Kaisa Kukk 5000 m jooksus kannatamas. Foto: Marko Mumm/EKJL
Horvaatias Euroopa võistkondlike meistrivõistluste 2. liigas naiste 5000 m jooksus isiklikku rekordit üritama läinud, kuid viimasena lõpetanud Kaisa Kukk sai staadionil kuumarabanduse ja toimetati sealt kanderaamil ära.
Kukk startis teiselt rajalt. Jooksu algul jäi tema taha veel kaks naist. Neile mõjus kuumus samamoodi, sest alles viimasel ringil said nad Kaisa Kukest mööda. Kukk ületas lõpujoone ajaga 19.06,2. “Sain kuumarabanduse ja staadionilt viidi kiirabi kanderaamil minema. Kuni kolmanda kilomeetrini oli veel hea, aga sealt edasi puhas kannatamine. Lihas lakkas sealtmaalt täielikult töötamast, kaks viimast ringi osutusid eriti raskeks, kui pilt hakkas juba eest kaduma. Eelnevalt olin küll oma treenerit informeerinud väga palavatest tingimustest, kuid tegin tema nõuannete järgi siiski 3.25ga peale minna. Samas ei tea, kas aeglasema tempo juures oleks kuumus halastanud ja paremas seisus sellest väljunud. Õnneks suutsin vaatamata üliraskele olukorrale lõpuni tulla,” rääkis Kukk ajakirja Jooksja Jooksuportaalile.
Vormi üle ta kurta ei saanud, sest nädal enne Euroopa võistkondlikke meistrivõistlusi püstitas ta Tartus Eesti Staadionisarja viimasel etapil 2000 m jooksus teinud isikliku rekordi 6.27,69. “Ent pärast seda ei saanud kõndidagi, sest oli jalalihasele liiga teinud,” sõnas Kukk. Massööri Enn Eichelmann aitas probleemist üle ja Kukk oli enda sõnul valmis Horvaatias 5000 m isiklikku rekordit jooksma. Paraku võistluspaika jõudes sai talle kohe selgeks, et kuumakraadid (+32) on pikemate distantside jooksmiseks on halastamatud.
“Informeerisin treenerit Urmas Randmad tingimustest ja tema arvas, et 3.25 tempos peaksin 5000 m ära kestma. Enne võistlust võtsin kõik abinõud tarvitusele, et vähegi keha maha jahutada – eelnevad päevad olin peamiselt viibinud toas jahedas, tarbinud vett, võtnud soolakapsleid, call-roomis jahutasin end füsioterapeudi valmistatud “käterätis jääkuubikud” mähisega, soojenduse tegin lühikese ja kandsin sel ajal jääkülmas vees leotatud nokamütsi. Paraku jäi sellest kõigest väheks – minu jooks lõppes juba kolmandal kilomeetril, peale mida lihased lakkasid täielikult töötamast, keha oli vedelikupuuduses ja ülekuumenenud,” meenutas Kukk.
Kuna Eesti koondise eest tuli ikkagi väljas olla, kannatas Kukk jooksu lõpuni ära. “Kartsin kõige enam, et “pilt läheb tasku” enne, kui finišini jõuan. Kaks viimast ringi oligi juba nii hull, et jooksusammu enam praktiliselt teha ei saanud – tõmbasin end kuidagi tahtejõuga lõpuni ja kukkusin koheselt kokku. Staadionilt lahkusin kiirabi kanderaamil ning läks vaja päris palju aega, jääkuubikuid ja abivalmis inimesi, et mind lõpuks üles turgutada,” tõdes Kukk. Ta ei saa kindlalt väita, et rahulikumalt alustades sarnast olukorda tekkinud pooleks, kuid ehk oleks olnud lootus teha organismile vähem liiga ja oleks suutnud lõpus veel mingitki jooksusammu teha.
“Minu suurim viga oli kindlasti see, et keskendusin liialt isikliku rekordi tegemisele ega arvestanud piisavalt ilmastikuoludega. Eelmise 5000 m isikliku rekordi (17.32,51) jooksin juunis Balti maavõistlusel vaid nädal peale Narva poolmaratoni ja teadsin, et puhanuna, rohkem staadionil treeninuna ning paremas vormis olles suudan Horvaatias kindlasti selle aja üle joosta ja ühtlasi tuua koondisele ka rohkem punkte. Paraku “võtsin liiga suure tüki ja siis hammustasin keelde…”. Nõuanne ka teistele – kui tingimused ei ole head, siis pigem teha mõistlik ja ennast säästev sooritus ning isiklikud rekordid peaksidki ehk sündima loomulikult, mitte neile nii väga keskendudes ja endale pingeid peale pannes,” leidis Kukk.
Ta arvas, et 5000 m isikliku rekordi üritus jääb suure tõenäosusega järgmisesse hooaega, sest organism sai Horvaatias korralikult kannatada. “Lihased on täiesti katki ja täna veel kõndiminegi keeruline (tunne nagu oleks maratoni jooksnud). Kui isegi õnnestub sel pühapäeval Eesti meistrivõistlustel 5000 m distantsil joosta, siis midagi head loota pole, aga annan oma parima,” lubas Kukk.
