fbpx

TÄHELEPANU!Telli digiajakiri ainult 0,99€ eest.

Määratlemata

Raivo Alla sihib maratonis Eesti meistrivõistluste medalit

4 minutit lugemist
Mullu novembris jooksis Raivo Alla Valencia maratonil isikliku rekordi 2:29.59. FOTO: RIHO LÜÜS
Jooksuportaal toob lugejateni spordiklubi Sparta treeneri Ahto Tatteri tehtud intervjuu Raivo Allaga, kes pajatab oma eelmise hooaja õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ning uue hooaja treeningutest ja eesmärkidest, mille peamiseks sihiks on võita maratonijooksus Eesti meistrivõistluste medal.
Kuidas jäid rahule eelmise hooajaga? Mis olid suuremad õnnestumised ja ebaõnnestumised?
Hooaeg tervikuna oli katsumusterohke. Aasta alguses maadlesin ahhilkaga ja selle otsa sain veel aprilli alguses väikse varba murru, mistõttu tuli jooksmises kaks kuud pausi teha. Võiks öelda, et oli valudega tegelemise aasta, sest ka aasta teises pooles tuli maadelda säärelihaste “valupunktidega”. Kuid terve aasta oli väga kasulik – õppisin oma keha kohta palju. Võistlustest õnnestus Tartu Linnamaratoni poolmaraton (1:10.10, 2. koht) ja osati ka Valencia maraton (2:29.59). Samuti andis hooaja alguses hea emotsiooni Saksamaa viinamägedes joostud “veinimaraton” (2:35.20) ning suve keskel vahetult pärast varba paranemist saadud võit Võsu südasuve maratonil (2:33.47).
Suurim ebaõnnestumine oli katkestamine Tallinna maratonil – pidin selle juba 15. kilomeetril säärekrampide tõttu katkestama.
Millised eesmärgid on käesolevaks hooajaks (2015)? Milline on põhieesmärk?
Käesoleva hooaja põhieesmärk on kindlasti Tallinna maraton, kus loodan nii head aega kui Eesti meistrivõistluste medalikohta. Kevadine Rotterdami maraton (mille ajaliseks sihiks on alla 2:25) näitab, kas hilissügisel (võib-olla taas Valencia maratonil) on lootust saada aeg 2:20 kandis.
Kuidas on läinud sügis-talvine ettevalmistus?
Sel talvel olen saanud jooksumahtu koguda rohkem kui varasemalt. Tõsi, paralleelselt on tulnud mitme häirekella vaigistamiseks teha ka omajagu alternatiivtreeningut – tõukeratas ja elliptilised trenažöörid peamiselt. Veebruari alguses alustasin sujuvalt ka kiirustreeningutega. Nüüd märtsis on rõhk ekstensiivsetel intervalltreeningutel ja plüomeetrilistel harjutustel.

Minu treeningmetoodika näeb ette treeningplaani puudumist. Kuna ma üldiselt arvan teadvat, milliste elementidega millisel perioodil töötama peaks, siis otsin tasakaalu liiges-ja lihaskonna seisundi ja treeningvahendite vahel. Kui on ahhilkaga jama, siis ühel jalal hüplemisi naljalt ei tee ja tuleb kiirustreeningute mingis osas asendamise osas vaadata nt vesijooksu poole… Samas kui on puusapainutaja lihase venitus, siis on tavaline jooks hoopis parem kui vesijooks. Selliste kompromisside tegemine ja samal ajal oma keha mitte ärahellitamine on pidev teema järgnevate treeningute “planeerimisel”. Midagi mul paberi peal kirjas pole ja treeninguid ma hiljem analüüsimiseks üldjuhul ei salvesta. Küll aga kasutan ma teinekord spordikella nii distantsi kui kiiruse fikseerimiseks, mis on oluline just lõikude puhul.
Mida teed sel aastal ettevalmistuses teisiti, et võistlustel veelgi edukam olla?
Treeningutes on sel hooajal põhirõhuks arendada nii kiirusvastupidavust kui jooksuökonoomsust. Plüomeetriliste ja ekstsentriliste harjutuste kavakindel tegemine ja erinevat sorti lõikude läbimise kvaliteedi tõstmine. Et seda intensiivsust tasakaalustada, on oluline suurendada polaarsust ehk teha vahepeal aeglasi taastavaid krosse.
Miks tegeled jooksmisega (mitte mõne teise spordialaga)?
Sain jooksupisiku kuskil 10-aastaselt. Nii vend kui isa jooksid ka. Juba aasta hiljem harjutasin päris usinasti, osalesin Valgas seerijajooksudel ja muudel jooksuvõistlustel. Mingil hetkel sain vigastuse, millest ei õnnestunud kuidagi üle saada. Järgnes ka üldisem pettumine tippspordi põhimõtetes. Jätsin jooksmise katki vast kuskil 18-aastaselt ja tulin selle juurde tagasi vaid hootiselt. Enne 28-aastaselt uuesti jooksurõõmu leidmist (tänu Elujooksule!) polnud juba päri mitu aastat jooksnud.
Kes on olnud sinu treenerid ja suuremad mõjutajad sportlasteel?
Esimeseks treeneriks pean oma põhikooli kehalise kasvatuse õpetajat – Peeter Tõldseppa. Tema parasjagu karm, aga heatahtlik olek innustasid palli mängima ja jooksma, eriti meeldisid toona krossijooksud metsas. Hilisem, noorteklassi treener oli Raimond Luts, kes samal ajal oli ka Loskutovi juhendajaks. Kuna mu jooksumotivatsioon on nüüd küllalt teistsugune, siis pean põhiliseks mõjutajaks Elujooksu jooksukogukonna asutajat Kristjan Puusilda. Tema jooksufilosoofia ja jooksupraktika seob selle tegevuse enesearendamisega üldisemalt ja teeb seda ühtaegu mänglevalt ja sügavalt. Soovitan teistelgi sportlastel ja ka spordipsühholoogidel lasta endal Elujooksu laagris jookmises teistmoodi perspektiivi näha.
Kes on eeskuju(d) või lemmikjooksja?
Eeskuju sportlikus mõttes – Pavel Loskutov. 
Milline on su lemmiktreening ja miks?
Ehk kõige rohkem meeldib mulle joosta nädalavahetuse pikka otsa, näiteks Pirita metsas – 30-33km rahulikumat jooksu on tee õndsuseni.
Milline on seni olnud su lemmikvõistlus?
Minu treeningud on rihitud maratonidele. Nendest on igaüks olnud omalaadne kogemus, kuid kõige tugevamaks elamuseks on jäänud vast eelmise aasta Weinstrasse veinimaraton Saksamaal. Sellele eelnes kultuurikümblus vahvas seltskonnas ja matkamised päikeseliste ilmadega. Eesti jooksudest olen Muhu jooksu fänn.
Milline on olnud su kõige raskem võistlus?
Kahtlemata on selleks kõige esimene maraton (Otepää-Tartu, 2011), millele sai mindud vaid kahenädalase ettevalmistuse pealt (töökaaslase soovitusel), eelnevalt oli olnud mitmeid aastaid jooksuvaikust. Viimased 7 kilomeetrit olid uskumatult rasked… Saunalavalt sain vaevu maha, veel raskem oli veel teekond bussipeatuseni, et koju sõita. Aga sealt sain külge jooksuviiruse, millest pole siiani paranenud. 
Millega tegeled vabal ajal?
Nüüdsel ajal vaba aega mõistagi palju pole (kui veel mõned korrad nädalas kaks korda päevas trenni teha). Kuid siiamaani olen tasapisi hoidnud elus oma teist armastust – India vaimsusega seonduvat. Viimasel ajal olen selles vallas uurinud peamiselt mantrade temaatikat. See on ka praktilise poole pealt väärt tegevus, sest mantrade laulmisest on jooksjal enese psüühika tasakaalustamisel ja väestamisel palju abi. Ilukirjanduse lugemisel praegu eriti eluruumi pole, seevastu loen võimalusel nii jooksualast kirjandust kui ka palasid sisemaailmast. Jah, kuulan võimalusel ka saadet “Halloo, kosmos!”.  Kui tavaeluga seotud asjatoimetustest jääb aega, siis vaatame kahe-või kolmekesi kodus ka filmi. Viimati sai koos üle vaadatud Kääbiku ja Sõrmuste isanda saaga.
Küsitles AHTO TATTER