fbpx

TÄHELEPANU!Telli digiajakiri ainult 0,99€ eest.

JooksmineKasulikkuTrenniks vajalik

Põnev talvine maratonikogemus

2 minutit lugemist
SEK3981

Foto: Aleksandr Komšin

Ida-Virumaal toimub palju väikeseid, kiiksuga, üdini sõbralikke ja hästi korraldatud jooksuüritusi. Kõik toetavad ja utsitavad üksteist, ka uustulnukad võetakse soojalt vastu. Rahvarohked üritused nagu Narva Energiajooks pole minu teema, ehkki kodukoha toetamiseks seal osalen.

Jooksma hakkasin 2015. aasta juulis ja vähehaaval. Esimest korda läbisin 15 kilomeetrist pikema maa mullu novembris. Enne seda oli vaid jõusaal ja kepikõnd ning lapsepõlves trompetimäng, mille kohta spordiarst arvas, et sellest on mul maratoniks sobivad kopsud.

Tänavu suvel jooksupisik kinnistus ja pärast staadionimaratoni, mille läbisin ettevaatlikult ajaga 5:09, otsustasin tulemust kiiremas korras parandada. Palusin abi kogenud treenerilt, kes hakkas mu arengut distantsilt jälgima ja kava koostama. Kahju muidugi, et distantsilt, Narvas elamisel on mõned miinused.

Kava nõudis pingutamist nii füüsiliselt kui ajaliselt – mõnikord oli trenni töö kõrvalt raske teha. Pühapäeviti oli mõnus pikk jooks, mis pea kunagi raskusi ei valmistanud, aga kõige raskem oli üks pikk lõigutrenn, mida pidin töistel põhjustel tegema varahommikul.

Korraliku kava järgi tegin trenni kaks sügiskuud. Viimasel jooksul enne maratoni oli hea tunne ja vorm tundus korralik. Ja siis tuli võistlus – talvel. Selleks polnud ma valmis! Riietusega oli kõik hästi, ka tagantjärele hinnates, aga juba soojendusringil tegi ärevaks jäine rada, kõrval lumine pehme pinnas. Valik missugune! Muidu olnuks jooks igal juhul nauditav, aga ma ju valmistusin, et teha hea tulemus!

Esimesed 12-14 km jooksin tuttavas seltskonnas, teekaaslaste 10 km ajad olid mulle lähedased. Kahjuks ei jätkunud seda kauaks. Üks kimas eest ära (hiljem jõudsin talle järele ja siis ta ainult kõndis), teine jäi oluliselt maha ja lõpetas poolmaratoniga.

Täpselt poole maa peal oli aeg 2:10, mis oli küll kehvem kui lootsin, aga ei midagi hullu. Raskeks läks kuskil enne 30 km läbimist. Kui 30 sai täis, oli emotsionaalselt lihtsam, et on nii vähe jäänud, aga liikusin üha aeglasemalt. Viimased 5-6 km oli kogu alakeha valus. Kohe pärast lõppu kõndisin kilomeetri ja andsin ajakirjanikule intervjuu, kus olin nõus kindlasti sellist asja uuesti tegema.

Siis aga hakkas nii pööraselt külm! Panin autos istmesoojenduse maksimumi peale, vahetasin riided, jõin sooja jooki, aga ikka lõdisesin. Üles sulasin tunni pärast. Siis tegin telefoniga pildi, kuidas temperatuur näitab -6, aga tuulekülma tõttu tundub kui -12. Tegin sellest õnnetu postituse Facebookis ja hakkasin lohutavaid/kiitvaid/ergutavaid kommentaare saama.

Täpselt seda mul vaja oligi, auhindade jagamise ajaks polnud ma veel sooja saanud, aga naeratus oli juba tagasi. Väikeste võistluste puhul on emotsionaalselt vahva, et poodiumile saamine on reaalne. Terve mõistusega saad aru, et oli ju väike konkurents, aga tunne ikkagi hea.

Kokkuvõttes on hea meel, et osalesin ja iga kogemus rikastab, kuid aeg oli kohutav pettumus. Sellistes tingimustes ei saanud ma teada oma tegelikku taset. Olin üpris veendunud, et 4:30 tuleb mõõduka pingutusega, veel 30 km peal lootsin aega 4:39, et oleks pool tundi kiirem kui juulikuisel esimesel maratonil. Finišis valmistas 4:52 pettumuse, sest võhma oli rohkem, kui suutsin ära kasutada.

Nüüd on ainult üks mõte – tuleks vaid kiiremini kevad ja saaks oma tegelikele võimetele vastava tulemuse teada!

Tekst: Aet Kiisla, Tartu Ülikooli Narva Kolledži õppejõud
Artikkel on ilmunud detsember 2016