fbpx
Kääriku spordibaas 75

Kuidas Käärikule spordibaas rajati?

5 minutit lugemist

Kääriku on mitme põlve eestlaste jaoks mälestusväärne ja märgilise tähendusega koht. Suur osa inimestest, kes viimase 75 aasta jooksul ülikoolis õppinud või töötanud, kannavad endas mälupilte sellest looduskaunil maastikul paiknevast spordibaasist.

Tekst: Virgo Agan   Fotod: Eesti Muuseumide Veebivärav

Tänaseks päevaks suure uuenduskuuri läbinud keskus on ühendanud tudengeid, olnud olulise tähtsusega paljude tippsportlaste ja rahvuskoondiste ettevalmistuses ning pakkunud lummavaid vaateid ja aktiivseid mälestusi paljudele harrastussportlastele. Lugude sarjas „Kääriku 75“ heidame pilgu Maarjamaa kõige pikema ajalooga spordibaasi kujunemisloole, olulistele persoonidele ja viimaste aastate arengutele. Esimeses artiklis toome lugejateni põgusa ülevaate sellest, kuidas Käärikust sai Tartu Ülikooli spordibaas ja millised olid sealsed esimesed tudengite laagrid.

Sünnilugu ehk kuidas leiti sobiv talukoht järve ääres

Selleks, et mõista Kääriku kujunemislugu spordikeskuseks, tuleb tagasi minna eestlaste jaoks väga keerulisse perioodi. Nõukogude okupatsiooni ajal küüditati Eestist üle 30 000 inimese Siberisse ja teistesse piirkondadesse. Veel suurem hulk pages punaarmee eest läände. Paljud talud jäid tühjaks ja hakkasid ajapikku lagunema, põllud kasvasid sööti ja heinamaad võsastusid.

Samal ajal puudus Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnal oma spordikeskus, kus õppelaagreid ja spordiüritusi korraldada. 1944. aasta lõpus sai kehakultuuriteaduskonna esimeseks dekaaniks endine mitmekülgne kergejõustiklane ja hilisem treener Fred Kudu. Dekaani arvates vajas ülikool hädasti spordikeskust. See pidi tema hinnangul asuma kauni maastikuga kohas, mõne veekogu ääres, kus saaks suusatada, ujuda, sportmänge ja loomulikult kergejõustikku harrastada.

1947. aasta kevadel leiti Otepää lähedalt nõuetele vastav tühi talu, Käärike. Fred Kudu kirjutas ajalehes Edasi (19.03.72): „Mäletan hästi lumerohket 1947. aasta kevadet, mil koos prodekaan Erich Mõtliku ja äsja armeest demobiliseerunud Peeter Hiobiga matkasime Otepää mail, otsides sobivat kohta ülikooli spordibaasile. Olime tüdinud kehakultuuriteaduskonna õppelaagrite läbiviimisest puhkekodudes ja võõrastemajades, mis oli seotud suurte kulude ja ebamugavustega. Pealegi ei olnud seal õppetööks õigeid võimalusi. Pikema otsimise peale leidsimegi Otepää kõrgustiku lääneosas, kohas, kuhu matkajate retked veel ei ulatunud, mahajäetud Kääriku talu. See oli tõeline metsakolgas, kuhu ei viinud õiget teedki. Isegi suvel oli sinna mootorsõidukiga raske pääseda. Vaatamata viletsas olukorras hoonetele, hakkas Kääriku meile kohe meeldima. Koha valiku otsustasid erakordselt kaunis loodus ja spordibaasile sobiv maastik. Peeter Hiob jäi kohe Käärikule, meie ruttasime tagasi Tartusse, et asja vormilist külge korda ajada.”

26.märtsil saatis rektor Alfred Koort Tartumaa TSN Täitevkomiteele taotluse Kääriku talu määramiseks Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna abimajandiks, mis vormistati ametlikuks otsuseks 14. aprillil. Tartu Ülikooli poolelt kirjutas vastuvõtjana aktile alla Hiob, kellest sai keskuse pikaajaline komandant ja majandusasjade eest vastutaja.

Paar kuud pärast talu üleandmist ülikoolile, 23. juunil 1947 saabusid kehakultuuriosakonna üliõpilased esimest korda Käärikule suvelaagrisse. Talu juurde kuulusid elumaja, viljakuivatiga ait, tall, kuur, karjalaut, suitsusaun, kelder ja heinaküün järve ääres.

Algas aktiivne korrastamine

Hiob oli laagri alguseks kohale toonud ka abilisi: koka ja kaks töömeest. Toona oli kõige keerulisem leida sobiv koht kergejõustikualade harjutamiseks. Käärikul polnud tasast maad isegi 100 m pikkuse jooksuraja jaoks. Suure labidatöö tulemusena valmis kurviga 120 meetri pikkune jooksurada, mis pidas aastaid vastu.

Peagi alustati ka hoonete rekonstrueerimist. Maja suuremast toast sai söökla, mida kasutati õhtuti seltskondlikeks koosviibimisteks. Tubadesse ehitati narid, kus õpilased põhumadratsitel magasid. Ruume valgustasid õlilambid, polnud ei telefoni ega raadiot. Ajalehti tõi Hiob Otepäält, kust ta käis tudengite toiduvarusid täiendamas.

Hiljem ehitati viljaait 9 ruumiga hosteliks, kuhu mahtus kokku 30 inimest. 1950. aasta sügiseks olid Kääriku eluhoonete ümberehitustööd lõppenud ja majutuskohti oli kuni 60 üliõpilasele.

Kuna söögituba ja talu köök jäid üsna ruttu väikeseks, siis asuti renoveerima kompleksi kõige suuremat hoonet: 30 meetri pikkust laut-küüni. Alumisele korrusele ehitati avar söögisaal ja köök, mis oli üleliiduliste suusavõistluste ajal võimeline võõrustama ka mitusadat inimest. 1951. aasta kevadel suutis Kääriku majutada juba 75 inimest.

Sama aasta sügisel saabus Käärikule lõpuks ka elekter, kui talli ühte ossa seati üles petrooleumiga töötav dünamo. Hiljem ehitati jõujaama jaoks järvele lähemale väike majake, millest sai ka pumbajaam. Kääriku alumised majad said selle tulemusena veevärgi.

1954. aastal alustati viimase hoone, tall-kuuri renoveerimist. Kivimüüridele ehitati puidust teine korrus, kus oli 10 tuba. Ümber hoone ehitati aga rõdu ja nii sündiski paljudele tuntud rõduga maja. Hobusetalli asemele ehitati saunad nii meestele kui naistele.

Aktiivne ehitustöö sportimisvõimaluste loomiseks käis iga päev. Toona, sõjajärgsel ajal ei olnud mõtet ehitusorganisatsioonidele loota. Nii ehitati kuni 1959. aastani oma jõuga ja suuremate kulutusteta. Suurema osa ehitustöödest viisid läbi paar meistrimeest, õppejõud ja üliõpilased. Fred Kudu kirjutas 1972. aastal: „Projekti Kääriku perspektiivseks väljaehitamiseks veel ei olnud. Kõik otsustati töös. Pidasime Peetriga (Peeter Hiob, toim.) nõu, joonistasime pliiatsiga paberile põhiplaani ja selle järgi läks ehitus lahti. Niisugune projekteerimine oli muidugi väga algeline. Tänapäeva keerulise kooskõlastamise, eelarvestamise, tööjooniste valmistamisega võrreldes lausa eelajalooline, kuid suureks vooruseks olid operatiivsus ja odavus.”

Meenutusi esimestest laagritest. Väljavõte Valter Lenki raamatust „Kääriku spordibaasi kujunemise lugu”

„Vilma Jürisma meenutas 1997. aasta märtsis, et tolleaegne III kursus sõitis esmakordselt Käärikule 1947. aasta suvelaagrisse veoautoga. Sihva ja Kääriku vahel jäi auto kinni, tudengid tulid kastist maha, Heino Lipu eestvõttel lükati auto poriaugust välja ja sõit läks edasi. Toonased üliõpilased räägivad, et mõnelgi korral tuli laagrilistel käia Fred Kudu või Heino Lipu Pobedat välja lükkamas.

Suvise ilmaga oli veoautokastis sõita päris tore, ühislaulud kõlasid kogu pooleteisetunnise teekonna vältel. Kääriku töötajad käisid Sihval ja Otepääl jalgsi või vankriga, hobune vedas ka poriaugust läbi.

Talvel sai Käärikule Mägiste või Puka raudteejaamast suuskadel, õppejõud ees ja tudengid riburadapidi järel. Peeter Hiob tuli vastu, seljakotid ja kohvrid laoti saanile, 14 km pikkune teekond oli mõnelegi esimeseks suuskadega tutvumiseks. Pärast laagri lõppu tuli ette võtta sama tee, kuid siis olid oskused juba paremad.”

Käis töö ja vile koos

„Õppetöö kõrvalt tegeleti suusalaagris ühiskondliku tööga: valmistati ette suusaradu, slaalominõlvakut, hüppemäge. Suvelaagrites oli tööd veelgi rohkem: tuli rajada ja korrastada ujulat, jooksu-, hüppe- ja heitepaiku, pallimänguplatsi. Lisaks toimkonna- ja karistustoimkonnatööd. Nende hulka kuulusid sauna kütmine ja sauna vee toomine järvest 200 pangelise puuvaadiga. Karistustoimkondlased said teha koristus- ja värvimistöid, suvel rohida ja tamme juurest paadisillani minevat jalgteed liivatada.

Hommikul oli laagri rivistus, loendus ja lipuheiskamine. Järgnesid hommikune jooks, võimlemine ja suplus. Siis tuli tubade korrastamine ja ülevaatus ning õppetöö kestis lõunani.

Pärast lõunasööki oli vaikne tund, ainult karistustoimkondlased olid töös. Pärastlõunasel ajal võisid noorematel kursustel olla ka õppetunnid, vanematel aga fakultatiivained. Näiteks 1950. aasta suvel võis tegeleda purjetamisega, 1951. aastal aga ratsutamise, mootorrattasõidu ja purilennundusega! Erinevatel aastatel on saanud tegeleda laskmise, sõudmise ja aerutamisega. Matkatarkuse omandamiseks jalgsi, süstadel ja jalgratastel oli aastaid kasutusel eraldi matkalaager. Pärastlõunal harjutati oma lemmikalal. Alles pärast õhtusööki oli vaba aeg. Suvel mängiti palli, ka kurni, ergutati kaaslasi. Laagri lõkkeõhtu oli humoorika eeskavaga, veepidu aga oodatud sündmus ümbruskonna elanikele. Talvelaagrites oli rohkem tubast tegevust: isetegevusõhtud, ühislaulud, kus kaasa lõid kõik, ka õppejõud. Öörahu algas Käärikul kell 23.

Järgmises loos heidame pilgu Kääriku spordikeskuse pikale ajaloole laiemalt ja vaatame, milliseks on see tänaseks päevaks arenenud.

Allikas: „Kääriku spordibaasi kujunemise lugu”, Valter Lenk, 1997. a.