27. veebruaril Tallinna Suusamaratoni läbinud Rimo Timm andis Jooksjale ülevaate oma sõidust:
Pärast kaht nädalavahetust klassikatehnikas (loe: paaristõugetes) sõidetud maratone ei jõudnud ma Tallinna Suusamaratoni, kus taaskord endale meeldivamas uisutehnikas sõita saab, ära oodata. Suusad olin viinud Skiwaxi poistele määrimiseks juba neljapäeval ja kui võistluspaigas suusad kätte sain, tundusid need igati hästi toimivat. Rajaolud tundusid kiired – rada oli kaetud kerge koorikuga, kuid ei olnud jäine ja suusk kantis uisku sõites ilusti. Tundus, et tuleb igati mõnus ja kiire maraton. Kuna Talinna maratonile olid starti tulnud ka Eesti laskesuusatamise koondise mehed, siis oli selge, et tugevamate harrastajate grupi liimete jaoks on kõrgeim püütav koht alates neljandast. Kuna endal oli tunne hea ja eelmised uisutehnika maratonid olid hästi õnnestunud, siis lootsin ka Tallinna Maratonil paremat sooritust kui viimasel kahel nädalavahetusel klassikatehnikas.
Stardis, nagu ikka, oli mõnusalt kitsas ja seekord ei hakanud esiritta meeste vahele pressima – mõtlesin, et teises reas ruumi natukene rohkem ja väiksem risk kellegagi suuski või keppe stardirüsinas kokku panna. Ootasime kõik stardipauku, aga stardipüstolil oli vist midagi viga ja paugu asemel hüüdis starter ühel hetkel “Läks!”. Sain mõned korrad keppidega tõugata ja siis hakkas juhtuma – kui sõidetud oli umbes 30 meetrit, siis läksid mulle vasakule kõrvale pressinud konkurendiga suusad risti ja mina avastasin ennast maale natuke liiga lähedalt. Paar krõbedamat sõna lendu lastud ja olingi juba püsti ning siis lajatati paremalt poolt – niipea, kui saan suusakepi maha pandud, sõitis keegi selle poole lühemaks. Oli selge, et kõrgemate kohtade peale ma seekord ei sõida. Sellest hoolimata komberdasin rahvamassi sees ja ühe suusakepiga esimese tõusunuki tippu ja minu õnneks oli seal täpselt vasakus raja servas üks neiu, kellel olid täpselt 160 cm ehk minu mõõdus suusakepid olemas ja kes oli nõus ühte suusakeppi mulle ka laenama.
Uus suusakepp käes, vaatasin numbrite järgi, et olen kukkunud ilmselt kuhugi 125. koha peale. Mis seal ikka – kõrgest mängust väljas, kuid spordimehe hing sundis ikkagi maksimaalselt pingutama. Esimesed paar nukki staadionilt minnes tuli grupis rahulikult tiksuda-astuda, sest möödumiseks ruumi ei jagunud. Umbes poolteist kilomeetrit pärast starti oli laiem koht ja mõtlesin, et astun pearivist paremale välja ja teen mõned kiiremad liigutused, kuid seal paremal oli lumi väga pehme ning vajusin läbi ja panin korraks veel käe maha. Sealt edasi pressisin umbes esimesed 6 km paaristõugetes võistlejaterivi kõrval, et neist mööduda. Päris raske ja energiat kulutav, aga polnud midagi teha. Esimese joogipunkti juures möödusin ka suviste purjetamisregattide konkurendist Siim Ojaverist, kes imestas, et kuidas ma sellise koha peale olen sattunud ja möödaminnes andsin talle oma seiklustest paari lausega kiire ülevaate. Esimesel ringil oli vähemalt libisemine super, sest rada ei olnud veel pehmeks sõidetud (teisel ringil oli libisemine tunduvalt kehvem, sest võistlejate mass oli kooriku pehmeks tallanud ja rajapõhjast vesise kihi välja pressinud). Alates seitsmendast kilomeetrist sain juba enam-vähem normaalselt sõita ja neelasin esimesel ringil veel paar suuremat gruppi ja mõne üksiküritaja. Teise ringi alguses ja esimesel poolel sain veel kaks suuremat gruppi kätte, kusjuures teist gruppi vedas Eveli Saue, kellel 5 meest tuules tiksus ja tegin neist möödudes meestele märkuse: “C Moon, mehed, kes siis naisel tööd laseb teha niimoodi!?!?”. Kas nad ka seda kuulda võtsid, seda ma enam ei näinud, sest sama kiirelt kui ma neile järgi jõudsin, olid nad mult ka tuulest kadunud. Kuskil 10 km enne lõppu oli veel üks naljakas vahejuhtum, kus aeglasem lühema distantsi suusataja, kes esialgu vasakule rajaserva tõmbas, otsustas minu möödumise hetkel, et tal oleks vaja ikka paremale hoida ja avastasin ennast taas maale natuke liiga lähedal. Seletasin neiule paari lausega ilusasti, et enne selliseid manöövreid tuleks ikkagi ka küljele vaadata ja soovisin talle edu, sest tundus, et tal oli raskem võrreldes minuga ja et ta oli ka tekkinud olukorrast väga kohkunud. Sealt edasi andsin veel nii palju kui torust tuli ning teise ringi teises pooles püüdsin veel mõned üksi jäänud suusatajad kinni, kuid minu põhikonkurendid olid juba ammu lootusetult kaugel – finišis tulemuseks 30. koht.
Kokkuvõtvalt ei läinud maraton küll päris nii nagu oleks tahtnud ja lõppkoht ei ole ka päris see, mille järgi läksin, aga see-eest oli ilm ilus, rada mõnus ja korralik pingutus sai ikkagi tehtud. Kui selleaastased maratonid olid siiamaani ilma ühegi suurema vahejuhtumita kulgenud, siis Tallinna Maratonil juhtus seekord nii palju, et nüüd peaks küll olema ka järgmise aasta Estoloppeti sarja etappide karmavõlg tasutud 😊.
Tallinna Suusamaratoni tulemused leiad siit.
Rimo Timmi Tartu Maratoni sõiduülevaadet LOE siit.
