Internetist võib leida kümneid treeningplaane ja kohati üsna vastukäivaid soovitusi, lisaks on võimalik nutiseadmetega erinevaid rakendusi kasutades ise treeningprogramme koostada ning hallata. Kuidas selles kõiges aga orienteeruda ja, mida tähele panna või tähelepanuta jätta?
Esiteks tuleks endale selgeks teha treeningu ja organismi toimimise põhitõed. Sõltumata sellest, kas treenitakse üksi, osaletakse treeninggrupis või kasutatakse individuaaltreeneri abi. Jooksmine on üldiselt lihtne ala, mille põhitõed on ajas muutumatud ning toimivad igasugusel tasemel. Need niinimetatud põhitõed on lihtsustatult öelduna teadmine ja arusaamine, kuidas organism reageerib erinevatele (treeining) mõjudele. Siit edasi tuleks osata leida tasakaal taastavate ja arendavate treeningute vahel, doseerida intensiivsust ja mahtu konkreetse eesmärgi saavutamiseks ning sobitada treeninuid puhkuse, töö ja muude asjatoimetustega.
Alles seejärel kui need põhitõed on endale selgeks tehtud, tasub otsustada, kas treenida kogu aeg üksi või liituda mõne treeninggrupiga. Treeninggrupil on mitmeid eeliseid – see distsiplineerib ja motiveerib rohkem kavakindlamalt harjutama, samuti tehakse ühistreeningutel harjutusi, mis kipuvad üksi treenides unarusse jääma. Vähemtähtis pole ka ühistreeningutega kaasnev seltskond ja vajadusel treeneri nõuanne. Just eeltoodud põhjustel ongi soovituslik harrastajatel võimalusel 1-2x nädalas õhistreeningutel osaleda. Individuaalse treeneri peale tasub mõelda eelkõige neil, kes soovivad tulemustes kiiremini areneda ja/või seavad tõsisemaid ja ambitsioonikamaid sportlikke eesmärke. Kui aga peamine treeningumotivaator on füüsilisest pingutusest saadav rahulolu ning parem tervis, ei ole see nii vajalik.
Olulisim on järjepidevus
Peamine, et (harrastus) jooksja ei pendeldaks pidevalt erineva info ja meetodite vahel, proovides ühel nädalal üht ja teisel teist. Vastupidavusalal on olulisim järjepidevus, tulemused ja muutused ei tule tavaliselt kohe ega kiiresti. Kui põhitõed on selgeks tehtud ja järgitakse enesetunnet ja/või treeneri näpunäiteid, siis üldjuhul peaksid tulemused ajapikku kinndlasti paranema.
Ka eestikeelses meedias esineb aeg-ajalt “spetsialiste”m kes üritavad väga teistele nõu anda, omamata selleks vastavaid kogemusi ja teadmisi. Kui see soovitaja ei ole ise treener, arst ega ka ise jooksmisega tõsisemalt tegelenu, tasuks olla selliste nõuannetega ettevaatlik.
Hoiduda tuleks igasugustest trendi- ja kampaaniasoovitustest, mille üheks näiteks on igat sorti imedieetide propageerimine. Üldjuhul vajab aktiivne füüsilise tegevusega tegelemine mitmekülgset ja piisavat toitumist ning kõikide dieetidega tasub olla ettevaatlik, kui ei ole just vastavat arsti poolt tehtud näidustust. Teiseks tasub järgida mõõdukust kõikvõimalik abivahendite osas. Kasutada tuleks ainult seda, mille kasulikkuses ollakse kindlad. Näiteks pulsikell on hea abimees ainult juhul, kui on eelmainitud põhiteadmised olemas ja pulsitsoone osatakse järgida, vastasel juhul on see vaid iluasi. Ka spordijookide ja -geelidega ei ole mõtet liialdada. Spordijooki kasutatakse vaid treeningu ajal või vahetult treeningu järgselt, mitte igapäevase vedelikuvajaduse rahuldamiseks. Geele tasub kasutada vaid maratonil, mitte treeningutel ega lühematel võistlustel. Pikemal treeningul võiks küll geeli mõju katsetada, kuid regulaarselt ei tasu treeningutel geele kindlasti kasutada.
Artikkel on ilmunud ajakirja JOOKSJA 34. numbris (Detsember 2014)
Tekst: JOOKSJA | Toomas Tarm
Foto: Martin Meri