21. veebruaril Tartu Maratoni läbinud Rimo Timm andis Jooksjale ülevaate oma sõidust:
Kuigi olin enne Tartu Maratoni ka eelnevad kolm Estoloppeti maratonisarja kuuluvat etappi kaasa teinud, siis Tartu Maraton on ikkagi veidi erilisem oma pikkuse, traditsioonide ja seda ümbritseva aura tõttu.
Maratoniks valmistumine kulges minu jaoks tavapärases rütmis – nädala sees rahulikud suusatiirud ja põhirõhk läks taastumisele, sest vaikselt hakkab juba maratonide akumuleerunud väsimus ka organismis tunda andma. Pühapäeva hommikul kulges kõik plaanipäraselt – õigeaegne äratus, hommikusöögiks korralik ports kaerahelbeputru ja saigi Tartust Otepää poole teele asutud. Kuna olin Tartu Maratoniks lasknud kahed suusad määrida, siis Tehvandil tuli esimese asjana mõlemad paarid ära testida ja parim välja valida. Hommikul oli Tehvandil temperatuur väga kergelt plussis, aga lumi ei olnud veel sulale läinud. Kuna olud olid väga keerulised ja mul sellise null temperatuuri või kergete plusskraadide jaoks head klassikasuuska ei ole, siis otsustasin juba varasemalt turvalisema variandi kasuks ehk et seekord sõidan esimest korda Tartu Maratoni läbi uisusuusaga ja ainult paaristõugetega. Kuigi olen sel aastal pigem uisutehnikas treeninud, siis teadsin, et paaristõugetes on 5-6 meest kindlasti klassi võrra paremad, aga ülejäänutega kannatab heal päeval ilusti ka paaris lükates võidu sõita. Parem suusapaar välja valitud, oli aeg mõned kilomeetrid soojenduseks sõita, veidi võimelda-venitada ja võistlusvorm ning number selga panna. Joogivööd peale pannes, aga avastasin, et vöö voolik oli lekkinud ja pool jooki vöökotist kaduma läinud – enam polnud aga teha midagi ja tuli planeeritust väiksema joogikogusega stardijoonele asuda (õnneks sõidu ajal on voolik mul numbri külge teibitud ja üles suunatud, seega rohkem jooki raisku ei läinud).
Sellele väiksele viperusele vaatamata oligi juba aeg sealmaal, et seisin stardijoonel ja kell luges sekundeid stardini ning pärast stardipauku hakkasin koos ülejäänud grupiga innukalt paaristõugetega Elva poole kihutama. Väga kiiresti sai selgeks, et libisemine on sel aastal öösel rajale sadanud värske lume tõttu täiesti olematu ja tuleb aeglasem sõit kui tavaliselt. Alguses keegi eest ära ei sõitnud ja ca 30-meheline juhtgrupp püsis esimesed 10-15 km koos. Kuskil 15ndal km-l õnnestus mul umbes kilomeetri jagu ka Tartu Maratoni liider olla, mis küll lõpptulemuse koha pealt ei ole oluline, aga kunagi tore meenutada kindlasti. Ees sõites oli laskumistel muidugi tükk tegu, et mitte päris seisma jääda, kuna ühtki jälge ees ei olnud ja isegi laskumise peal tuli keppidega hoogu juurde anda, et värskest lumest läbi pressida. Kuskil 20 km kandis otsustasid paar meest grupil eest ära sõita ja vaikselt hakkasid ka tagant järjest võistlejad ära kaduma, kuid selline 15 meheline punt püsis koos kuni 30nda km-ni. Endal oli ka sel hetkel tunne hea, suusk töötas hästi ja tundus, et grupi tempos püsimisega ei ole mingeid probleeme. Siis aga, umbes poolel maal, kiirendasid eeldatavad favoriidid ja ka grupp hakkas vaikselt lagunema. Umbes 10 km ehk kuni 40nda km-ni püsisin 7.-14. kohal sõitnud grupis, kuid siis tundsin, et ei jõua enam grupiga kaasa minna ja jäime naiste liidriga Tatjana Mannimaga kahekesi. Ilmselt läks poolel maal raskeks ka seetõttu, et olin valinud stardieelse testi põhjal pigem miinuskraadi suusa, mis hommikul paremini töötas, kuid poolel maal, kui ilm soojemaks ja lumi märjemaks läks, lakkas ka minu meeldiv koostöö oma suuskadega ja sealt edasi kuni lõpuni oli juba korralik raiumine.
Kuna ilm oli soe ja jooki kulus tavalisest rohkem, siis enne Palu teeninduspunkti avastasin, et mu joogipaun oli tühjaks saanud ning viimases kahes teeninduspunktis tuli kiirelt ka teeninduspunkti laualt jooki haarata. Lisaks olin juba varem suutnud geeli võttes ühe geeli kogemata rohkem taskust välja tõmmata ja maha kukutada ehk tuli ka vähemate geelidega läbi ajada kui esialgu plaanitud.
Kuskil 6 km vedasin naiste liidrit ja Palu teeninduspunktis ehk ca 17 km enne finišit jõudis meile tagant järgi ka Hans Teearu, kes vedamise enda peale võttis ja kellele mina tuulde suutsin hüpata ja jäimegi kahekesi, kuna naiste liider pudenes koheselt tempost. Tolleks hetkeks oli mul endal juba päris raske, aga hoidsin tahtejõuga end Hansu suusakandadel. Nii me lükkasime kahekesi koos päris pikalt, vahepeal tuhises üks taganttulija meist veel mööda, aga kumbki meist ei suutnud ennast talle järgi haakida ja jätkasime Hansuga paarisrakendis kuni ca 5 km enne lõppu sai ta väikesel tõusunukil vahe sisse. Tundsin ise, et kogu aeg läheb aina raskemaks ja kiikasin aeg-ajalt pikematel sirgetel üle õla, et näha kas keegi ka tagant tulemas on, kuid õnneks valitses taga alati tühjus – ju siis oli teistel ka raske.
Viimastel km-l hoidsin endiselt oma pilgu nüüd juba natuke eespool sõitva Hansu seljal ja andsin nii palju valu, kui mu täiesti energiast tühjaks tõmmatud keha ja makaronideks muutunud käed lubasid, aga vahe Hansuga enam ei vähenenud ja nii ma 16ndana finišisse jõudsin.
Kokkuvõtvalt oli üks pagana raske maraton ja ilmavana oleks võinud selle sulaga ikkagi ühe päeva oodata. Kui uisutehnikas tuleb Estloppeti sarjas liidritega lõpuni koos püsimine juba täitsa ilusasti välja, siis paaristõugetes on veel kõvasti arenguruumi – tuleb ka suvel jooksu kõrvale veidi rullidega paaristööd teha ja usinalt lõuga tõmmata (ideaalis võiks muidugi 10-15 cm pikemaks ka saada, aga seda on vist liiga palju tahetud 😊). Väike salasoov oli Tartu Maratoni TOP10-sse sõita, aga seekord päris nii hästi ei õnnestunud – järgmisel aastal saab uuesti proovida ja tegelikult on vigade paranduse võimalus juba Estoloppeti suusasarja järgmisel etapil Tallinna Maratonil.
Kummardus muidugi Vabariigi valitsusele, et Estoloppeti sari eriloa alusel üldse toimuda saab ja muidugi ka kõigile korraldajatele, kes keerulistes tingimustes on igal nädalavahetusel suurepäraste maratonidega hakkama saanud.
