fbpx

TÄHELEPANU!Telli digiajakiri ainult 0,99€ eest.

Muud aladUjumine

Treenerid, kes olid tippujujad – kas ja mida nad täna teisiti teeks?

6 minutit lugemist
Martti Aljand. Foto: Tairo Lutter/Postimees

Mitmetest endistest tippujujatest on tänaseks saanud võimekad treenerid – uurisime neilt, kas nad oleksid midagi tippsportlasena muutnud, kui nendel oleks tänased teadmised olnud ja kuidas on nende mõttemaailm muutunud. 

Meie küsimustele vastasid endised tippujujad ja tänased treenerid Martin Liivamägi, Martti Aljand, Pjotr Degtjarjov, Ralf Tribuntsov ja Ken Tomson.

Mida nüüd ujujana teisiti teeksid, kui sul oleks need teadmised, mis sul täna treenerina on?

MARTIN LIIVAMÄGI:

“Kui rääkida sellest, mis ma teisiti teeksin, siis tegelikult väga paljuski ei muudaks ma midagi. Kõik õnnestumised, pettumused ja otsused on olnud sellel teekonnal vajalikud. Noore sportlasena ei olnud väga paljud otsused minu teha, vaid see koormus langes ikkagi treenerite ja vanemate peale,” rääkis endine tippsportlane Martin Liivamägi, kelle nimele kuuluvad endiselt mitmed Eesti rekordid, lisades:

“Hilisemas faasis, kui olin juba täiskasvanud sportlane, oli mul endal vastutust rohkem ning tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud rohkem erinevaid treeningmeetodeid katsetada.” – Martin Liivamägi

“Näiteks alles viimastel aastatel õppisin, et optimaalseks taastumiseks pean jõusaali osa ujumistreeningutest nii öelda lahku viima,” rääkis Martin, lisades: “Kui mul oleks olnud nooremana võimalik rohkem jalgade tööle ja veealustele osadele keskenduda, siis usun et sellest oleks kindlasti kasu olnud. Samas näen, et karjääri jooksul sai päris palju asju õigesti tehtud ja olen oma treeneritele ning vanematele selle eest väga tänulik.” Martin peab oma suurimaks ujumisalaseks saavutuseks 2012. aasta NCAA meistrivõistluste meeskondlikku esikohta. “Just see meeskondlik pingutus ühise eesmärgi nimel, ja seda underdog’i positsioonilt, on üks kõige magusamaid hetki minu karjääris.”

MARTTI ALJAND:

NCAA meistrivõistlustel on meeskondliku esikoha saanud ka Martti Aljand, kes peab lisaks sellele saavutusele enda ujumiskarjääri suurimateks saavutusteks ka olümpial käimist ja kolme Euroopa meistrivõistlustelt saadud medalid.

“Minu jaoks on tähtis, et ma kasutaksin oma isikliku ujumiskarjääri kogemust õiges võtmes.” – Martti Aljand

“Aastatega kogunenud teadmised ja kogemused kindlasti aitavad treeneritöös, aga samas on oluline aru saada, et iga sportlane on erinev ja peab oskama spetsiifiliselt läheneda,” rääkis Martti, lisades: “tagasi vaadates üritaksin ma veelgi rohkem nautida protsessi. See võib tunduda, kui kulunud fraas, aga tegelikult on meie “profisportlase” päevad loetud ja positiivse, go get it suhtumisega saavutad rohkem ja elad õnnelikumalt.”

PJOTR DEGTJARJOV:

“Treenimise puhul ma ei usu, et ma oleksin midagi muutnud. Esiteks, ma alati usaldasin oma treenereid. Teiseks, alati pöörasin palju tähelepanu oma tehnikale ja proovisin mõelda, mida ma vees teen. Mis veel tähtsam, proovisin aru saada, miks ma seda teen või pean tegema. Selgituste ja põhjenduste leidmine lisas alati motivatsiooni pingutada. Kolmandaks, tunnetasin oma keha väga hästi. Teadsin, millal keha on valmis maksimaalseks pingutuseks ja millal peaks tuurid maha võtma. Treeneritele see muidugi alati ei meeldinud, kuid mind aitas see palju.” rääkis endine kroolisprinterist tippujuja Pjotr Degtjarjov, kelle sõnul on iga tema suurem saavutus omamoodi ainulaadne olnud ning seotud paljude positiivsete emotsioonide ning mälestustega.

“Ainuke asi, mida ma oleks teisiti teinud, on palju suurem rõhk oma vaimse poole arengusse. Sain kahjuks sellest liiga hilja aru ning kindlasti mängis see ka väga suurt rolli minu ujuja karjääri lõpetamises. Oma füüsist võib treenida lõpmatuseni, aga kui tähtsal hetkel sa pole vaimselt valmis seda realiseerima, siis pole su vastupidavusest, plahvatusest ja jõust mingit kasu,” rääkis Pjotr, tuues näite:

“Enda puhul saan välja tuua 2013. aasta Kazani universiaadi. 100 m vabalt poolfinaalis ujusin uue Eesti rekordi ning pääsesin finaali. Emotsioon oli laes, aga ma polnud vaimselt selleks valmis ning järgmisel päeval finaalis ujusin tervelt sekund aeglasemalt! Füüsiliselt olin kindlasti valmis samaks või veelgi paremaks tulemuseks.” – Pjotr Degtjarjov

“Näen, et vaimne pool on tähtis ka treeningutel. Ilma selleta on raske saada üle rasketest treeningperioodidest ja endast kõik nö välja pigistada”, rääkis Pjotr. “Treenerina proovingi õpetada oma sportlastele ka vaimse poole treenimist, sest meie keha juhib pea, mitte vastupidi.”

RALF TRIBUNTSOV:

“Ma ei kahetse tippsportlase aegadest midagi, aga kui miskit välja tuua, siis seda, et alati saab rohkem pühendunud olla, aga see võibolla hoidis minu tasakaalu spordi ja muu elu vahel,” rääkis Ralf Tribuntsov, kes peab üheks oma sportlaskarjääri suurimaks saavutuseks finaali jõudmist Euroopa meistrivõistlustel.

KEN TOMSON:

“Jõudsin ujumise juurde võrdlemisi hilja ja kui midagi muuta saaks, siis alustaks varem,” rääkis Ken Tomson, kes alustas ujumisega alles 12-aastaselt ning kelle nimele on kuulunud nii 100 m kui ka 200 m vabaltujumise Eesti rekordid.

“Paralleelselt ujumisega oleks nooremas eas võinud ka mõnda pallimängu harrastada, sest need arendavad koordinatsiooni, reaktsiooni jms oskusi, mida on hiljem tunduvalt raskem lihvida.” – Ken Tomson

“Kvaliteetsema tööga pidanuks alustama varem ka jõusaalis, kus sai aastaid oma peaga harjutatud. Infot siiski liikus ja suurima arenguhüppe puhul mängisid spetsiifilised jõutreeningud olulist rolli,” rääkis Ken, lisades: “Basseinis olen harjutanud ühtede Eesti parimate treenerite  – absoluudis Tiit-Urmas Reiteri, juuniorieas Siiri Põlluveeri, noorena Ülle Merisalu, Eha Lilienthali ja Tõnu Maripuu käe all. Sealt olen kaasa saanud palju positiivseid kogemusi ja teadmisi, mida tulevikus kasutada. Tänapäeva infokülluse juures on oluliselt lihtsam end pidevalt täiendada. Lisaks on kõigil taskus abivahend, millega anda õpilastele vahetut tagasisidet video kujul. See kõik muudab treeneritöö palju efektiivsemaks.”

Kuidas on sinu mõttemaailm muutunud nüüd, kui sa oled treener ja mitte enam tippujuja?

MARTIN LIIVAMÄGI:

“Minu mõttemaailm on muutunud eriti just selles osas, et ma näen, kui palju vaeva minu perekond ja treenerid minuga nägid ja mida ma tol hetkel ei osanud väärtustada. Iga treener on mind omamoodi kujundanud ning ma saan aru, kui suurt rolli nad on minu elus mänginud. Ujujana võtsin ma neid asju enesestmõistetavana, treenerina näen ma, kui palju tegelikult noore inimese õpetamine nõuab,” rääkis Martin Liivamägi, kes on treener olnud alates 2013. aastast – esialgu USAs ja alates 2014. aastast Kalevi Ujumiskoolis. “Õnneks on mul olnud võimalus õppida paljudelt erinevatelt treeneritelt ning ainus kahetsus on see, et ma oleks soovinud neilt veelgi rohkem teadmisi ammutada. Lisaks näen, et see, mis töötab ühe sportlase puhul, ei ole alati parim lahendus teise  jaoks. Kuna ujumine on aastatega palju muutunud, siis tuleb leida iga ujuja jaoks just see, mille kaudu nad saaksid enda potentsiaali maksimaalselt realiseerida,” sõnas Martin.

MARTTI ALJAND:

“Tippsportlasena keerleb terve maailm ümber sinu. Selline kergelt egoistlik suhtumine on vajalik, et ülimalt raskes ja konkurentsitihedas spordis edukas olla. Sa pead prioritiseerima enda tööd, puhkust, toitumist jne,” sõnas Martti Aljand, lisades: “treenerina on rollid põhimõtteliselt vahetunud. Sportlased on kõige tähtsamad. Mulle isiklikult meeldivad treeneritöö kohustused rohkem, sest töö on palju mitmekülgsem ja lisaks sellele naudin tiimi aspekti kogu protsessi juures,” rääkis Martti, kes on treeneritööd teinud juba 10 aastat.

PJOTR DEGTJARJOV:

“Need on kaks täiesti erinevat mõttemaailma. Sportlasena olin keskendunud ainult tulemustele ja nende parandamisele. Minu töö oligi saada paremaks, et esindada oma klubi ning oma riiki, nii hästi kui suudan,” rääkis Pjotr Degtjarjov, kes alustas treeneri ametit juba 17-aastasena. Ta on pea 10 aastat andnud ujumistunde – näiteks ka triatleetidele ning 2020. aasta sügisel alustas Pjotr enda esimese spordirühma treenimist.

“Hetkel treenerina vaatan seda hoopis teise nurga alt. Kindlasti on minule tähtis, et sportlased saaksid kiiremaks ja parandaksid oma tulemusi. Nad pingutavad ju selleks igapäevaselt, kuid esmaprioriteet minu jaoks on see, et neist saaksid tublid ja edukad inimesed tulevases elus,” sõnas Pjotr, lisades: “Sport saab siiski mingi hetk läbi. Noores eas spordiga tegelemine on kõige lähedasem täiskasvanu elule, mis neid ees ootab. See õpetab distsipliini, pingutamist parema tulemuse saavutamiseks, oma emotsioonidega toime tulemist ja palju muud, mis kirjeldab üht tugevat ning edukat täiskasvanut. Just nagu treeningutes – mida paremini sa ettevalmistust teed, seda parema tulemuse sa saavutad. Mina proovin olla toeks ja abiks sellel teekonnal nii palju, kui saan ja oskan.”

RALF TRIBUNTSOV:

“Usun, et nüüd mõtlen rohkem selle peale, et olen noorematele eeskujuks ja üritan neid suunata nö hea teele”, rääkis Ralf Tribuntsov, kellel täitus treeneri ametis kaks aastat.

KEN TOMSON:

“Treenerina on mul kogemust veel väga vähe ning seetõttu tegelen harrastajatega. See tähendab, et ka fookus on hetkel üldine ujumisoskuse parandamine sportlike saavutuste asemel,” rääkis Ken Tomson, kes on treeneri ametis olnud kaks aastaks, lisades: “Tippspordi maailma uksed on avatud väga vähestele ning suur õnn oleks treenida maailmaklassi talenti. Seda aga treeneriameti puhul eesmärgiks võtta ei tasuks. Pigem tuleb rõõmu tunda igast arengust, mida suudad esile kutsuda. Oluline on mängida oma rolli süsteemis, mis toodab tippsportlasi, sest nemad tõstavad ala populaarsust ja viivad kõige kaasnevaga Eesti ujumist edasi.”