Äsja võimatuna näiva eneseületusega hakkama saanud Rait Ratasepp oli JOOKSJA kaanestaar 2015 sügiseses numbris. Toome siinkohal ära täismahus kogu ilmunud intervjuu.
ka Tartus elav varasemalt advokaadi ametit pidanud Rait Ratasepp on viimastel aastatel esile kerkinud oma inimvõimete piire kompavate võistlustega ultraspordis. Võistlused, kus ta on osalenud ja kus plaanib osaleda, on tavaharrastajale ja isegi kogenud maratoonarile kohati ulmelised. Ultrajooks ja ultrasport üldises mõttes kujutab endast mingi spordiala ülipikka distantsi – näiteks ultrajooksuks loetakse võistlusdistants, kus tuleb läbida 50 või enam kilomeetrit, tavaliselt küündivad ultrajooksul läbitud vahemaad üle 100 km ning tihti ka üle 200 km. Kui ultrajooksu on Eestis juba mõnda aega harrastatud ja omajagu tulemusigi tehtud, siis ultratriatlon on üsna uus nähtus. Ultratriatlon kujutab endast kahe-, kolme- ja enama kordse pikkusega täispikka triatlonit (täispikk triatlon= 3,8 km ujumist, 180 km jalgrattasõitu, 42,2 km jooksu). Kui paljudele ultrajooksjatele on tegemist eneseületusega ja “distantsi alistamisega”, siis Rait on seadnud eesmärgiks läbida ultrajooks või -triatlon ajaliselt nii kiirelt, kui hetkel võimalik on. Et tavaliselt on ultrajooksjad pigem mõõduka tempoga kulgejad, siis Raidu kiirust näitab ilmekalt näiteks tema hiljutine Tartu Linnamaratoni võidutulemus 2:35:40 – aeg, mis suurele osale jooksuharrastajatele jääb kättesaamatuks.
Rääkisime Rait Ratasepaga spordist, elust, treeningutest, taastumisest ja toitumisest. Igal sammul kiirgab mehest sõbralikkust ja silmavaade reedab tugeva enesedistsipliini ja vaimujõu, ilma milleta oleks ultratriatlonite läbimine ilmselt võimatu.
Rait Ratasepp
Oled 32 aastane ja praegu tegeled ultraspordiga. Milline on sinu varasem kokkupuude spordiga? Kuidas üldse spordini jõudsid?
Alustasin jooksmisega aastal 2000 ja esialgu osalesin kohalikel võistlustel (erinevad järve,-linna- jm jooksud), mõne aja pärast liikusin pikematele distantsidele, mis hõlmasid endas maratone ja poolmaratone. Kuni 2010. aastani tegelesingi peamiselt jooksmisega, ent siis sai sõbraga eesmärgiks võetud täispika triatloni läbimine ja nakatusingi triatlonipisikuga. Vastloodud Trismile klubi koos sinna kuuluvate särasilmsete inimestega tegi alaga alustamise väga mõnusaks.
Töötad/töötasid õigusabi valdkonnas. Miks ja kuidas sündis otsus teha sporti mitte enam pelgalt töö kõrvalt vaid teha tööd spordi kõrvalt?
Olen töötanud 3 aastat Tartu Maakohtus ja seejärel viis aastat advokaadina. Kuna pikkade, 10-12 tunniste tööpäevade järgne vaba aeg kulus valdavalt ainult sportimisele, siis mingi hetk, 2013 saabus teadmine, et soovin aja maha võtta ja vähemalt paar aastat teha seda, mida ma kõige enam soovin ning otsus töölt ära tulla oligi küps. 2013 sügisel, kui end töölt vabaks võtsin, sõitsin seitsmeks kuuks Hispaaniasse Lanzarote saarele elama-treenima. Tänasel päeval teen spordi kõrvalt ka veidi tööd – see annab võimaluse treeningrutiinist välja tulla ja aju teistmoodi “treenida”. Samas on ka perioode, kus ma tööasjadega üldse ei tegele – näiteks kurnavad treeninglaagrid.
Mis motiveerib sind ette võtma järjest raskemaid võistluseid? Mida need võistlused sulle annavad?
Mind paelub ultraspordi juures uudsuse moment. Läbides aastast-aastasse näiteks ainult maratone, kaob väljakutse moment ära: motiveerib vaid kiirema aja saavutamine. Ultraspordis on kaks tahku – distants ja selle läbimise aeg. Distants ja ka rajaprofiil (näiteks Trans Gran Canaria 130 km ja ca 8600 tõusumeetrit) on kohati ülirasked ja sellisteks võistlusteks valmistumine on omaette teekond, mille jooksul tuleb sul ennast avastada ja tundma õppida. Teekond, mis igaühel on erinev – ultraspordis ei ole ühtset mudelit, mis kõigi peal töötaks.
Milline näeb välja ultrasportlase päev? Nädal? Aasta? (kui palju trenni teed päevas/aastas/nädalas). Kus treenid?
Aastane treeningmaht on mul ca 900 tundi, järgneval aastal 1000 tunni ümber – see ei erine oluliselt tippsportlaste mahtudest. Pelgalt treeningtunnid ei ole tegelikult päris õige näitaja, ka keskeas pereinimesed on töö kõrvalt võimelised treenima 400-500 tundi aastas, kuid tahtes saada paremaks, saab oluliseks treeningute sisu. Mahtu ei saa lõputult tõsta, olulisem on lisada kvaliteeti. Teha õigel ajal õigeid asju – mis on siinjuures õige aeg ja õige meetod, on igal ühel erinev.
Treenin üldiselt Eestis, aga talvisel ajal Hispaanias Lanzarotel ja Tenerifel, kuna sealne kliima võimaldab sel ajal rattaga sõita ning maastik on tõusuderohke, mis on võistlusteks valmistumisel oluline.
Ultrasportlaseid on maailmas vähe, Eestis veelgi vähem. Seega ka treeningualast know-howd ilmselt napib. Kas oma treeningplaanid teed ise või on keegi abiks? Mismoodi üldse ultra võistlusteks valmistuda?
Otseselt treenerit mul ei ole ja kellegi kavade järgi ma ei treeni. Lähtun sellest, et peab tundma iseennast ja oma keha kuulama. Treeningute ülesehitamisel jälgin ka erinevaid alaga seotud foorumeid ja loen spordialast kirjandust. Kui uurida maailmas ultrasportlaste treeningmetoodikat ja lähenemisnurki siis arvamusi on seinast-seina. Kõigil on oma individuaalne “võti” kuidas katsumusteks valmistuda. Tegelikult saabki lugeda protsessi, kuidas end ette valmistada mingiks suureks eneseületuseks, omaette naudinguks. Võistlus ise on lihtsalt pika teekonna viimane osa, mille käigus tulevad välja varasemalt tehtu head ja vead.
Valmistumisel konsulteerin ka asjatundjatega, kuid neilt ootan vaid põhimõttelisi nõuandeid kuidas mingile distantsile läheneda, mitte konkreetset treeningkava.
Juba täispika triatloni kohta ütlevad need, kes seda teinud pole, et tegu on täieliku eneseületusega ja isegi iga ala üksikuna samas mahus läbimine on kohati mõistusevastane, rääkimata kõigi kolme ala järjest läbimisest. Ultratriatlonis on see “mõistusevastasuse” tegur kordades suurem. Mismoodi sa rajal endale oma “valikut” põhjendad.
Ultraspordis moodustab tõesti vaimne valmisolek ja sellega kaasnev tugev meelekindlus sama olulise osa, kui füüsiline võimekus ja vastupidavus. Osalen pikkadel, ekstreemselt raskete rajaprofiilidega ultrajooksudel, et ultratriatlonil oleks kergem.
Ultraspordi teeb on vaimselt raskeks peamiselt kaks tegurit: esiteks pingutuse ajaline kestvus ja selle talumine. Teiseks aja jooksul lisanduv füüsiline valu. Mida paremas füüsilises konditsioonis oled, seda väiksem on füüsiline valu ja seega on ka vaimselt kergem.
Nagu mainisid, siis tänu ülipikale kestvusele on ultraspordis lisaks tugevale füüsisele vaja veelgi tugevamat vaimset meelekindlust. Kas selles arendamiseks ka kuidagi eraldi treenid? Näiteks pikad jooksud-rattasõidud üksi?
Peamiselt treenin tõesti üksi. Et võistlusel lihtsam oleks – nii füüsiliselt kui vaimselt, siis imiteerin võistlusdistantse treeningutel. Näiteks kahekordseks Ironmaniks valmistumisel ujusin trennis 7,6-8 km (võistlusel on ujutav vahemaa 7,6 km) ja selle läbimine andis mulle arusaamise ja teadmise, et olen selleks võimeline.
Rattasõidu treenimisel olen lähenenud selliselt, et jaganud võistlusmaa laias laastus kaheks st. ca 180 km korraga. Praktikas on rattasõidu võtmetreening olnud selline, et sõidan reedel Tartust Pärnusse, laupäeval teen jooksutrenni laskmata kehal välja puhata ja pühapäeval Pärnust tagasi Tartusse.
Jooksu treenin läbi erinevate ultrajooksude, mis peetakse reeglina palju raskematel radadel ja ka võistlusmaa on pikem.
Kas sportides kasutad ka lisavahendeid nagu pulsikell, rattal võimsusandur jne? Kui tihti vahetad jooksutossusid?
Pulsikell on mul küll olemas, aga selle kasutamist ei tasu üle tähtsustada. Taaskord tuleb tõdeda, et peamine on oma keha kuulata ja enesetundest ning taluvuse teadlikkusest lähtuda. Algajatel ja spordiga alustajatel on pulsinäit heaks indikaatoriks, kuid sellesse numbrisse ei tohiks “kinni” jääda. Kui näiteks raskel tõusul pulss liialt üles läheb, siis näidu allasaamiseks ei pea seisma jääma. Vaja on teadmist, et suudad sellist pulssi lühiajaliselt taluda ja kui enesetunne ütleb, et võta vaiksemalt, siis ka vastavalt käituda.
Jalgratta võimsusandurit kasutaks vast küll, aga kuna see maksab päris palju, siis pole seda seni soetanud. Hädavajalik vahend ta siiski pole.
Sel suvel osalesid 5x Ironman võistlusel, pidasid vastu neli päeva, kuni haigus hoo maha võttis. Kas on plaan tagasi minna ja viis päeva ära kesta?
Inglismaal peetud võistlusel saadud haigus oli tegelikult märk sellest, et keha ei pidanud vastu. Seal valitsenud olud olid äärmiselt rasked. Algselt korraldaja jagatud informatsiooni kohaselt pidanuks veetemperatuur olema ca 19 kraadi, kuid oli tunduvalt vähem ca 14-15 kraadi. Lisaks harjumatult külmale veele, toimus rattaetapp ekstreemses vastutuules ja vihmas ning jooksurada oli enam kui 1000 tõusumeetriga.
Uueks väljakutseks saab olema 10x Ironman, mis peetakse suve lõpus, uuesti minna sama võistlust (viiekordset) tegema ei oleks niivõrd motiveeriv, sest iseenesest sain võistlusega oma küsimustele vastused. Seega on uus siht silme ees ja ettevalmistus selleks koos vahe-eesmärkidega käib.
Kumba pead raskemaks, kas ultrajooksu või ultratriatloni?
Kõik minu raskeimad hetkel ja suurimad läbielamised on olnud ultrajooksudel. Kuna ultratriatlonis kipub olema nii, et jooksuosa paneb lõppjärjestuse paika, siis on ala juures jooksul eriline roll. Kasutan raskeid ultrajookse ultratriatloniteks valmistumise treeninguna – viies end pikemal distantsil ja raskemal rajal viimase piirini treenin nii füüsilist vastupidavust distantsiga toimetulekuks kui ka sellega kaasnevat vaimset taluvust.
Mis on sinu meeldejäävaim (ultra)jooksuvõistlus?
Üheks raskeimaks võistluseks pean seni 2013. aastal joostud Ultra Trail du Mont Blanci (119 km 7200 tõusumeetrit; aeg 23h 46min). Olin sel ajal ultramaailmas üsna roheline ja võistluse näol oli tegemist äärmiselt tugeva eneseületusega, mis jääb pikalt meelde. Aga tegelikult on iga ultravõistlus unikaalne ja meeldejääv kogemus. Ent kõige tugevama emotsiooni tekitavad need üritused, kus kõige raskem on.
Kas sind ekstreemtriatlonid ei tõmba? (Celtman, Norseman jms)
Distantsiliselt mind ekstreemtriatlonid ei paelu, ent oma raskusastmelt ehk küll. Kuna neil üritustel toimub ujumine minu jaoks äärmiselt külmas vees (ca 10-13 kraadi) ja senise kogemuse põhjal ei ole külm vesi mulle sobilik olnud, siis nende võistluste kavasse võtmine eeldab külma veega sina peale saamist. Samas on mul plaanis juba sel talvel kodumaal oleku ajal regulaarselt talisuplusega tegeleda, seega ära iial ütle iial!
Olen lugenud sinu erilisest toitumisest. Sa ei tarvita pikkadel võistlustel levinud energiageele ega suhkruid. Mismoodi end liikumas hoiad?
Energiageelideta ei saa ma läbi ühelgi ultravõistlusel. Samas fakt on ka see, et üksnes geelidega ööpäev ja enam kestvaid ultrakatsumusi edukalt ei läbi. Seepärast tarvitan palju ka igapäevast tavatoitu, mille sobivust olen treeningtuel eelnevalt katsetanud. Ultratriatlonitel katsun tahket tavatoitu manustada ennekõike rattasõidu ajal, hiljem jooksuetapil on see kordades raskem. Nimelt jooks raputab sisikonda rattasõidust või ujumisest oluliselt rohkem ning seetõttu tekib just jooksu ajal kergesti isutuse tunne. Sel hetkel võib tahke toidu söömine minu jaoks olla lausa võimatu, mistõttu ma oma energiavarusid taastangi geelide ja coca-cola abil. Omaette väljakutse on toitumine palavates tingimustes toimuva ultrakatsumuse ajal, sest kuumus võtab igasuguse toidu isu ära, rääkimata tahkest toidust.
Oled taimetoitlane, pead toitumispäevikut ja samas teed meeletus mahus trenni. Räägi oma igapäevastest toitumisharjumustest?
Ma ei ole taimetoitlane olnud kogu elu, ühel hetkel loobusin lihast ja minu enesetunne pole sellest muutunud. Vereanalüüsid on näidanud, et saan kõik vajaliku ained toidust kätte ja minu taastumine koormustest on märgatavalt kiirenenud. Igapäevaselt tarbin palju kõikvõimalikke pähkleid, puuvilju, juurvilju. Üritan võimalikult palju toitaineid kätte saada tavatoidust, seda nii võistlustel, kui võistlusvälisel ajal.
Toitumispäevikut pean enesedistsiplineerimise eesmärgil ja lisaks saan vajadusel alati analüüsida tehtud. Näiteks kui mõni võistlus on eriti hästi õnnestunud või ebaõnnestunud. Tihti peitubki vastus vales toitumises ja siis on oluline vallata infot, mis eelnenud on.
Kuidas keha ja tervis tervikuna koormustele vastu on pidanud?
Palgatöölt ära tulles kasvas mu treeningkoormus hüppeliselt – kui varem treenisin ca 400 h aastas, siis vaid spordile keskendudes tõusis number ca 900 tunnini. Pean oma organismi “kuulamist” äärmiselt oluliseks ja tänu läbimõeldud toitumisele ning enesetundest lähtuvale treeningule ei ole mul siiani ühtki vigastust olnud. Oma tervist jälgin regulaarselt, lisaks igapäevasele enesetunde hindamisele, teen iga kolme kuu järel põhjaliku vereanalüüsi, mille kaudu on selgelt näha, kas kehas mingit ainet napib või mitte. Vastavalt sellele viin sisse ka vajalikud muudatused toitumises ja korrigeerin treeningkava.
Võitsid hiljuti ka Tartu Linnamaratoni isikliku rekordiga. Kas maratonid ja lühemad jooksuvõistlused on sinu jaoks pigem treeningud kui võistlused?
Jah, mitte-ultravõistluseid võtan pigem treeninguna. Kuna tegu on valdavalt lühemate distantsidega (võrreldes ultras läbitavate vahemaadega), siis nad annavad väga hea võimaluse arendada kiiruslikke võimeid. Üldiselt jagan võistlused kahte rühma: need, milleks spetsiaalselt valmistun ja mis eeldavad vormi ajastust ning teised, milleks spetsiaalselt ei valmistu ja läbin treeningutena. Tartu Linnamaratoniks otseselt ei valmistunud, tegin võistlusele eelnenud nelja nädala jooksul läbi elu raskeima jooksutsükli, mis mahult hõlmas enam kui 550 km. Aga olen aastate jooksul oma keha tundma õppinud ja tean üsna täpselt oma taastumist.
Lugu on ilmunud ajakirjas JOOKSJA oktoober/november 2015
Tekst: Martin Meri
Foto: Mallor Malmre
