka alla 2 minuti. Tiisfeldt ja Jürlau on mõlemad 5-kordsed Eesti meistrid ja nihutasid rekordi 1.56,2ni. Ligi poolteist kümnendit oli seejärel esinumber Erich Veetõusme, kes oma kõrvalalal tuli 14 aasta jooksul 8 korda Eesti meistriks ja nihutas rekordi 1.53,3ni. Kuldajad olid 50ndate teisel ja 60ndate esimesel poolel, kui Peeter Varrak ja Rein Tölp olid tegijad N Liidus ja lähedal Euroopa ning maailma tipule. Rein Tölp pääses ka Tokyo olümpiale ning EMile, jõudes mõlemal korral poolfinaali. Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt said medaleid nii Veetõusme, Varrak kui Tölp, meistriks õnnestus tulla Tölbil 1968.a. Teiseks edukamaks ajajärguks on 80ndad, kus kerkis esile mitu arvestavat poolmailerit, neist eredamana Raivo Mägi. Kahjuks ei õnnestunud tal kõvast Nõukogude Liidu kadalipust tiitlivõistlustele murda. Hiljem on olnud üksikuid sähvatusi ja edetabeli TOP10 tulemusi, stabiilseimana Urmet Uusorg, kelle nimel on ka juba varsti 17aasta vanuseks saav Eesti rekord. Urmetil jäid oma võimed siiski lõpuni realiseerimata, kuigi juba vaba Eesti sportlasena jõudis ta nii EMile (1998 Budapest) kui MMile (1999 Sevilla). Peale Urmetit ei ole meil heal tasemel 800m meest esile kerkinud, pigem on paremaid tulemusi jooksnud põhialana 1500m mehed. Loodetavalt Raimond Valler murrab ennast juba järgmisel aastal kõigi aegade edetabelis esialgu esikümnesse ja siis veelgi kõrgemale. Tiitlivõistluste ukse murdis ta juba eelmise aasta Praha sise EMil lahti ning tegi seal igati korraliku jooksu, olles lähedal poolfinaalikohale.
Peeter Varrak
Eesti kõigi aegade ühe edukama jooksutreeneri Olav Karikose õpilane,kes nihutas rekordit 3 sekundi võrra(1.52,1->1.49,1). Oli omal ajal lähedal Euroopa tipptasemele, kuid Nõukogude Liidu koondises tiitlivõistlustele ei pääsenud. Tasemelt oleks ta võinud olla vähemalt tiitlivõistluste poolfinaali mees. Suurim jõuproov, kus õnnestus võistelda, oli Nõukogude Liidu ja USA maavõistlus. Liidu meistrivõistlustel võitis ta 1958.a. hõbemedali, seejärel nurjas kaks hooaega jalavigastus. Oma 1961.a. joostud rekordiga 1.49,1 on Varrak ta tänasel päeval Eesti kõigi aegade edetabeli esikümnes.
Rein Tölp
Samuti Karikose õpilane ja Varraku sõber ning treeningkaaslane. Erinevalt mõned aastad vanemast Varrakust õnnestus tal murda ka N Liidu koondisse tiitlivõistlustel, jõudes nii Tokyo OMil kui 1966.a. EMil poolfinaali. N Liidu meister 1968, lisaks veel kolm hõbedat-pronksi. Tema üle 50 aasta vanune rekord 1.47,7 on Eesti edetabelis siiani 3. kohal. Rein Tölpi võib pidada selle distantsi Eesti kõikide aegade parimaks.
Raivo Mägi
Raivo, nn. pikk Mägi oli kauaaegne Eesti rekordiomanik. Ka temal jäid N Liidu spordisüsteemi tõttu ilmselt mitmed parimad jooksud jooksmata,kuid näitas mitme aasta jooksul stabiilset taset. Parandas 3 korda Eesti rekordit ja viis selle 1.46,19ni. Tulemus, millel täitus 30 aastat, on kõigi aegade edetabelis teine Urmet Uusoru Eesti rekordi järel.
Maailma TOP10 :
1. 1.40,91 David Lekuta Rudisha (KEN) 09.08.2012
2. 1.41,11 Wilson Kipketer (DEN) 24.08.1987
3. 1.41,73 Sebastian Coe (GBR) 10.06.1981
3. 1.41,73 Nijel Amos (BOT) 09.08.2012
5. 1.41,77 Joaquim Cruz (BRA) 26.08.1984
6. 1.42,23 Abubaker Kaki (SUD) 04.06.2010
7. 1.42,28 Sammy Koskei (KEN) 26.08.1984
8. 1.42,34 Wilfred Bungei (KEN) 08.09.2002
9. 1.42,37 Mohammed Aman (ETH) 06.09.2013
10. 1.42,47 Yuriy Borzakovskiy (RUS) 24.08.2001
Eesti TOP10:
1. 1.45,87 Urmet Uusorg 10.06.1999
2. 1.46,19 Raivo Mägi 02.08.1985
3. 1.47,70 Rein Tölp 12.09.1964
4. 1.47,90 Taivo Mägi 18.07.1985
5. 1.48,10 Sergei Sokolov 28.05.1983
6. 1.48,15 Igor Holdai 31.07.1999
7. 1.48,48 Nikolai Vedehin 07.06.2011
8. 1.48,96 Raivo Raspel 26.06.1992
9. 1.49,07 Roman Fosti 27.05.2005
10. 1.49,1 Peeter Varrak 13.08.1961
Võrdluseks maailma ja Eesti rekordid eri aegadel:
1912. Ted Meredith,USA, 1.51,9; Gustav Kiilim, 2.07,2
1935. Ben Eastman,USA 1.49,8 ; Ademar Jürlau, 1.56,2
1950. Rudolf Harbig,Saksa, 1.46,6; Erich Veetõusme, 1.53,3
1970. Peter Snell,Uus meremaa 1.44,3 ; Rein Tölp, 1.47,7
1990. Sebastian Coe,Suurbritannia, 1.41,73; Raivo Mägi, 1.46,19
2016. David Rudisha,Keenia, 1.40,91; Urmet uusorg, 1.45,87
Artikkel on ilmunud ajakirjas JOOKSJA 2016 veebruar.
Autor: Toomas Tarm
Fotod: Scanpix
