Sparta II maismaa sõudemaraton pakkus parajas koguses nii emotsioone, higipisaraid, eneseületamist kui ka mõnusat sportlikku koosolemist
Tekst ja foto: Lauri Birkan
Kui endine tippsõudja Oleg Vinogradov mind Sparta II maismaa sõudemaratonile osalema kutsus, ei mõelnud ma kaua, sest juba möödunud aastast üritust kajastades tekkis huvi end tulevikus proovile panna. Võimalus saabus 26. oktoobril. Sellel vihmasel ja sombusel sügispäeval oli Sparta spordiklubisse kogunenud arvestatav hulk sõudeergomeetrihuvilisi ning võistlejate päralt oli terve suur saal. Üksteiselt võeti mõõtu individuaalselt ja võistkondlikult. Viimasel juhul oli võistlusklasse kolm: mehed, naised ja segaarvestus. Neljaliikmelistes võistkondades kordamööda ergomeetrit sikutades polnud ka põhjust karta, et tunde vältav pingutus ülejõu käiks. Siiski: sööki-jooki olid varunud kõik, sest maraton on ikkagi maraton. Iseäranis rikkalikud „lauad” olid endale käeulatusse katnud individuaalvõistlejad. Laudadeks ergomeetri kõrvale tõstetud stepi-pingid, mis äärest ääreni kõikvõimalikke pudeleid ja topsikuid-karbikesi täis laotud.
Loeti minuteid ja tõmbeid
Ühes stardiga muutus atmosfäär võistluspaigas totaalselt – varasem jutusumin ning rahulik ringilonkimine asendus ergomeetritest kostuva korrapärase surina ning võistkonnakaaslaste ja muidu kaasa elama tulnute ergutushüüetega. Saalis kõlavat taustamuusikat enam väga tähele ei pannudki. Silmapilk oli selge ka erinevate võistkondade taktika: ühed lugesid minuteid, teised tõmbeid, enne kui järgmine ohjad üle võttis ning samas rütmis edasi küttis. Iseäranis võimsalt liikus algusest peale „Sõudespinning 6” nime kandev meestetiim. Keskmise kiirusega 1:30 – 1:35 (500m kohta) rassisid nad – rütmiga: 30 tõmmet ja vahetus – nii, et samal ajal kui üks tõmbas, hoidsid teised tema jalgu. Esireas tegutsenud üksiüritajad viibisid samal ajal justkui teisel planeedil ning kulgesid omasoodu, kuid sihikindlalt kaugel terendava finiši poole.
Meie võistkond, kuhu lisaks kapten Oleg Vinogradovile kuulusid veel Marge Roosi ja Inge Soopalu, luges minuteid. Tõmbasin avavahetuses 10 minutit, edasi seitse ning siis pikka aega viis minutit korraga. Lisaks kujunes välja huvitav rutiin: kohe kui vahetuse üle andsin, viskasin matile selili, raputasin jalgu, rüüpasin vett, sõin kaks väikest õuna ning käisin kiikamas, mida konkurendid teevad. Klass omaette olid meesliidrid, keda jälgisid kordamööda kõik. Hoidsime Olegiga rütmi 1:45 peal, samal ajal kui meie võistkonna naisliikmed püüdsid liikuda kiiremini kui 2:00. Ehkki iga ringiga muutus tempo hoidmine üha raskemaks, näis edu konkurentide ees juba sedavõrd mäekõrgune, et muretsemiseks polnud põhjust – edestasime ju isegi mõnda meestevõistkonda.
Ootamatud motivaatorid
Šokeeriv uudis saabus distantsi teisel poolel. Õnneliku juhuse läbi märkas võistkonnaliige, et üks naistetiim on lülitanud sisse sedavõrd marulise käigu, et liiguvad meiega peaaegu et kõrvuti. Ainus pilk sinnapoole rääkis enda eest: parajasti ergomeetril rassiv neiu liikus kiirelt nagu õmblusmasinanõel. Kui Oleg sellest kuulis, tõmbas ta kiiruse kohe 1:35-le ning vahepeal olematuks kahanenud edumaa hakkas vaikselt taas suurenema. Surusime kõik hambad risti ja pingutasime nii kuidas suutsime, ja mida enam lõpu poole, seda vähem aega korraga: viimastel kilomeetritel vaid paar minutit. Oi, kui aeglaselt need numbrid kahanesid…
Huvitaval kombel sattusin tõmbama ka viimast vahetust. Selle aja peale olid kiiremad juba lõpetanud ja lisandunud teiste kaasaelajatega. Kui ümberringi lärmatigi, siis sellest enam suurt midagi aru ei saanud, sest kõrvad kuulsid vaid hingamist ning pilk oli keskendunud jäägitult ergomeetriekraanile. Kummaline on ikka see inimpsüühika! Kui lõpuni oli jäänud veel rohkem kui 10 000 meetrit, näis finiš üüratult kaugel, algas aga number üheksaga, muutus kõik kohe palju lihtsamaks. Sama tunne tekkis ka siis, kui 1000m asemel jäi tõmmata veel 999 ja 500 asemel 499 meetrit. Viimase tõmbeni vasardas peas vaid üks kinnismõte: neidudele ei tohi kaotada! Seekord läks õnneks: lõppaeg: 2:39,19 oli täpselt minut kiirem kui parimal naisvõistkonnal, kel nimeks „Anname endast 110%”. Üldkokkuvõttes suutsid meid edestada vaid kaks meeskonda ning individuaalselt kogu distantsi väga targalt liikunud Indrek Vait, kel lõppajaks: 2:38,47,3.
Tore seltskond
Ehkki kõik olid korralikult läbi, asuti peagi veel võistlema jäänutele kaasa elama. Eriti püüdis tähelepanu naisvõistkond, kes oli võtnud pähe läbida maraton seelikutes. See polnud sugugi kerge, sest seelik kippus pidevalt istme alla takerduma ja keegi pidi sellest kogu aeg kinni hoidma. Kui viimased olid lõpetanud ja parimad autasustatud, leidsid mitmed veel eneses lisaenergiat ning aitasid korraldajatel ergomeetreid nende õigetele kohtadele tagasi tassida. See oli täpselt nagu kinos pärast head filmi, kui te ei torma kohe saalist minema, vaid jääte tiitrite ajaks läbielatut n-ö järelnautima. Nii oli ka nüüd. Me olime väsinud, aga ei kiirustanud toredast seltskonnast lahkuma…
Parimad
Individuaalarvestuses
Mehed
I Indrek Vait (Sõudespinning.ee), aeg: 2:38:47,3 (keskmine kiirus: 1:52,8/ 500m)
Naised
I Tiina Kapten (SK Kalev), aeg: 3:01:22,5 (keskmine kiirus: 2:08,9/ 500m)
Võistkondlikult
Mehed
I Sõudespinning 6 (Kaido Ruul, Jüri Ellen, Rivo Pajur, Aivar Jürgenson), aeg: 2:13:43,1 (keskmine kiirus: 1:35,0/ 500m)
Naised
I „Anname endast 110%” (Grete Piirsoo, Sirli Kruusmaa, Agnes Pajur, Keidi Kütt), aeg: 2:40:19,9 (keskmine kiirus: 1:53,9/ 500m)
Segavõistkond
I Sõudespinning 10 (Oleg Vinogradov, Lauri Birkan, Marge Roosi, Inge Soopalu), aeg: 2:39:19,0 (keskmine kiirus: 1:53,2/ 500m
Täieliku lõpuprotokolli leiate aadressilt: www.concept2.ee
