Swisspeaks360 on Šveitsi Alpides Valais’ kantonis toimuv mägiultrajooks algusega Oberwaldi linnakesest. Rada on 367 km pikk ja finiš asub Le Bouveret linnas Genfi järve kaldal. Võistluse reklaamlause ongi „Liustiku juurest järve äärde“.
Tekst ja fotod: Olle Rõuk
Raja kõrgeim koht on 2900 meetri kõrgusel. Tõusumeetreid koguneb lõpuks kokku 26 000. Sellest enam on neid maailmas vaid mõnel üksikul jooksuvõistlusel. Kui lisada väga tehniline ja raskesti läbitav maastik, siis kokku teeb see väljakutse, millele on kogu maailmas raske võrdset leida. Lisaks peamisele 367-kilomeetrisele võistlusele on seal võimalik läbida ka mitmeid väiksemaid distantse – 170 km, 100 km ja 42 km.
Uueks väljakutseks valmis!
Kui tavaliselt on mitmepäevajooksudel igaks päevaks ette nähtud kindel distants ja iga järgnevat päeva alustavad kõik jälle koos, siis Swisspeaksil on keskmiselt 50 km vahemaadega baasid, kuhu jõudes igaüks võib ise otsustada, kui kaua seal süües ja magades aega veeta. Ainukeseks piirajaks on nn „cut-off“ ajad, millal vastav baas suletakse ja hilisemaid lahkujaid enam rajale ei lasta.
Minule sobib taoline süsteem palju paremini, sest igahommikuste ühisstartidega mitmepäevavõistlustel on ööbimised tavaliselt hotellides ja see muudab osalustasu ebainimlikult suureks. Ka Swisspeaks360 ei ole just odav lõbu, aga niisuguse mammutdistantsiga võistluse korraldamise mastaabi puhul on see arusaadav ja aktsepteeritav.
Minu plaan taolisel võistlusel osaleda ajas peas kombitsaid laiali ja küpses juba paar aastat. Olen mägiultrajooksudel käinud viimased neli aastat ja tekkinud oli tunne, et vajan midagi natuke enamat kui „tavalised“ 100-130 km jooksud ning miskipärast oli kasvamas ka sisemine kindlus, et olen selliseks väljakutseks valmis.
Põlvevigastus pärssis ettevalmistust
Kui registreerimine 2020 novembris avati, panin kohe nime kirja. Selliselt toimimine lõikab ära taganemistee ja hoiab treeningumotivatsiooni kõrgel. Kahjuks segas ettevalmistust vigastatud põlv, mis kuidagi paraneda ei tahtnud. Jaanuariks selgus, et vaja teha meniskile lõikus. Seega veebruaris sain ainult natuke pukil rattaga sõita, märtsis vaikselt jooksma hakata ja aprillis-mais tõstsin tasapisi mahtusid.
Kogu selle aja tegin usinalt ka ÜKEt, aga põlve pärast seda jalgadele väga palju teha ei saanud. Suvel oli põlv nii palju korras, et valuaistinguid enam ei olnud ja sain teha ka mahukamaid mäetrenne, kuid tihtipeale läks ta paiste ja kangeks. Seega pidin ennast siiski suurel määral tagasi hoidma ja kokkuvõttes jäi ettevalmistus ikkagi nadiks. Ainuke asi millega rahul olen, oli juuni lõpus nädalane mäelaager Alpides Chamonix’ oru nõlvadel.
Ettevalmistuse teine pool on varustuse osa. Nii pikkadel võistlusel on korraldaja määranud üsna suure hulga kohustuslikku varustust ja kõik see peab olema ka läbi proovitud, et sobivuses kindel olla. Mitmeid päevi kestvatel ultrajooksudel peab kõik klappima sajaprotsendiliselt, sest isegi väiksematest probleemidest võib tasapisi välja kasvada midagi nii suurt, mis halvemal juhul isegi katkestamisega võib lõppeda. Iga väiksemagi murega tuleb aktiivselt tegeleda ja see võimalusel kiiresti likvideerida. Peab toimuma pidev probleemidele lahenduste otsimise protsess, sest kui näiteks seljakott juba esimesel päeval kuskilt hõõruma hakkab, siis kolmandaks päevaks võib see hõõrutud koht juba üsna kole olla.
Vähetähtis pole ka psühholoogiline pool. Kuidagi peab oma peas hakkama saama selle mammut-distantsiga. Mina tegin selleks süsteemi, kus võtsin iga baasi vahet täiesti eraldi võistlusena. Nullisin ära oma Polar GritX kella ja alustasin alati kõike otsast peale. Kui jalad juba väsimusest tudisevad ja silmad vajuvad unepuudusest kogu aeg kinni, on lihtsam hakkama saada kui mõelda, et jäänud on 20 km, mitte 200 km.
Tehnilisem rada, kui oskasin oodata
Esimene päev ja öö pärast starti kulgesid üsna hästi. Esimesed kaks tõusu olid „ainult“ tuhandesed. Kolmandas seevastu tuli tõusta juba 1500 meetrit ja rada muutus järjest tehnilisemaks. Osadel tõusudel tuli kohati võtta abiks ka käed ja üks laskumine oli nii järsk, et sinna oli abivahendina pandud köis.
Teadsin juba enne starti, et on oodata tehnilist rada, aga ei osanud uneski oodata, kui tehniline ta tegelikult on. Korduvalt mõtlesin, et korraldajad on ikka julged küll, kui lasevad sajad osalejad, kelle oskustest ja kogemustest neil eelnevalt ülevaade puudub, sellistesse kohtadesse öösel, unise peaga ja ilma mingisuguse julgestuseta ronima. Eelnevalt oli mul mitmepäevavõistlustest väga väikesed kogemused, aga ka need ütlesid, et kui keha saab korralikult kütust peale ja vähemalt minimaalse hulga und, siis akumuleeruv väsimus ei kasva kogu aeg suuremaks. Vastasel korral oleksin lõpetanud juba teisel päeval.
Mingist hetkest keha harjub pidevas liikumises olemisega ja aktsepteerib selle seisundi kui uue reaalsuse. Mägedes liikumine on kehale raske, aga samas ka tänu mitmekülgsusele mõnes mõttes lihtsam. Kuna suund on kas üles või alla, siis üles ronides saavad laskumise lihased ja alla joostes ronimise lihased natuke puhata. Kuigi iga suurema ülesronimise lõpus olin väga väsinud ja jalad vahest isegi tudisesid all, tekitas suuna vahetus ikkagi mõningase värskuse.
Probleemid unevõlaga
Minu jaoks suurim probleem oli unevõlaga võitlemine. Esimest korda magasin esmaspäeva õhtul Eisteni baasis, kui olin 30 tunniga läbinud 100 km ja ligi 8000 tõusumeetrit. Planeeritud kahest tunnist suutsin ära kasutada poolteist tundi. Kuna kehas oli suur rahutus sees ja magamine toimus suures võimlas mattidel, kus oli müra ja liikumist palju, siis uinumine oli raske ja viimase pooltunni suutsin ainult viie minuti kaupa magada. Lõpuks loobusin ja otsustasin edasi minna.
Järgnev öö oli ka kogu võistluse raskeim. Uni tuli raskelt peale ja jäin pidevalt liikumise pealt magama. Seetõttu tegin öö jooksul viis korda lühikesi uinakuid, mille pikkus vaheldus 10 minutist poole tunnini. Magamise asukohtadena kasutasin öö jooksul suurt lamedat kivi, väikese paksult inimesi täistuubitud mägihüti lauaalust inimeste jalgade vahel, rajaäärset heinamaad ja teeninduspunkti põrandat.
Ma ei olnud kaugeltki ainus sellise probleemi käes vaevleja, tee ääres maas oli pidevalt näha magavaid inimesi. Korraldajad seda küll ei soovita, aga juhendis polnud otseselt ka keelatud. Kuna kohustusliku varustusena oli kaasas ka kerge ning õhuke sulejope, siis sellega magades väga külm ei olnud. Teisel ööl unevõlas liikudes olid ka psühholoogiliselt kõige raskemad hetked. Kuna pidevalt kõikusin kuskil une ja reaalsuse piirimail, siis oli raskusi enda aegruumis õigesse kohta paigutamisega. Lihtsalt ei saanud aru, kus ma olen ja mida teen. Vahepeal avastasin, et olin juba pikalt mõelnud endast kui kolmandast isikust. Pidasin sisemisi kõnelusi endaga endast. Stiilis: „No mis tal viga on, et ta nii unine on, just magas ju!“
Lihasvalu sundis katkestama
Edasine liikumine muutus rutiiniks. Pidevalt ümbritsevad imeilusad vaated panid raskused unustama. Korduvad päikeseloojangud ja Alpide „roosad“ päikesetõusud silusid kõik ebameeldivused ja valud. Kogu maailmast oli järele jäänud ainult mäed ja edasiliikumine. Kõik muu ununes ja kaotas tähtsuse. Absoluutne puhkus. Olin omandanud teadmise, kus ja kui palju puhata, palju süüa, mis tempoga liikuda ja tundus, et miski ei saa mind enam peatada ja lõpetamine on kindel. Aga kahjuks 240 kilomeetri ja 18 000 tõusumeetri läbimise järel siiski sai.
Ühel eriti järsul tõusul hakkas vasaku jala reiepealne lihas järjest valusamaks muutuma ja järgnevast laskumisest alla minnes oli ta juba nii valus, et sain astuda vaid väga väikeseid samme ja järsematest kohtadest pidin istukil alla minema. Parema jala põlv oli siiski saatuslikuks saanud. Kuna alateadvuslikult üritasin põlve kogu aeg säästa, siis kõik raskemad üles-alla astumised tegin vasaku jalaga. Ühel hetkel muutus ebasümmeetria tõttu koormus vasakule jalale liiga suureks ja lihas ei pidanud vastu. Viimane laskumine oli vigase jala tõttu üliaeglane ja kestis 6 tundi. Kuna olin nelja päeva jooksul maganud kokku vast 7-8 tundi, siis unepuuduse tõttu tekkinud hallutsinatsioonide hulk mida nägin, on tavaelus endale võimalik tekitada ainult kangete seente söömisega. Igale poole kuhu vaatasin, oli midagi. Inimesed, autod, majad, päkapikud, loomad jne.
Sellistel üritustel osalemine jätab endast kustumatu jälje. Seda ei saagi kutsuda võistluseks, see on rohkem nagu elusündmus, millel on võime sind palju muuta. Ja selliseid elusündmusi soovin ma tulevikus veel palju kogeda.
